Raamatusoovitus: "See ei ole minu Kuuba"

Olen oma raamatulugejakarjääri jooksul lugenud ära tonnide viisi raamatuid ning pean ennast seega üsna pädevaks hindama, mis on hea ja mis on halb raamat. Vähemalt üheks tingimuseks on lugemise kiirus: hea raamatu suudan vaatamata teose paksusest lugeda läbi päeva-paariga. "See ei ole minu Kuuba" jaoks kulus mul üks naerupahvakutega täidetud õhtu. Sellest hinnangust peaks piisama.

Ei piisa? Olgu. Lisaks olen aru saanud, et mu lemmikud on raamatud, mille kestel saab kas kõvasti naerda, nutta või põnevusega kaasa elada. Mu lemmikraamatute esikohal kaklevad "Kolm meest paadis" ja "Švejk". "See ei ole minu Kuuba" on raamat, mille pidin vahepeal käest panema, et naerda, ning hämmeldunud Stenile naerukrampidega võideldes naljakamaid kohti ette lugema. Ja see keelekasutus ... mmm. Keelehull minus tundis lugedes mõnuvärinaid. Iga lause oli lisaks eesmärgi täitmisele (Vonneguti järgi peab iga lause viima tegevust edasi või kirjeldama) ka tõeline pärl. Kohe näha, et autor naudib eesti keelt ja mis saaks veel parem olla?

Inimesed, kes ootavad tavalist igavat reisiraamatut, pettuvad ilmselgelt, sest "See ei ole minu Kuuba" meenutab pigem ilukirjandust kui Vikipeediast kopeeritud vahetekstidega "reisiromaani". Teosest on tunda autori reisikirg ja armastus Kuuba vastu. Tegevustik on kirja pandud eluliselt ja humoorikalt ning pikitud infokillukestega Kuuba kohta, nii et lõpuks on tunne, et oled ise Kuubal ära käinud. Või tahad sinna KOHE minna. Raamat näitab riigi vastuolulisust, armetust, koomilisust, lahkust ja ilu otse sündmuste keskelt ega proovi olla majandusgeograafiline analüüs Kuuba ajaloost. See on lihtsalt üks kuradi hea raamat.

Autor Lauri Räpp oli mulle enne teada Tartu juttude blogist, mida ma juba ammu lugenud olen. Seega olin tema kirjastiiliga juba tuttav ning kohe, kui ta raamatut poes nägin, ostsin selle ka ära. Tartu jutte tahaks ka muidugi rohkem lugeda, aga viimasel ajal pole midagi uut sinna ilmunud, mille üle on mul ääretult kurb meel. Tegelikult on mul ka neid lugedes kurb meel, sest see tekitab minus tunde, et ma ei peaks üldse kirjutama, kui ma seda nii hästi ei oska kui tema. Tegelikult ka. Miks ma kirjutan, kui ma ei suuda seda teha nii naljakalt? Aga aitab minust. Ostke hoopis "See ei ole minu Kuuba" ning nautige kommunistliku lõunamaa hõngu.

Mina niisama maa ja taeva vahel

Teletorn on üks vahva koht. Mitte, et seal erilisi lõbustusi oleks, aga tore on ilusa ilmaga Tallinnavaadet imetleda. Sel pühapäeval jätsime esimest korda E koju ja läksime torni kahekesi. Oli küll mõnus.

Täna aga viib tee mind taas DM-i baari. Loodetavasti üksi, aga vajaduse korral E-ga. Hea muusika tutvustamiseks pole kunagi liiga vara.

Kui ma kunagi oma teise käe tagasi saan, siis tahaksin rääkida neist kolmest raamatust, mis ma eelmisel nädalal läbi lugesin. Et aga jutt on pikk, siis ühe käega seda kirja ei pane, nii et lähengi nüüd ja jätkan ühekäetegevusi: koogitegu, mängimine, laulmine ...

Moest väljas

Kolmapäeval käisime Kaisaga Artises (millegipärast beebikinos) Reet Ausi filmi "Moest väljas" vaatamas. Tegelikult oli autoreid veel, aga peamiseks idee kandjaks oli ikkagi Reet Aus. Mis oli siis peamine idee? Moetööstuse kitsaskohad ehk see, kui kehvasti mõjub kiirmood keskkonnale. Film oli lühike, aga hea ja mõtlemapanev. See ei rääkinud midagi sellist, mida ma enne teadnud poleks, aga kui see kõik ära visualiseeritakse, on ikka mõtlemapanev küll. Eks igaüks võib eeldada, et rõivaste tootmisel tekib jäätmeid, aga kui sa ikka näed kuhjade ja tonnide kaupa riidejäätmeid, siis ... vähemalt minul tekkis küll tõrge uute riiete ostmisel. Filmis puudutati küll riiete tootmistingimusi väga põgusalt, aga siiski jäi mulle pähe kumisema, et õmbleja kuupalk on sama suur kui üks teksapaar. Üür, muide, on kõrgem. 

Pärast filmi vaatamist võis tekkida nii mõnelgi inimesel küsimus, mida teha? Mida saab üks väike inimene teha, et sellist raiskamist peatada? Selleks on tegelikult üsna mitu võimalust, millest mõnd ka filmis mainiti. Näiteks ostmisel uurida, kus ja millistes tingimustes on need rõivad toodetud. Mina pakuks veel välja, et ei tasu üldse kiirmoodi tarbida ning panustada hoopis kvaliteedile. Teine võimalus on sukelduda taaskasutusmaailma ja avastada, kui põnev ja värviline see on. Mul on juba pikemat aega kavas teha oma riidekapis üks puhastuskuur ja palju riideid sealt veel mõnele ringile saata. Pärast filmi see plaan kinnistus ja nüüd ootan ma vaba aega, et selle tööga pihta hakata. E riietega teen ma taaskasutuskuuri iga kuu, aga ise ma nii kiiresti ei kasva. 

Mida ma veel soovitan, on lõpetada see Hiinast riiete tellimine. Mul langeb iga kord käsi kabuurile, kui ma kusagilt loen või kuulen, kuidas mõni piff endale suure hulga (suht mõttetuid) kaltse Hiinast tellinud on ja siis kiitleb, kui odavalt ta selle kõik saanud on. Kvaliteet ja selle puudumine on üks asi, väljanägemine ja selle puudumine teine asi, aga omaette teema on hoopis see, mida see kiirmood teeb a) keskkonnale ja b) väiketootjatele. Lisaks see, et suurt osa sellest kaltsuhunnikust ei lähe ju ometi kellelegi vaja.

Unehäired

Mul oleks vaja minna uneuuringutele, aga selleks on vaja saatekirja. Millegipärast on mul tunne, et mu perearst ei anna seda, vaid soovitab "puhata ja lõõgastuda". Inimesed, kellel endal unehäireid pole, ei kujuta ette, kui tõsised need olla võivad ja mis tunne see on, kui kell on juba 2 öösel ning und ei tule ega tule. Või kui ärkad öösel iga tunni tagant ja vähkred uuesti pool tundi, et magama jääda. Igatahes, Ulvi, kellel on samuti unehäired, läks nädalavahetuseks uneuuringutele ja ma tahan ju ka. Ma ei mäleta aega, mil ma oleksin saanud ennast välja puhata või terve öö järjest magada. 

Üleüldse ei taipa paljud, et vaimsed haigused (ma tükk aega mõtlesin, mida kirjutada, sest "vaimuhaigused" ei kõla õigesti) on samuti ravimist väärt.

10 asja, mis teevad mehe seksikaks

Et viimane naisteajakirjast leitud nimekiri, mida siin kommenteerisin, läks mööda ilma rändama, siis otsustasin, et miks mitte vahel veel selliseid loetelusid siin arutada. Ikka parem, kui pagulasi vihata või ma ei teagi, mida need teised mu ümber teevad. Igatahes - SIIN on järgmine vahva ja ülitõsine artikkel, seekord mu lemmikteemal ehk meestest. Mmm.

1. Vest ja/või pintsak. See on küll tõsi - ülikonnas mehed võtavad mu jalad nõrgaks, aga selleks peab mees selle ülikonna ka kenasti välja kandma. Longus ja ilmselge ebamugavustundega mees mu pilku ei köida, olgu tal nii kena keha kui tahes.

2. Kui nad on viisakad. Viisakus on üleüldse väga tervitatav nähe, aga olgem ausad, leidub naisi, kes seda hinnata ei oska. Näiteks kurtis üks äärmiselt kena ja härrasmehelik mees Stenile (kes on ka härrasmehelik, aga oskab seda vastavatel hetkedel varjata), et raske on naisi leida. Kuuldes paari sebimistehnikat leidis ta, et ei saa neid ju kasutada, sest "ta tahab ju džentelmeniks jääda". "No vot, aga džentelmenid n**** ei saa!" vastas Sten. Nii on.

3. Kelmikad soengud. Ma loodan, et ei peeta silmas pikki juukseid, sest pikkade juustega mehed mulle ei imponeeri. Tegelikult on mul savi, mis soeng mehel peas on, peaasi, et juuksed oleksid puhtad. Värvitud juuksed mulle ka ei meeldi, kui tegu pole just Hendrik Sal-Salleriga, tema võiks ükskõik, millist soengut kanda ja ikka oleks seksikas.

4. Hästi istuvad riided. Otse loomulikult. Ükski inimene ei näe hea välja, kui ta ennast ebamugavalt tunneb.

5. Hea parfüüm. Mmm, jaa. Epp kurtis, et ta eelmises töökohas ei pööranud meessoost kaastöötajad just liiga suurt tähelepanu oma hügieenile, mistõttu võis nendega koos liftis sõitmine olla tõeline piin. Hästi lõhnav mehe kõrval on ikka meeldivam istuda - tekib kohe soov lähemale istuda.

6. Kui nad on head isad. Kusjuures siinkohal olen ma veidi kahevahel, sest kui öelda "hea isa" sellise kohta, kes laseb oma lastel teha, mis nad tahavad, siis see pole kohe kindlasti seksikas. Ma olen sellisega kahjuks kokku puutunud ja oi, kui jube oli. Igatahes ei ütleks ma, kohates mõnd päriselt head isa, et ta just seksikas on, pigem on ta lihtsalt ... hea isa.

7. Kui ta on kontaktis oma tunnetega. Vahest oleks siinkohal paslik mainida, et ma ise olen üks kivisüda, nii et mehed, kes on minust emotsionaalsemad, ei ole kohe kindlasti mitte seksikad. See oleks ju veidi kummaline, kui me vaatame mõnd filmi ning tema löristab nutta ja mina ... istun kivinäo ja ebamugavustundega. See ei tähenda, et ma enda kõrvale samuti üht kivi sooviks - ma lihtsalt eeldan, et oma emotsionaalsemat poolt näidatakse välja sobivatel hetkedel - jalgpalli vaadates, matustel või muudel olulistel sündmustel.

8. Lipsud, prillid, aksessuaarid. Ma tunneks ennast üsna ebamugavalt, kui mehel oleks rohkem ehteid kui minul ja minul on vaid abielusõrmus ning koolisõrmus. Eelistan ilma kulinateta mehi, sest see tähendab, et nad pole liiga edevad, mis on igati positiivne.

9. Loomaarmastus. Jaa, mõistlikkuse piires. Kui ta putukaid, konni ja kassipoegi koju tassiks, siis see enam ei sobiks. Ma tahaks tegelikult, et mu mees armastaks loodust ja keskkonda üldiselt ja mõtleks ka kodulooma võtmise puhul selle tagajärgedele. Näiteks ei taha ma praegu kodulooma võtta just sellepärast, et ma armastan loomi liiga palju ning ma ei arva, et ma suudan praegu mõnele loomale sobivat kodu pakkuda.

10. Sportlikkus. No millest me räägime? Samas - kui see elimineerib mõistuse, siis ma eelistaks ikka kidurat intelligenti musklimehe asemel. Ma olen ikka mõelnud, et jalgpallureid on kaugelt hea vaadata, aga endale koju ei tahaks, sest ilmselt olid nad kooli asemel trennis ja pealegi on neil kindlasti sada vigastust. 

---

Mida veel naised tahavad? Mina lisaks eelnevasse nimekirja veel rohelised silmad, pika kasvu ja oskuse kaasahaaravalt rääkida.

Kuidas sa mind näed?

Eile öeldi mulle, et näen jube välja ja kui palju ma ka ei tahtnud, et saanud ma sellele ka vastu vaielda. Tegelikult olin ma viis minutit enne selle mõtteavalduse kuulmist võidelnud iiveldushooga, nii et võisin vabalt näha välja nagu koolnu. Tore, nii tore.

Ja siis, kui ma olin leppinud oma välimusega, läksin ma välja ja kohe, kui olin uksest välja astunud, küsis üks juhuslik möödakäija mult raha. Ei, see polnud mõni läheduses resideeruv parm, vaid täiesti tavalise välimusega umbes minuvanune mees. Seega ma oletasin, et näen välja hoopis nagu salamiljonär. Oeh. Raha ta muidugi ei saanud. 

Rohkem tervet mõistust, palun!

Kui üldiselt pean ma ennast tolerantseks inimeseks, siis on üks asi, mille suhtes olen ma vägagi sallimatu: rumalus. Ma olen selle eest ka vastu päid ja jalgu saanud ning kuulnud ka mõtteavaldusi "kõik ei ole nii targad, kui sina", aga siiski - rumalad inimesed minu sallivuskupli alla ei mahu. Pean vajalikuks teha väikese täpsustuse: inimesed ei saagi kõigest kõike teada, aga rumalateks pean ma neid, kes a) räägivad asjadest, millest nad midagi ei tea, b) on rõõmsad, et nad midagi ei tea ega pea vajalikuks ka õppida ning c) ei tea kõige elementaarsemaid elutõdesid. Kui a, b ja c kokku liita, siis on tulemuseks üks jube ja lollust levitav inimene ja oi, kuidas ma sellistele Darwini auhindu jagada tahaksin.

Jah, ma räägin sellest artiklist. Iseenesest oleks mu hea meel, et inimesed ise enda peal looduslikku valikut rakendavad ja end siit inimkonnast eemaldavad, aga et nad seda ka oma lastele joodavad, siis muutun ma vihaseks. Igasugused alternatiivikud ajavad mind kohe eriti närvi, sest enamasti ei saanud nad koolis keemiast mõhkugi aru ega tee ka nüüd vahet estril ja eetril, metanoolil ja etanoolil, minestavad, kui kuulevad, et kraanist voolab divesinikoksiid ega tea, kumb nüüd ohtlik on, kas süsinikoksiid või süsinikdioksiid. Ning et nimed on nii sarnased, nii sarnased, siis igaks juhuks otsustavad nad, et arstid on kõik rahaahned sead, vaktsiinid tekitavad autismi ja muud säärast ning et terveks saab vaid mõtlemise abil. Kui mõtlemine ei aita, siis kloor ikka aitab! Jumal, anna kannatust! Ma olen igati positiivse mõtlemise ja lõõgastumise poolt, aga seedehäirete ja aidsi vastu need ei aita. Vähi vastu ka mitte. Ja - nüüd tuleb alternatiivikutele üks uskumatu elutõde - kloordioksiid ka ei aita. Ta võib ju halbu rakke ja baktereid tappa, aga kuna ta pole eriti valiv, tapab ta ka head rakud. Mul läheb silme eest mustaks, kui ma loen, et seda antakse väikestele beebidele. Raudselt on need needsamad ökoemad, kes purgitoite ei salli, sest "neis on nii palju keemiat". Palun, ärge saage enam lapsi!

Kunagi ammu kaugel ameerikamaal pani üks laps kassi mikrolaineahju ja seejärel ahju tööle. Ei pea olema geenius, et arvata, mis siis juhtus. Kui lapse ema selle avastas, siis arvake, mida ta tegi? Ei, ta ei riielnud lapsega ega keelanud tal enam kasse mikrolaineahju panna. Ta kaebas hoopis mikrolaineahju tootja kohtusse, sest kuidas on võimalik, et kasutusjuhendis pole sõnagi öeldud kasside mikrosse toppimise kohta? Ma olin nii õnnelik, et ma elan Euroopas, kus selliseid asju ei toimu, sest inimestel on veel tervet mõistust. Enam ma selles nii kindel pole.

Tumetumedad päevad

Mul oli täna nii siiber kõigest ja kõigist, et istusin vahepeal kööki maha, vaatasin aknast välja ning mõtlesin, et kuradikurat. Kuradikuradikurat. Umbes sellega mu mõtted ka piirdusid, sest kas ma mainisin, et siiber oli? Igatahes oli.

Eks ma tean põhjust ka. Kodus istumine hakkab mind vaikselt peast segi viima ja kuna ma sellest olukorrast ka hetkel väljapääsu ei näe, siis olen ma erilises masenduses. Iseenesest võiks ju välja minna, aga a) E-ga väljasolemine pole mingi lõbu ja b) ilma temata väljaminemine tähendaks seda, et mul oleks mingi konkreetne suund. Aga mul pole. Mul pole ausalt öeldes jõudu, et hakata plaane tootma ning neid siis teistele peale määrima, aga vastupidist varianti nagu poleks. Mu sõbrannad tunnevad nimelt ülisuurt hirmu E ees ja see hirm väljendub ka selles, et nad ei suuda mulle kirjutada ega helistada.

Tahaksin hoopis Tartusse minna. Tahaksin minna UG-sse, võtta mõne alkoholivaba õlle ning rääkida toredate inimestega juttu. Või siis hoopis kuulata teisi rääkimas. Tahaksin rääkida millestki muust kui lapsest ja kodutöödest, tahaksin kuulata head muusikat. Tahaksin vaadata, kuidas purjus inimesed ennast lolliks teevad, kuidas inimesed ägestuvad, kui neid välja visatakse ja kuidas rõõmustatakse oma vähese vaba aja üle. Tegelikult tahaksin ka magada.

Ja oma sünnipäeva tõttu, mis nimelt esmaspäeval saabub, on mul aina halvem tuju, sest ma ei viitsi ega taha midagi korraldada selle puhul, aga samas olen ma nii isekas, et üllatusi, õnnitlusi, kinke ja peokesi ikka tahaks. Kuidas need aga tulema peaksid, kui ma midagi ei tee? Õnneks tulevad Epp ja Igor külla, nii et vähemalt nalja peaks ikka saama, kui mitte midagi muud.

Eesti otsib superema!

