Kuigi ma olen siin vahepeal feministlikel ja vähemfeministlikel teemadel sõna võtnud, ei ole ma siiski vaid kodus passinud, vaid ka igasuguseid põnevaid asju teinud. Enamik neist asjust on seotud E-ga, aga täna sain täitsa ihuüksi välja minna - ja see on minu puhul tõeline luksus. Suvi on ju teadupoolest filmivõtete aeg ja seega potsatas ka minu postkasti umbes kuuke tagasi kiri: on vaja ilusaid 25-aastaseid emasid statistiks. Okei, tegelikult nägi see kiri teistsugune välja, aga selle tulemina seadsin ma oma sammud täna varahommikul Maardusse, et kehastada bussireisijat. Taksojuht arvas ilmselt, et ma olen a) narkokaubitseja või b) tellitud prostituut, sest ma ei osanud öelda, mis hoone see on, kuhu ma täpselt lähen ning kui ta mu lõpuks mingi eriti nõukaaegse "büroohoone" juures kusagil tehaselinnakus maha pani, jäi ta väga hämmeldunud ilmega minust autosse istuma. Igatahes - kell 7 olin ma kohal ning pärast väikest ooteaega sain ma ka 90ndate stiilis tuuningu. Kas ma ütlesin, et film on 90ndate stiilis? Ja kas ma olen maininud, mida ma arvan 90ndate moest? Pärast soengut, meiki ja rõivastumist nägin ma välja nagu pesueht vanatüdrukust kontoripreili: jalas olid tuhmlillad ülikõrge värvliga viigipüksid, seljas eriti rõvedalt beež lühikeste varrukate ja rullkraega pullover, selle PEAL kuldkett ning varbaotsas kobakad rihmikud, millega oli üsna võimatu kabedalt kõndida, nii et kui ma seal ringi liikusin, siis nagu äsja kõndima õppinud kits. Tegelikult mul vedas, sest ühel kaasstatistil lagunesid analoogsed jalatsid lihtsalt jalast ära. Ei, ta ei roninud nendega kusagile, ta istus viksilt ja viisakalt bussis. Meigist rääkides, siis mu huuled värviti PRUUNIKS ja küüned mingit erijubedat punast värvi. Kui sellised olid naised 90ndatel, siis kuidas on võimalik, et siis üldse lapsi tehti ja saadi? Kui olin suutnud oma välimusega harjuda, siis kulistasin sisse paar tassi kohvi (olemas oli suupiste- ja joogilaud) ja ajasin veidi produtsendiga juttu ning õige pea oligi aeg seada sammud bussi ning teeselda, et olen üks tülpinud bussisõitja. Et olen oma elu jooksul üsna palju bussiga sõitnud ja sealjuures ka tülpinud olnud, siis et nõudnud see roll suuremat pingutust. Võttegrupp oli väga asjalik, mingit jokutamist polnud ja - kas keegi suudab seda uskuda - asjad toimusid tõesti siis, kui öeldud oli. Väga tubli töö. Seega oli bussisõit üsna lühike ja võte sai kiiresti tehtud. Eelnevalt kulistatud kohvist oli mul küll vahepeal tunne, et tahaks korraks oksendada, aga õnneks seda siiski ei juhtunud. Samas - äkki olekski autentsem olnud? Mine võta kinni. Bussisõit aga sai läbi ilma minupoolsete vahejuhtumiteta ja oligi minu filmistaarikarjäär selleks korraks läbi. Nüüd peab vaid kevadeni ootama, et seda kinodesse kaema minna. Eks pange siis tähele, kui tänavatele ilmuvad plakatid kirjadega "Peaosas fantastiline ja imeilus Madli ...!" Või siis mitte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar