Kel soovi, võib proovida arvata, mis rahvusest on järgnevates näidetes esitletud mehed. Vihjeks niipalju, et rahvused on erinevad.
Stseen 1. Sõidan trolliga ujuma. On palav, troll on rahvast täis, inimesed on roidunud ja väsinud ning seisavad-istuvad seal, kuhu mahub. Et kohti pole, seisan mina püsti, Ernst, kes vastupidiselt paljudele EI tahtnud istuda, käes. Minu ümber on veel palju inimesi, noori ja vanu, igast soost. Trolli tuleb u 3 - 4 meest, vanuses 40 - 50 ehk oma parimais aastates. Tunduvad täiesti terved ja tugevad, keegi ei jäta aneemiku muljet, ka ei lonka neist mitte keegi. Kui nad on aru saanud, et istekohti pole, hakkab pihta üks ving: "Me ei saagi istuma! Oh issand, me peame tervelt 15 minutit seisma! Nii vähe ruumi on ka, oh kuradikurat!" Ja. Nii. Edasi. Selline soig koos vahepealsete (nende arvates) vaimukusavaldustega jätkub tee lõpuni. Ilmselt ootavad nad, et mõni lähedal istuv pensionär nad istuma laseks.
Stseen 2. Seisan vankriga bussipeatuses ja ootan bussi. Kaugustest läheneb kamp jääknähtudega või täitsa purjus, lällavaid särkideta mehi - inimgrupp, keda eriti ei sallita. Buss saabub, samal ajal jõuavad peatusesse ka eelpoolnimetatud valjuhäälsed mehed. Üks neist annab oma pudelid sõbra kätte, tõstab mu vankri bussi ning järgneb oma sõpradele, nagu polekski vahepeal üht kena daami aidanud. Lällamine jätkub.
Luban, et esimene elutõde, mille E-le selgeks õpetan, on see, et isegi siis, kui ta poolpaljalt rannas lällab, peab ta ikkagi vanainimesi ja vankriga naisi aitama. Ja MITTE KUNAGI bussis vinguma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar