Sündmuste kuhjuvuse seadus

Kui suve jooksul on ühed pulmad ja üks kolimine, siis võib 100% kindel olla, et need toimuvad samal nädalavahetusel. Iseenesest on ju tore avastada, kui palju asju on võimalik korraga teha, aga samas eelistaks ma vahel pikemaid vaheperioode. Liiga palju tahetud, ma tean.

Kolitud aga saime ja nüüd on vaja vaid kogu see kola (khm, minu riided ja raamatud) lahti pakkida. Ma tegeleks sellega kiiremini, kui ma just ei vaataks aknast oma uut vaadet ...  Jaa, prioriteedid tuleb ju paika saada. Paraku pole see vaade just miljoneid väärt, aga põnev siiski, sest otse akna all on bussipeatus, kus võib kõiksugu inimesi näha. Juba selle aja jooksul, mis ma siin olnud olen (vähem kui 24 tundi), on päris huvitav olnud. Veel üks positiivne külg uuel elukohal on see, et kohe kõrval asub Tallinna üks paremaid meelelahutusasutusi, nii et inimesed, kes autoga tulevad, khm, meil on parkimiskoht, aga autot pole (vihje). Kesklinna parkimist teate ju ise ka. OK, see oli nali. Aga tõesti, selleks, et kõrgeid ja veidi madalamaid kunste nautida, ei pea üldse kaugele minema, piisab hommikumantlis paarsada meetrit ülesmäge minemisest, Ilmselt varsti proovin mõne neist ära ka, näiteks avastasin ma, et seal saab ronida. Kas see pole lahe?

Edasi: homme varahommikul põrutame taas Tartusse ja seal on Olgal pulmad. Olgal ja Tõnul siis. Teades, kui põhjalik on Olga, siis ma usun, et need tulevad ühed vahvad pulmad. Loomulikult on mul aga riided, mis ma selgapanemiseks välja vaatasin, kusagile kadunud, nii et ma ei teagi, mida teha. Ilmselt otsida, aga see tundub võimatu missioon olevat. Vähemalt kingitus on alles.

Uuest korterist oleks aga paslik ka veidi rääkida. Asukoht on nüüd kõigile selge, ma eeldan. Korter on armas ja igasuguste väikekodanlike lisadega, mida eelmises kohas ei olnud, nagu uksed, kapid, terve ukselink ja fonolukk. Ma enne istusin köögis ja imetlesin köögikappe nagu koduperenaine muiste, aga no ei ole mugav elu see ilma kappideta. Lõpuks vedelevad kõik asjad sihitult mööda ilma laiali ja otsi siis. Tean, et ma kõlan jube olmeliselt, aga Maslow' järgi peavad ju püramiidi alumised osad täidetud olema ja minu jaoks on seal kõige alumises (esmatarbevajadused) ka korras kodu. Nüüd saan taas kõrgematel teemadel rääkima.

Puhkus

Kuna ma olen ilmselt maailma kõige unustatavama näoga, siis olen kuulnud tihti inimeste käest, et ma näen välja nagu

- Uma Thurman ("Kill Billis", mitte "Pulp Fictionis")
- Agnes "Viimsest reliikviast"
- Agnetha ABBAst
- veel mõni blond näitleja/laulja/muidukuulsus

Ehk siis on saanud selgeks, et inimesed vaatavad ainult ja AINULT mu juukseid, sest muidu nad selliseid sarnasusi välja ei tooks. Iseenesest on see muidugi tore, sest mul on oma juuste üle vaid hea meel. Teisalt aga ... ma ei näe ju välja nagu need eelpoolmainit isikud. Ei näe ju? 

Lisaks avastasin ma, et olen üks stereotüüpidest läbi imbunud isik. Selle kurva tõdemuseni aitas mul jõuda üks üsna mittemidagiütlev seik. Seisan mina Pühajärve spaa tornis (ma ikka aeg-ajalt teen seda) ja laulan (paraku teen vahel ka seda), kui trepist tuleb üles üks u 16-17-aastane poiss. Minu reageering oli ootuspärane - ignoreerimine. Küll aga ei olnud ootuspärane poisi reageering, kes kohe, kui E-d nägi, sattus nii suurde vaimustusse, et oleks peaaegu trepist alla kukkunud. Tavaliselt ju sellised vanuses poisud tittede vastu huvi ei tunne, vähemalt mitte minu stereotüüpses universumis. Kindlasti oli ta välismaalane (jah, siit tuli veel üks stereotüüp ära). Jube, milline ma olen, järgmise sammuna peaksin vist EKREt valima hakkama.

Tegelikult ma iga päev Pühajärvel aega ei veeda, millest on kõige suurem kahjumeel minul endal. Eelmisel nädalal sattusin sinna seepärast, et Lõuna-Eestis ringisõitmine on ainuvõimalik viis suvest viimast võtta. Taas mõtlesin, et kui Tartus oleks normaalsem ühistransport ja rohkem tööd, koliks kohe sinna ja teeks igal nädalavahetusel selliseid retki. Lisaks Pühajärvele käisime ka Karulas, avastasime metsajärvi, ronisime (khm, liftiga) Munamäe tippu ja uudistasime kuppelmaastikku. Leidsin endale ka paar tulevast elukohta, kuhu kindlasti kolin, kui olen miljonäriks saanud. Loodetavasti juhtub see siis järgneva aasta jooksul. 

Mida kanda pulmas?

Augustis ootab ees üks tore pulmapidu ning tavapärase "mida kinkida" küsimuse kõrval vaevab mu pead populaarsuselt teine küsimus "mida kanda". Pruudil on lihtne, sest pulmakleitidele kehtivad üldjoontes üsna kindlad reeglid, aga pulmakülalistel on keerulisem. Mõned reeglid suutsin siiski välja mõelda, ongi õige aeg neid üles loetleda.

Pruudist ei tohi ilusam olla. See on üsna lihtsalt saavutatav nõue, sest pruutkleidi on enamasti nii uhked, et paistavad külaliste keskelt silma. Seega ballikleidis pole just soovitatav kohale minna, kui tegemist just ballipulmaga pole. Või sleppidega kleitides, boades, oma eelmises (valges) pulmakleidis. Samas aga sattusin mina kord pulma, kus ma olin pruudist ilusam ja midagi polnud parata. Siis polnud asi muidugi ka minu riidevalikus, vaid pruudi (ebaõnnestunud) kleidivalikus.

Valget tohib kanda! Jah, siiani on igal pool pasundatud, et valges riietuses ei tohi pulma tulla, et pruudiga sassi ei läheks, aga ma usun küll, et kui just pruutkleidis kohale ei roni (see oli ka eelmises punktis kirjas), siis on valge igati kohane valik. Aga sel juhul võiks olla kleit veidi tagasihoidlikum. Suvistes pulmades on heledad värvid igati omal kohal, tumedad aga ... no selle üle võiks vaielda, aga must kleit on minu arvates suurem fopaa. Pulm on ju rõõmus sündmus!

Kokteilikleit on kindla peale minek. Suvises pulmas. Siinkohal ei pea ma silmas USA noortefilmides näidatud puhvis prom dress'e, vaid maitsekaid, elegantseid kleite. Liigne eputamine võiks ära jääda, seega on igati õige valik minna pulma põlvedeni ulatuvas kleidis, tagasihoidlikes kontsades ja viisaka jakiga. Miks mitte ka kaunis maksikleit? Meestel siis loomulikult ülikond, mis aastaajale sobivalt võiks olla kas hele või tume. Kui pulm on talvel, siis on naistel lubatud ka tumedamates toonides kleidid ja pikem lõige. Maapulmades võib pidulikkust veidi vähemaks tõmmata, aga kindlasti mitte teksade ja pluusi järele haarata (kui pole just stiilipulm).

Pulm ei ole ööklubi. Seega liiga paljastavad, sädelevad, lühikesed ja silmatorkavad riided ei ole siin omal kohal. Mul on ka üks äge litritega kleit, aga ma ei kavatse seda mitte ühtegi pulma selga panna, kui just otsesõnu ei nõuta. Metsikud platvormid on ka veidi kohatud, aga kui nendega käia oskad, nii et ninali ei lenda - palun väga! Sama võib öelda ka meigi kohta - meeletud suitsusilmad või nukunäod ei ole kohane. Ööklubisse - palun, aga pulma - parem mitte.

Viisakas, aga pidulik! Pulm on inimese kõige tähtsam sündmus, nii et on väga ebaviisakas sinna minna lohakate riiete, pesemata juuste või otse-töölt-välimusega. Isegi, kui pulmapaari väga hästi ei tunne. Seega tuleb näidata austust pruutpaari vastu ning teha ennast ilusaks. Võib-olla pole vajalik just enne juuksurisse ja meikari juurde minna, aga juukseid pesta ja kena jumestus teha suudab igaüks.Või mis?

Stiilipulm. Sellega on asi nüüd nii, et ma pole suur stiilipidude fänn, kuna need nõuavad liigset ettevalmistamist, milleks mul enamasti aega pole. Kui aga juhtub, et pulm on mingis stiilis, oleks viisakas vähemalt püüda seda kuidagiviisi järgida. Samas oleks pruutpaarist viisakas mitte korraldada sellist pulma, kuhu minekuks külalised kostüümipoode läbi kammima peavad. Mulle näiteks väga meeldib kõhutants, aga ma arvan, et kui ma selles stiilis pulmad korraldaks, siis ei oleks külalised sellest vaimustuses. Ühesõnaga, stiilipeod on lahedad siis, kui stiil pole midagi liiga ülepakutut. 

Minu enda pulmakleit oli muidugi kõige muud kui traditsiooniline, aga no eks ma ise olen ka kõike muud kui traditsiooniline. Pärispidu seisab mul niikuinii veel ees (hakkasingi sellele vaikselt mõtlema) ja selle jaoks on mul veel ebatraditsioonilisem kleit. 

Nüüd aga jätkan pulmalainel ning asun pulmakinke meisterdama. Jah, ma tean, et olen sündinud kahe vasaku käega, aga samas see ei anna õigustust igavalt vaid raha kinkida. 

Sattusin vaatama ühe juhututtava pilte ja pidin istuli kukkuma, kui hea ja treenitud keha tal on. Kohe mõtlesin: ma tahan ju ka! Kuna ma aga trenni teha ei armasta, on sellist keha raske saada. Ega mul praegugi suurt viga ole, aga eks toonust võiks ikka rohkem olla. Riietega kärab vaadata küll, aga kui riided seljast lendavad, siis pekk lipendab. No pole eriti daamilik. Seega võtsin ennast kätte, ostsin motivatsiooniks paar paari ülilühikesi pükse (kui pekk kogu aeg silme ees on, siis on rohkem motti see maha saada) ning asusin endale sobivaid trenne vaatama. Ehk tantsutrenne. 

Ei kulunud kaua, kui leidsingi tantsu, mis mind kohe paelus ja mida sügisest kindlasti õppima kavatsen minna. Minu õnneks pole tegu paaristantsuga, sest mehed haihtuvad, kui nad kuulevad sõna "tants". Aa, sellega seoses meenus, et kui Tallinnas leidub tangosõpradest naisi, siis igal teisipäeval on Cubanita täis mehi, kes tantsida soovivad. Tõeliselt ebamaine vaatepilt. Aga see selleks, tants, mille mina valisin, on tribal fusion, ehk kõhutants + moderntants + hiphop + veel sada asja. Kas pole huvitav? Nüüd ei jõua ma sügist ära oodata. Seni lõbustan ma ennast iga päev kükkide tegemisega.

Mu keemiavaba elu edeneb ka üsna kenasti. Viskasin ära kõik kappidesse kogunenud kreemipotsikud ja olin enda üle nii uhke. Lisaks segasin endale ise kokku soolasprei, mida saab vahetevahel juukselaki asemel kasutada. Ma tahaks jõuda oma keemiavaba eluga sinnani, et ma ei pea ka šampooni kasutama, aga sellega on tükk tegemist, nii et ilmselt niipea ma seda katsetama ei hakka. 

Ma ei saa aru, mis haigus on osal inimkonnast tekkinud, normaalse eluviisiga inimesi maha teha. Ma näiteks söön liha, joon piima, söön rõõmuga nisujahust tooteid, ei karda taimerasvu, vaktsineerin oma last jne jne ... ning siis loen, et minusugused ei tohiks üldse elus ollagi, sest see kõik on nii mürgine, nii mürgine. Liha tekitab vähki, vaktsineerimine autismi, laktoos seedehäireid, gluteen veel sadat häda ning üleüldse on terved ainult need, kes idusid söövad ja allikavett joovad. 

Muide, ma ei tea tervemat inimest, kui mina ise (aneemiat kõrvale jättes), olgugi, et nende eelpoolnimetet asjade tagajärjel peaks ma juba ammu mulla all olema. Või vähemalt haiglavoodis vaakuma. 25 aastat sellist kombelõtvust ju! Aga mina nende toorfanattide juttu ei usu. Õigemini - kõik see võib tõsi olla, aga samas olen ma veendunud, et pigem tekitab probleeme keemia ja saastatus ja istuv töö kui paar lonksu piima ja üks grillitud lihatükk. Vanasti selliseid moodsaid haigusi ju polnud, nagu laktoositalumatus, ja kõik kulistasid pangede viisi piima ning sõid saia ja liha. Mis nüüdseks siis muutunud on? Vot mõelda on vaja, mitte u saja osalejaga uuringuid lugeda (lubage naerda).

Ahjaa, mul pole ühtegi allergiat ka, tahtsin ma vahele mainida. E-l ka pole ja ma arvan, et seda seepärast, et ta on puhas rinnapiimalaps ja et ma söön valimatult kõike, aga eelistatult puhast kraami. Nt vorste ja ketšupit ma ei söö. Mitte ökopedenduse pärast, vaid sellepärast, et need ei maitse mulle. 

Vaktsineerimisest ka. Mulle väga meeldib Austraalias vastu võetud seadus, et lapsed, kelle vanemad neid ei vaktsineeri, ei saa lastetoetust ega lasteaiakohta. Kui minu teha oleks, siis oleks Eestis ka nii ja veel karmimalt - paraku mul selles vallas õigusi pole. Tõsi ta on, et inimesed teevad oma valikud ise, aga sel juhul peavad nad arvestama tagajärgedega. Näiteks suitsetajad ei saa restoranis pläru ette panna ja selleks õigust nõuda. Samuti ei saa inimene, kes on valinud, et ta ei taha kõrgharidust omandada, eeldada, et teda võetakse tööle juristiks või õpetajaks või muule kohale, kus kõrgharidust vaja läheb. Samamoodi peaksid arvestama tagajärgedega ka vaktsineerimisvastased - hea küll, jätku oma lapsed vaktsineerimata, aga oma valikutega ei tohi nad häirida neid, kes oma lapsed tublisti vaktsineerinud on. Mina nt ei taha hoida oma last mingite ökopedede lapsega samas lasteaias. Üleüldse peaksid sellised lapsed silti kandma. Vaktsiine ei tehta ju korraga vaid mingi aja tagant ja seega võib mõni hull mu last ikkagi nakatada. Ja jutud vaktsineerimise kahjulikkusest .. no kuulge. Need on ju needsamad paarisaja osalejaga uuringud. Valim võiks ikka veidi suurem olla, kas pole? Ma ei suuda isegi sõnadega viisakalt väljendada, mida ma neist arvan. 

Ma nüüd lähen ka praen endale paar lihakäntsakat. 

Rannareeglid

Sekka paar pilti ka, kuidas siis muidu suve veeta, kui mitte pildistades?

MA üritan praegu üle saada sellest, et niiii palju asju on, mida pakkima peaks hakkama ja nii palju asju on, mida muretseda oleks vaja. "Vaja" on muidugi suhteline mõiste, aga no ikka tahaks telerit ja kuna ma olen kitsi nagu juut, siis pole ma siiani seda ostnud. Ainult vingunud, et tahaks ja tahaks. Niiviisi need soovid ju täituvadki.

Käisin paar päeva tagasi raamatukogus uut lugemisvara hankimas ning juhtusin pealt kuulma huvitavat telefonikõne. Üks rõõmsameelne meesterahvas andis aru oma eelmisel päeval toimunud kohtingust, mis tundus olevat hästi läinud. Küll aga ei suutnud ta aru saada ühest asjast. "Ma ei saa aru, miks ta ei võtnud vedu ega tahtnud minuga täna randa tulla," kurtis ta nukralt oma vestluspartnerile. Ma ei tea, mida teisel pool toru vastati, aga ma mõtlesin küll sealsamas, et oioi, sa eksisid just ühe kohtingureegli vastu. Ühesõnaga, ma julgen väita, et 90% naistest ei taha teisele kohtingule minna bikiinides, ükskõik, kui hea kehaga nad ka poleks. Kindlasti leidub naisi, kellel on savi ja kisuvad end juba esimesel kohtingul alasti, aga valdav enamus eelistab aluspesus ringilippamisega oodata (ja siinkohal ei pea ma silmas voodissehüppamist, sest see on hoopis teine asi). Nii et ei tasu kutsuda teisele kohtingule randa, kui just rannas tutvutud pole. Ma ise olen küll veetnud kohtinguid rannas päevitades, aga need kohtingud on sel juhul toimunud inimestega, keda ma tean pikemat aega ja kellega ma olen nt mingis muus olukorras (suure seltskonnaga) sattunud rannas aega veetma. Muidugi, ma pole teab-mis hea näide kohtingupartnerist, sest ebaeestinaiselikult olen ma üsna palju ise kohtinguid organiseerinud. Ja ka ise randa kutsunud ja eeldanud, et mu kaaslased ei karda riideid seljast visata. Muidugi ma ise pole oma keha suhtes pooltki nii enesekindel, kui ma välja näitan, kuid mul on siiski naiivne lootus, et rannas leidub hullemaid kui mina.

Selle jutu kokkuvõtteks ma esimese pildi siia lisasingi.

Muutus

Kuna ma olen siiski hüpohondrik, siis ei saa ma jätta siin ju oma tervisest soigumata. Suvi on muutunud kuumaks ja seega on mu enesetunne aina hõljuvam ja hõljuvam. Kuni sinnani, et vahel pean poes riiuleist kinni haarama, et mitte neile otsa kukkuda. Aga kuna ka aneemia on ka üks mu eripäradest, siis tuleb lihtsalt need kuumad ilmad ära kannatada ja seda ma olengi teinud. Nädalavahetusel käisime randades ja püüdsime päikest. Mõni meist käis ka ujumas, aga mina leidsin, et eiei, veel pole see aeg. 16 kraadi merevett on ka minu jaoks liiga vähe. Küll aga avastasin ma rannas muud huvitavat - nimelt oli keegi Harku riietuskabiini peale suurelt kirjutanud "Madli, I love you" ja egotsentriline, nagu ma olen, olen ma veendunud, et teose autor on mõni mu endistest (praegustest?) austajatest. Miks aga selline kummaline koht valitud on, aru ma ei taipa.

Aga jaa, ma vihjasin oma eelmises halapostituses kolimisele ning tõsi ta on - kolimine tuleb. Ma valetaks, kui ma ütleks, et ma armastan kolimist, kuid omamoodi elevust tekitab see siiski. Seekordne sihtpunkt on Tallinna kõige tihedama liiklusega koht. Ei mngit aeda paraku, aga samas on olemas ukselink, mis eest ei kuku (seda ei saa väita praeguse korteri kohta). Nüüd mõtlengi päevas paar korda sellele, et peaks hakkama asju kokku pakkima ja koristama ja veel sadat asja tegema. Külmkappi ja pesumasinat ostma näiteks. Vahepeal on kolitavaid asju ja inimesi müstiliselt kombel juurde tekkinud, nii et ma ei kujuta ette, kuidas see logistiline umbsõlm lahendada. Olen siin vahepeal ajusid nikastanud ja vist jõudnud sobiva lahenduseni. Vist. Eks augustis ole näha. Igatahes olen ma rõõmus, sest muutused teevad ju ainult head ja nüüd saan ma uut kanti Tallinnas uurima asuda. Praegune ongi risti-põiki läbi käidud juba. Kaua võib.

Ma tahaks kirjutada lapsest ja kolimisest ja uuest elukohast ja koolist, tööst ja suvest ja reisimisest ja sajast plaanist, aga ... ma ei saa, sest mul on viimasel ajal metsikud peavaluhood, mis on tingitud mu väga toredast eripärast: hilinenud une sündroomist. Sõna "sündroom" võib tekitada nii mõneski mõtteid, et tegemist on haigusega, aga ei, see on lihtsalt eripära, nagu tedretähnid, tundlik kõht või lokkis juuksed. Ja mul on see eripära (olgu mainit, et need kõik tegelikult). 

Kui tööl käies sain ennast vähemalt nädalavahetustel välja magada, siis praegu seda luksust pole. Mul pole nädalavahetusi nimelt. Uni saabub mul tavaliselt kell 1-2 öösel, aga äratus on kell 8-9 ja seega on und mulle kaugelt liiga vähe. Lisaks on mul veel väga häirivaid eripärasid, nimelt ei saa ma kohe magama jääda, kui ma öösel juhtun ärkama, ma ei saa magada, kui ükskõik, milline heli toas on. Need tingimused kokku tingivad selle, et ma magan vähe. Väga vähe. Ja see tingib peavalud. 

Ma ei taha küll ära sõnuda, aga E magab küll öösel kenasti. Kohe kade meel on. Hommikul ei ärata ta mind ka karjetega, vaid nügib veidi. Armas. Aga magada ma ikka ei saa ja ausalt öeldes hakkab see üsna frustreerivaks muutuma. 

Suvised allahindlused on alanud ja mis muud, kui tuli suunduda poerallile. Seekord vedas mul hullupööra ja suutsin endale leida tervelt kaks hilbukest - tavaliselt ei leia ma midagi ja lahkun poest tundega, et mul on maailma kõige ebatraditsioonilisem keha. See selleks. Enesele ootamatult ostsin sinisetriibulise kombeka (tean, olen öelnud, et ma ei kanna selliseid jubedusi, aga see oli nii mugav!!) ja veidi minulikuma rõivaeseme ehk värvilise seeliku. Olen veidi muutnud oma rõivaeelistusi ja nüüd on mu põhitingimuseks see, et saaksin selle kiiresti seljast ära. Veidi litsakas tingimus, aga ega see imetava ema elu kerge ole. Rullkaelusega asjad olen juba ammu ära visanud, käes on suurte dekolteede aeg!

Mitte, et suvi oleks kohale jõudnud ja mitte, et ma oma korterist üksi eriti liikuma saaksin. Oh ei! Endiselt meenutan sooja südamega, kui mõnus oli Tartus otse korterist õue astuda. Vot see on alles elu! Siin aga pean neli korrust allapoole kõmpima, ühes käes laps, teises vanker, kolmandas käekott jne jne. Ma valetaks, kui ma ütleks, et see mulle meeldib. Vähemalt lihased tulevad.