Kuidas ma filmivõtteil käisin

Kuigi ma olen siin vahepeal feministlikel ja vähemfeministlikel teemadel sõna võtnud, ei ole ma siiski vaid kodus passinud, vaid ka igasuguseid põnevaid asju teinud. Enamik neist asjust on seotud E-ga, aga täna sain täitsa ihuüksi välja minna  - ja see on minu puhul tõeline luksus. Suvi on ju teadupoolest filmivõtete aeg ja seega potsatas ka minu postkasti umbes kuuke tagasi kiri: on vaja ilusaid 25-aastaseid emasid statistiks. Okei, tegelikult nägi see kiri teistsugune välja, aga selle tulemina seadsin ma oma sammud täna varahommikul Maardusse, et kehastada bussireisijat. Taksojuht arvas ilmselt, et ma olen a) narkokaubitseja või b) tellitud prostituut, sest ma ei osanud öelda, mis hoone see on, kuhu ma täpselt lähen ning kui ta mu lõpuks mingi eriti nõukaaegse "büroohoone" juures kusagil tehaselinnakus maha pani, jäi ta väga hämmeldunud ilmega minust autosse istuma. Igatahes - kell 7 olin ma kohal ning pärast väikest ooteaega sain ma ka 90ndate stiilis tuuningu. Kas ma ütlesin, et film on 90ndate stiilis? Ja kas ma olen maininud, mida ma arvan 90ndate moest? Pärast soengut, meiki ja rõivastumist nägin ma välja nagu pesueht vanatüdrukust kontoripreili: jalas olid tuhmlillad ülikõrge värvliga viigipüksid, seljas eriti rõvedalt beež lühikeste varrukate ja rullkraega pullover, selle PEAL kuldkett ning varbaotsas kobakad rihmikud, millega oli üsna võimatu kabedalt kõndida, nii et kui ma seal ringi liikusin, siis nagu äsja kõndima õppinud kits. Tegelikult mul vedas, sest ühel kaasstatistil lagunesid analoogsed jalatsid lihtsalt jalast ära. Ei, ta ei roninud nendega kusagile, ta istus viksilt ja viisakalt bussis. Meigist rääkides, siis mu huuled värviti PRUUNIKS ja küüned mingit erijubedat punast värvi. Kui sellised olid naised 90ndatel, siis kuidas on võimalik, et siis üldse lapsi tehti ja saadi? Kui olin suutnud oma välimusega harjuda, siis kulistasin sisse paar tassi kohvi (olemas oli suupiste- ja joogilaud) ja ajasin veidi produtsendiga juttu ning õige pea oligi aeg seada sammud bussi ning teeselda, et olen üks tülpinud bussisõitja. Et olen oma elu jooksul üsna palju bussiga sõitnud ja sealjuures ka tülpinud olnud, siis et nõudnud see roll suuremat pingutust. Võttegrupp oli väga asjalik, mingit jokutamist polnud ja - kas keegi suudab seda uskuda - asjad toimusid tõesti siis, kui öeldud oli. Väga tubli töö. Seega oli bussisõit üsna lühike ja võte sai kiiresti tehtud. Eelnevalt kulistatud kohvist oli mul küll vahepeal tunne, et tahaks korraks oksendada, aga õnneks seda siiski ei juhtunud. Samas - äkki olekski autentsem olnud? Mine võta kinni. Bussisõit aga sai läbi ilma minupoolsete vahejuhtumiteta ja oligi minu filmistaarikarjäär selleks korraks läbi. Nüüd peab vaid kevadeni ootama, et seda kinodesse kaema minna. Eks pange siis tähele, kui tänavatele ilmuvad plakatid kirjadega "Peaosas fantastiline ja imeilus Madli ...!" Või siis mitte.

Milline on siis õige elu?

Sattusin täna arusaamatutel põhjustel skyplusi hommikuprogrammi kuulama (ma olin unine ja telefon valis ise raadiosagedusi ... vabandused, ma tean). Üldiselt ma ei kuula seda, et mitte ärrituda, sest selle sihtgrupp on Alari Kivisaare laadsed Eesti Mehed, kes panevad oma lastele idiootseid nimesid ja arvavad, et naised on vaid klatšivad ja šoppavad olendid. Nagu aru saada, siis ma sinna gruppi ei kuulu. Kuna täna oli see kole päev, mil hommikuprogramm mu kodus kõlas, suutsin vähemalt kolm korda ennast seaks vihastada, enne kui taipasin raadio kinni panna. Ma tean, et kõlan nüüd nagu need Vikerraadiot kuulavad penskarid, kes kuulavad terve saate ära ja siis helistavad raadiosse, et öelda, kuidas neile see üldse ei meeldinud, aga ma lihtsalt pean ennast veidi välja elama.

Teemaks oli siis Eesti valdade palgad vms (ma ei pööranud eriti tähelepanu) ning üks saatejuht küsis Viimsi ja Karula valla võrdluseks retoorilise küsimuse "Kas Karulas on elu?" Kuna ma veetsin sel suvel Karulas tervelt kaks päeva ning kuna Sten on sealt pärit, siis on mul kuuldused, et seal on võimalik elada ja kohe päris hästi, nii et ma hetkeks ei mõistnud, millest selline küsimus. Kohe aga mõistsin, et saatejuht ei pea silmas ei midagi muud kui seda, et Viimsis on sadamiljon kaubanduskeskust, aga Karulas - ei ühtegi! Milline õudne koht! Ehk mina lugesin välja kogu sellest lausest, et elu = tarbimine ja kaubanduskeskustes hängimine, sest ega Viimsis ka muud erilist meelelahutust pole. 

Mulle on ka mujalt jäänud mulje, et kui sa metsikult ei tarbi, siis sa põhimõtteliselt ei ela. Aga kujutame nüüd ette, et üks 25-aastane kena neid elaks Karulas, töötaks kodus (tänapäeval igati levinud töötamisviis) ja - nüüd tuleb midagi ennekuulmatut - ei tahakski igal nädalavahetusel poodides kolada või end igal reedel rihmaks juua, siis kas tema elu on siis vähem "elamine"? Või inimesed, kes tõesti saavadki oma toidulaua aiast ega pea vajalikuks osta endale iga kuu uued toakaunistused - kas nad "elavad" seepärast vähem, et nad ei ostlegi iga päev? Kas mina, kes ma ei "tarbi" noortekultuuri ehk ei käi kontsertidel, klubides, väljas söömas, olen seetõttu vähem väärtuslik ühiskonnaliige? Mis on siis õige elamine? Ma tõesti ei tea, sest mina olen siiani mõõtnud elamise väärtust sellega, kui kasulik see on, mitte kui palju ma oma elu jooksul asju suudan koguda.

Ma ei ütle nüüd, et mina elan kasulikult, sest tegelikult teen ma tööd, mis õhutab inimesi tarbima ja teeb seega loodusvaradele vaid kahju. Lisaks olen ma tootnud inimese, kes samuti kulutab loodusvaru ja hakkab võib-olla tegema samuti täiesti kasutut tööd. Kui mul oleks võim muuta ühiskonnakorraldust nii, et inimesed teeksid vaid kasulikke töid, siis kaotaks enamik inimestest oma töökoha - nii aga ei saa. Aga mulle käib närvidele, kui öeldakse "Ela, mitte ära eksisteeri" ning peetakse selle all silmas - mida? Tarbimist, pidutsemist, hedonismi ja muud, mis indiviidile on kindlasti tore, aga ühiskonnale täiesti tarbetu. 

Muide, viimastel nädalatel tegin ma elus esimest korda tööd (nimetagem seda tööks, sest kuigi ma selle eest raha ei küsi, on see ikkagi teatavat kvalifikatsiooni nõudev tegevus), mis tõesti on kasulik.

Bikiinipilte

Ma olen ilmselt ainus inimene tervel Maarjamaal, keda see paar päeva kestnud palavus hullult häiris. Ei tasu valesti mõista - mulle meeldib suvi, aga et ma olen siiski ka aneemik, siis eelistan palavate päevadega peituda varjulistesse kohtadesse. Mõni meist siin aga tahab ujumas käia, aga ise kõndida ei oska, nii et ma pean transporti mängima. Kes pole täispalavusega tuugalt täis trolliga kesklinnast Õismäele sõitnud, pole elu näinud.

Jah, sõjaväkke ma ei saaks, sest Sikupilli mäest üles rühkides viskas mul tervelt KAKS korda pildi taskusse. Tegemist ei ole Mount Everestiga. Hoidsin ennast jõuga minestamast tagasi, sest olin siiski vankriga (nagu viimasel ajal ikka). 

Aga lubatud bikiinipildid ka päevast, mil siiski randa suundusin.

Erinevaid mehetüüpe (või sõidan ma liiga palju ühistranspordiga)

Kel soovi, võib proovida arvata, mis rahvusest on järgnevates näidetes esitletud mehed. Vihjeks niipalju, et rahvused on erinevad.

Stseen 1. Sõidan trolliga ujuma. On palav, troll on rahvast täis, inimesed on roidunud ja väsinud ning seisavad-istuvad seal, kuhu mahub. Et kohti pole, seisan mina püsti, Ernst, kes vastupidiselt paljudele EI tahtnud istuda, käes. Minu ümber on veel palju inimesi, noori ja vanu, igast soost. Trolli tuleb u 3 - 4 meest, vanuses 40 - 50 ehk oma parimais aastates. Tunduvad täiesti terved ja tugevad, keegi ei jäta aneemiku muljet, ka ei lonka neist mitte keegi. Kui nad on aru saanud, et istekohti pole, hakkab pihta üks ving: "Me ei saagi istuma! Oh issand, me peame tervelt 15 minutit seisma! Nii vähe ruumi on ka, oh kuradikurat!" Ja. Nii. Edasi. Selline soig koos vahepealsete (nende arvates) vaimukusavaldustega jätkub tee lõpuni. Ilmselt ootavad nad, et mõni lähedal istuv pensionär nad istuma laseks.

Stseen 2. Seisan vankriga bussipeatuses ja ootan bussi. Kaugustest läheneb kamp jääknähtudega või täitsa purjus, lällavaid särkideta mehi - inimgrupp, keda eriti ei sallita. Buss saabub, samal ajal jõuavad peatusesse ka eelpoolnimetatud valjuhäälsed mehed. Üks neist annab oma pudelid sõbra kätte, tõstab mu vankri bussi ning järgneb oma sõpradele, nagu polekski vahepeal üht kena daami aidanud. Lällamine jätkub.

Luban, et esimene elutõde, mille E-le selgeks õpetan, on see, et isegi siis, kui ta poolpaljalt rannas lällab, peab ta ikkagi vanainimesi ja vankriga naisi aitama. Ja MITTE KUNAGI bussis vinguma.

Moesoovitus

Läbipaistvad pluusid ja väikseks jäänud rinnahoidjad EI SOBI KOKKU, kui just ei ole soovi oma parimaid külgi kogu ilmarahvale demonstreerida. Nüüd ootan soovituse eest tänusõnu ja mõtlen, miks keegi seda mulle enne ei öelnud, kui ma eile läbi linna vantsisin. Mitte, et see mind praegu eriti morjendaks, loodan vaid, et keegi pilte ei teinud ja neid kuhugi Tallinna tänavastiili blogisse ei pannud. See pole tänavastiil, see on minu isiklik stiil. Stiil, mida ma enam (loodetavasti) ei viljele. 

Aga pärast mõningaid tegevusi, mida ma 18. märtsil ette võtsin, on mu latt enesepaljastamise suhtes üsna ... hmm ... kõrgele (?), madalale (?) langenud/tõusnud. Igatahes suhtun ma sellesse hulga vabamalt ja julgen suisa lühikeste pükstega kesklinnas ringi kõndida. Enne poleks see kõne alla ka tulnud, sest ma olin veendunud, et olen Tallinna kõige ülekaalulisem inimene. See ei tähenda nüüd, et ma iga päev paljalt ringi lippaks (kuigi kodus ma teen seda), aga ma enam ei minesta õudusest, kui pean nt rannas ilma kabiini kaitsvate seinteta riideid vahetama. 

Ettevaatust, titejutud!

Olgu hoiatatud kõik lastevastased, sest nüüd tahan ma veidi E-st rääkida. Kel midagi selle vastu, põgenege, enne kui hilja.

Nii, nüüd, kus vaid mina ise tulevikus seda teksti loen, olgu öeldud ka see, miks ma seda üldse kirjutan, kui ma ometi endale lubasin, et E-st eriti kirjutada ei taha. Mul on teadupoolest igasuguste elusündmuste suhtes äärmiselt halb mälu (mõtlesin just oma mitu minutit, KUNAS täpselt mu pulma-aastapäev on), aga ometi ei taha ma, et E tuleks 25-aastaselt mu juurde küsima "Emme, kunas ma keerama/kõndima/rääkima/jne hakkasin?" ja ma ei oskakski vastata, siis sellised olulised eluetapid peavad ju kusagil kirjas olema. Ning jah, ta hüüab mind sellises vanuses emmeks, kui ta vähegi minusse on. Igatahes, täna, mil E viienda kuu sünnipäevani on kolm päeva, avastasin ma talt esimese hamba ja olen selle üle väga rõõmus. Siis see rõõm hetkeks lahtus, kui ta mind närima hakkas, aga elevus jäi. Milline ema siis ei rõõmustaks esimese hamba üle? Kõikide salahirm on ju see, et nende lapsed a) jäävad hambutuks, b) ei hakka rääkima, c) ei hakka kõndima, d) jäävad elulõpuni beebiks. Ühe mure saan siis kaelast ära visata.

Arengust veel rääkides - E hakkas juba 3 - 4 kuuselt (seal vahepeal, ma ei mäleta täpset päeva) igatpidi keerama, praegu lükkab ennast kätel sirgu ja üritab paaniliselt roomata. Kuna see tal aga vaid tagurpidi välja tuleb, siis on ta nördinud ja see on ka loogiline, sest kes ei vihastuks, kui tahab edasi liikuda, aga tegelikult hoopis taganeb. Ajab ikka närvi küll. Lisaks sellele meeldib talle naeratada ja kilgata, siis kui varbaid saab suhu toppida, siis ka naerda. Ta lemmikinimene olen endiselt mina, aga suur õde meeldib talle ka väga. Kui keegi veel talle "Kõik minu pardikesed ..." laulda suvatseb, on elu tõeliselt ilus. Laulmist kuulaks ta muidugi 24/7, aga ma ei tea ka ühtegi last, kellele laulmine ei meeldi. Seega veedan põhilise osa päevast lauldes - kes Tartu maanteele satub ja kõrgustest laulu kuuleb, siis jah, see olen mina. Võimalik, et seepärast ta nii rõõmus ongi, et ta päevad laulu täis on - muusika pidi ajutegevusele soodsalt mõjuma. Ja mõjub ka, vähemalt tujutõstvalt küll. Jumal tänatud, et ma kunagi laulukooris käisin.

Ei hüppa põõsasse

Nägin ühel päeval oma kunagist sebitavat, kui Ernstiga jalutasin. Sekundiks tahtis mingi osa minust põõsasse hüpata, samal ajal kui teine osa tahtis astuda demonstratiivselt ta teele ja mõttes karjuda "Näe, mul on laps! Ja MITTE SINUGA, sa igavene tropp!" (kuigi ta polnud tropp). Mine võta kinni, kas olukorra päästis põõsaste puudumine või viimasel hetkel ärganud täiskasvanulikkus, aga ma suutsin jääda täiesti tsiviliseerituks. Lisaks polnud kõikidel neil põgenemismõtetel niikuinii erilist pointi, sest ma olen üsna veendunud, et ta ei tundnud mind ära. Samas aga olen ma kõikide inimeste puhul arvamusel, et nad ei tunne mind ära, isegi kui tegu on mu venna või kellegi taolisega. Minu paranoiad, ma tean.

Tegelikult suudan ma üpris viisakalt oma kunagiste armastustega suhelda, sest mittesuhtlemine on ju ka äärmiselt viisakas. Viha ka ei pea ja ausalt öeldes on mul vahel suuri probleeme meenutamisega (mitte, et ma seda väga tihti teeks), kes ja mis nad olid. Vanaduse muretud mängud.

Esifeminist

Kui kunagi keegi mulle pärast mõnd peetud monoloogi ütles, et ma olen feminist, siis hakkasin ma kohe käte ja jalgadega vastu ajama, sest minu arvates toona feminist = radikaalfeminist ja ma ei saanud ju ometi feminist olla, pealegi tahtsin ma ju mehele saada ja kõik need teised põhjused. Aastatega on tulnud aga mõistust, tolerantsust ja funktsionaalset lugemisoskust ning nüüd kuulutan ennast uhkusega feministiks, sest olen aru saanud, et feminist = tavaline naine. Tavalised naised on ju need, kes teevad tööd ja tahavad selle eest inimväärset palka, kes õpivad, käivad valimas ega arva, et lihtsalt kahe X-kromosoomi tõttu viimases paaris on nad kööki aheldatud. Lihtsalt sellised lihtsad ja iseenesestmõistetavad eeldused ja arvamused.

Mul oli üks tuttav, kellega ma enam ei suhtle, aga kellega ma paar aastat tagasi hästi läbi sain. Ta oli üsnagi võrdõiguslike mõtetega näiteks kasvatuse osas: oma lapsega veetis ta väga palju aega kahekesi ning ei arvanud, et laps on vaid naise meelelahutus. Samuti käis ta naine tööl ja üldse oli tegemist sellise toreda kaasaegse perekonnaga. Küll aga hakkas mind mingil hetkel midagi nende omavahelises suhtlemises häirima. Ma ei osanud tükk aega aru saada, mis täpselt ja veelgi enam - ma olin vihane enda peale, miks mind kellegi elu häirib. Aga ometi. Alles pärast seda, kui me enam eriti tihedalt ei suhelnud, sain ma aru, et mind häiris nende liiga traditsiooniline elukorraldus. Mu tuttav näiteks võttis üksi vastu kõik perekonda puudutavad otsused, tema jaoks oli väga imekspandav, et mõnes peres teeb naine põhilise planeerimise, sest neil nii pole. Lisaks arvas ta, et kuna temal on igal pool portaalides kontod ja kuna tema käes on pere rahakott, siis ei pea naine sellised asju omama ega üldse elukorralduse pärast muret tundma. Jah, ta isegi ütles välja, et tema ju vastutab nende pere eest. Iseenesest muidugi tore suhtumine, aga mind häiris see, et naist hoiti justkui mulli sees. Ja mis siis saaks, kui mees kaoks ja mull lõhkeks? Igatahes oli see minu jaoks (põhjendamatult) häiriv ja eriti just sellepärast, et mulle endale meeldib olla ise üks suur otsustaja ja hoidku jumal seda meest, kes ilma minu käest luba küsimata isegi vaiba koju julgeks tuua.

Nagu enne mainisin, ei peaks mind teiste inimeste elukorraldus häirima, aga siiski tärkab minus teatud võrdõiguslikkus, kui ma selliseid traditsioonilisi peremudeleid näen. Kui näiteks mees, kes on harjunud sellise perekorraldusega, satub olema mõnes firmas juhtival positsioonil, siis võib ta ju väga vabalt arvata, et kõikide naiste elu on selline ja ega siis peagi neile meestega võrdset palka maksma või nende arvamusega võrdselt arvestama. Niikuinii huvitavad naisi vaid küünlad ja lõhnaseebid. Vahelepõikena mainin, et just küünalde ja lõhnaseepide pärast ei suuda ma paljusid tarbimisblogisid lugeda, sest mind ajab närvi, et naised ise süvendavad arusaama, et naisi muud kui iluasjad ei huvita. Aga - võib üllatusena tulla, et leidub naisi, kes peavad oma palga eest arveid maksma ja süüa ostma, laste eest hoolitsema või lihtsalt elama. Kes ei kuluta palka taskurahaks ja kelle jaoks pole "vajalikud asjad" teekannud ja ihupiimad, vaid söök, jook ja kommunaalid. Vot seepärast ei meeldi mulle selline liigtraditsiooniline rahajaotus peres.

