Esifeminist

Kui kunagi keegi mulle pärast mõnd peetud monoloogi ütles, et ma olen feminist, siis hakkasin ma kohe käte ja jalgadega vastu ajama, sest minu arvates toona feminist = radikaalfeminist ja ma ei saanud ju ometi feminist olla, pealegi tahtsin ma ju mehele saada ja kõik need teised põhjused. Aastatega on tulnud aga mõistust, tolerantsust ja funktsionaalset lugemisoskust ning nüüd kuulutan ennast uhkusega feministiks, sest olen aru saanud, et feminist = tavaline naine. Tavalised naised on ju need, kes teevad tööd ja tahavad selle eest inimväärset palka, kes õpivad, käivad valimas ega arva, et lihtsalt kahe X-kromosoomi tõttu viimases paaris on nad kööki aheldatud. Lihtsalt sellised lihtsad ja iseenesestmõistetavad eeldused ja arvamused.

Mul oli üks tuttav, kellega ma enam ei suhtle, aga kellega ma paar aastat tagasi hästi läbi sain. Ta oli üsnagi võrdõiguslike mõtetega näiteks kasvatuse osas: oma lapsega veetis ta väga palju aega kahekesi ning ei arvanud, et laps on vaid naise meelelahutus. Samuti käis ta naine tööl ja üldse oli tegemist sellise toreda kaasaegse perekonnaga. Küll aga hakkas mind mingil hetkel midagi nende omavahelises suhtlemises häirima. Ma ei osanud tükk aega aru saada, mis täpselt ja veelgi enam - ma olin vihane enda peale, miks mind kellegi elu häirib. Aga ometi. Alles pärast seda, kui me enam eriti tihedalt ei suhelnud, sain ma aru, et mind häiris nende liiga traditsiooniline elukorraldus. Mu tuttav näiteks võttis üksi vastu kõik perekonda puudutavad otsused, tema jaoks oli väga imekspandav, et mõnes peres teeb naine põhilise planeerimise, sest neil nii pole. Lisaks arvas ta, et kuna temal on igal pool portaalides kontod ja kuna tema käes on pere rahakott, siis ei pea naine sellised asju omama ega üldse elukorralduse pärast muret tundma. Jah, ta isegi ütles välja, et tema ju vastutab nende pere eest. Iseenesest muidugi tore suhtumine, aga mind häiris see, et naist hoiti justkui mulli sees. Ja mis siis saaks, kui mees kaoks ja mull lõhkeks? Igatahes oli see minu jaoks (põhjendamatult) häiriv ja eriti just sellepärast, et mulle endale meeldib olla ise üks suur otsustaja ja hoidku jumal seda meest, kes ilma minu käest luba küsimata isegi vaiba koju julgeks tuua.

Nagu enne mainisin, ei peaks mind teiste inimeste elukorraldus häirima, aga siiski tärkab minus teatud võrdõiguslikkus, kui ma selliseid traditsioonilisi peremudeleid näen. Kui näiteks mees, kes on harjunud sellise perekorraldusega, satub olema mõnes firmas juhtival positsioonil, siis võib ta ju väga vabalt arvata, et kõikide naiste elu on selline ja ega siis peagi neile meestega võrdset palka maksma või nende arvamusega võrdselt arvestama. Niikuinii huvitavad naisi vaid küünlad ja lõhnaseebid. Vahelepõikena mainin, et just küünalde ja lõhnaseepide pärast ei suuda ma paljusid tarbimisblogisid lugeda, sest mind ajab närvi, et naised ise süvendavad arusaama, et naisi muud kui iluasjad ei huvita. Aga - võib üllatusena tulla, et leidub naisi, kes peavad oma palga eest arveid maksma ja süüa ostma, laste eest hoolitsema või lihtsalt elama. Kes ei kuluta palka taskurahaks ja kelle jaoks pole "vajalikud asjad" teekannud ja ihupiimad, vaid söök, jook ja kommunaalid. Vot seepärast ei meeldi mulle selline liigtraditsiooniline rahajaotus peres.

Ma polnud ka siiani mõelnud eriti sellele, et olen feminist, sest minu arvates on see lihtsalt tavaline mõtlemine, et naisel on samad õigused ja kohustused kui mehel. Jah, ka kohustused - ehk siis ei oleks väga normaalne, kui ma istuks kodus, ei käiks tööl ja eeldaks, et mees peab kõik asjad ise tegema ja tasuma - lisaks vinguks veel, miks ta ise oma nõusid ei pese või süüa ei tee. Samas ma ikkagi olen feminist, sest mind ajab tohutult kettasse, kui minult eeldatakse mingeid "naiselikke" toimetusi, nagu koristamine ja söögitegemine. See, et ma neid teen, on mu vaba valik, aga see ei tähenda, et ma ei võiks mõni päev õlleklaasi haarata, jalad seinale visata ja öelda Stenile, et ta ise kodu korras hoiaks ja last vaataks - ilma süümepiinadeta! Samuti ei leia ma, et pidudel ja olengutel on "meestejutud" ja siis naised, kes on pagendatud kõrvalruumi "naistejutte" rääkima. "Naistejutud" on sõna, mida ma vihkan palavalt, sest kuigi mingi osa meestest eeldab, et see tähendab sekselust rääkimist ja enese paljaks võtmist, siis tegelikult ei ole seal mingit vahet nn "meestejuttudega". Krt, nüüd läksin ma taas kettasse.

Mõni, kes seda nüüd pealkirja lugema sattus, tunneb kindlasti E-le südamest kaasa, et ta sellise hullu feministi perre sündis, sest ilmselgelt hakkab ta tulevikus, põll ees, koristama ja sööke teha vihtuma, samal ajal kui mina tugitoolis istudes jalkat vaatan. Oh ei (kuigi vahel - miks mitte)! Ma lihtsalt eeldan, et mind ei diskrimineerita ei palga ega tähtsuse arvestamisega lihtsalt seepärast, et ma olen naine. Mind võib diskrimineerida teadmiste puudumise pärast (nt kui ma peaks meeltesegaduses arstikohale kandideerima), aga see on ka õigustatud. Lisaks eeldan ma, et mulle pannakse nii töökohas kui ka kodus samaväärsed kohustused peale kui meestele. Mind ega ka teisi naisi pole vaja mulli sees hoida. Isegi neid teekannunaisi pole vaja mulli sees hoida.