Ma polnud ka siiani mõelnud eriti sellele, et olen feminist, sest minu arvates on see lihtsalt tavaline mõtlemine, et naisel on samad õigused ja kohustused kui mehel. Jah, ka kohustused - ehk siis ei oleks väga normaalne, kui ma istuks kodus, ei käiks tööl ja eeldaks, et mees peab kõik asjad ise tegema ja tasuma - lisaks vinguks veel, miks ta ise oma nõusid ei pese või süüa ei tee. Samas ma ikkagi olen feminist, sest mind ajab tohutult kettasse, kui minult eeldatakse mingeid "naiselikke" toimetusi, nagu koristamine ja söögitegemine. See, et ma neid teen, on mu vaba valik, aga see ei tähenda, et ma ei võiks mõni päev õlleklaasi haarata, jalad seinale visata ja öelda Stenile, et ta ise kodu korras hoiaks ja last vaataks - ilma süümepiinadeta! Samuti ei leia ma, et pidudel ja olengutel on "meestejutud" ja siis naised, kes on pagendatud kõrvalruumi "naistejutte" rääkima. "Naistejutud" on sõna, mida ma vihkan palavalt, sest kuigi mingi osa meestest eeldab, et see tähendab sekselust rääkimist ja enese paljaks võtmist, siis tegelikult ei ole seal mingit vahet nn "meestejuttudega". Krt, nüüd läksin ma taas kettasse.

Mõni, kes seda nüüd pealkirja lugema sattus, tunneb kindlasti E-le südamest kaasa, et ta sellise hullu feministi perre sündis, sest ilmselgelt hakkab ta tulevikus, põll ees, koristama ja sööke teha vihtuma, samal ajal kui mina tugitoolis istudes jalkat vaatan. Oh ei (kuigi vahel - miks mitte)! Ma lihtsalt eeldan, et mind ei diskrimineerita ei palga ega tähtsuse arvestamisega lihtsalt seepärast, et ma olen naine. Mind võib diskrimineerida teadmiste puudumise pärast (nt kui ma peaks meeltesegaduses arstikohale kandideerima), aga see on ka õigustatud. Lisaks eeldan ma, et mulle pannakse nii töökohas kui ka kodus samaväärsed kohustused peale kui meestele. Mind ega ka teisi naisi pole vaja mulli sees hoida. Isegi neid teekannunaisi pole vaja mulli sees hoida.

Tartu on täis häid inimesi

Ainult Tartus on inimesed, kes ei pahanda, kui pean nende pulmast kiiresti ära jooksma, kes on nõus minu pärast 60 km sõitma, kes hoiavad ja toidavad mu last ja kes lasevad meil enda juures ööbida. Olgu veel mainitud, et kõik need inimesed ei tekitanud ei endale ega meile sellest mingit probleemi. Südame teeb soojaks, et nii toredaid inimesi on olemas. Aga ainult Tartus. Mulle üldse ei meeldi inimestelt teeneid paluda, aga veel vähem meeldib mulle teeneosutajate suhtumine "Oeh no olgu, ma siis teen, kuigi ma üldse ei taha ega saa ja see valmistab mulle nii suurt vaeva". Siis pole üldse vajagi. Aga vot laupäeval olid kõik nii armsad ja rõõmsad. Mul tuli kohe endal ka tuju kellelegi midagi head teha.

Nagu aru võis saada, siis käisin ma pulmas ja pidin sealt veidi varem kui teised lahkuma. Imetavate emade rõõmud, oh joy! Pulm ise oli hästi tore ja muutis ka minusuguse kivisüdame härdaks. Loomulikult ka sellepärast, et Olga ja Tõnu on kahtlemata ühed toredamatest inimestest minu tutvusringkonnas. Nagu olin eeldanud, oli kogu sündmus hoolega planeeritud ja läbimõeldud ning kedagi ei jäetud omapead. Pulm ise oli lavastatud üsna omapärases võtmes, aga ma jätan siinkohal saladuseks, millises, sest võib-olla tahan ma ise kunagi midagi sarnast teha. Kahju, et pulmast varem ära jooksma pidin, aga kui Olga kunagi pulmadest puhanud on, siis uurin talt kohe, mis edasi sai ja kuidas kõik kulges.

Nüüd aga aitab mõneks ajaks Tallinn-Tartu suunal reisimisest ehk siis järgmised kuud kavatsen olla korralikult Tallinnas. Kuigi mine sa tea - Pärnusse tahaks ka minna ja seega oleks paslik uurida, kuidas sinna rongiga saab. Lisaks on vaja uus kodu kenasti sisse seada ja siin harjuda ning uut rajooni avastada. Elukohaks on mul Keldrimäe, tallinlased peaksid teadma, kus see asub.