Et suurel osal naistest lööb pärast lapsesaamist välja või(s)tlushimu, siis leidsin, et hea viis selle rahuldamiseks oleks luua "uus ja sensatsiooniline" saade "Eesti otsib superema", kus selgitataks välja, kes siis ikkagi on parim ema. Muidu peavad need vaesekesed omavahel õiendama ja lõpuks ikkagi midagi aru ei saaks. Saates osaleks u 12 naist, kes sünnitavad samal päeval ning astuvadki siis kohe võistlusesse. Ilmselt toimuks väljavalimine alles sünnitusmajades, kus siis saatetegijad sobivaid (loe: piisavalt segaseid) lapsevanemaid välja sõeluks - umbes nii, nagu praegu vaktsineerimisele nõusolekut küsitakse. Esimene võistlus oleks juba sünnitamine: kes suudab seda võimalikult loomulikult ja vaikselt teha. Naerugaas kaotab ühe punkti, epiduraal 2, õmblused 2 punkti ja kui sa ei suuda ise püsti tõusta, kaotad suisa 5 punkti. Edasi toimuksid saated iga kuu, kus siis hinnataks imetamist, lisatoidu andmist, mänguasjade kvaliteeti, arendamist, seda, kui palju ema endale aega lubab jne jne. Žurii oleks ka, aga ma pole veel suutnud välja mõelda, kes sinna kuuluma peaksid. Tore oleks, kui mõni arst ka, aga arstid on enamasti liiga terve mõistusega, et kedagi arvustama hakata. 

Saateformaat oleks midagi sarnast nagu "Ameerika otsib supermodelli". Ma juba kujutan ette, millised kired seal loitma lööksid. Ka kõige flegmaatilisem Eesti ema muutub fuuriaks, kui keegi talle ta lapse kohta midagi ebameeldivat vihjata julgeb. Saatejuht oleksin loomulikult mina. Haa, mu mõtteis on juba pilt sellest, kuidas kaks longuspäi seisvat ema mu ees on ja ma neile epistlit pean. "Sa olid eelmistel kuudel nii tubli, aga mida ma kuulma pean? Sa andsid oma lapsele purgitoitu??? Ta tulevik on nüüd rikutud!" Või siis: "Ma kuulsin, et sa käisid sel kuul tervelt kaks korda ilma lapseta kohvikus! Mida sa endast õige mõtled?" See oleks naljakas.

Peaks veel mõtlema, kas selles saates räägiksid ka asjatundjad, aga samas poleks siis pooltki nii naljakas. Ilma hariduseta inimeste teooriaid ja tarkusi on alati humoorikas kuulata. Vahel muidugi kurb ka.

Mõtteid tarbimisest

Vaatasin just oma kodus ringi, et leida asju, mille olen soetanud lihtsalt massipsühhoosile alludes ja mida tegelikult mul vaja pole. Õnneks on nende hulk üsna väike: suur hulk pildiraame, kõlarid, mõned suveniirid, laudlina, mõned pleedid ... taas võiks ju ebavajalike asjade alla liigitada ka raamatud (milline puude raiskamine), aga kuidas saaks tarbetuks tunnistada asju, mis harivad? Seetõttu ei liigita ma tarbetuks ka telerit ja arvutit, kuigi ilma nendeta saaks ka kenasti hakkama. Mulle meeldib mõelda endast kui tarbimisvastasest inimesest, aga see illusioon kaob kohe, kui ma oma riidekappi vaatan. Lohutan end vaid sellega, et enamik mu rõivaist on pärit teiselt ringilt. Heh. Tegelikult peaksin enamik neist veel ühele ringile saatma.

Sattusin pühapäeval vaatama üht hommikusaadet, milles kõneles Reet Aus. Olen teda ammu imetlenud ja soovinud, et suudaksin samamoodi tarbimiskultuurile vastu astuda, nagu tema seda teeb. Minu õnnetuseks ei oska ma ise riideid disainida ega õmmelda, nii et nii võimsat sammu astuda ma ei saa, aga midagi saan ka mina ära teha: vähem tarbida. Aga aitab minust. Reet Aus on pühendunud kestlikule moele ja inimeste keskkonnaalase teadlikkuse tõstmisele ning just neist teemadest räägib ka tema peagi kinodesse (Artisesse ja Sõprusesse) jõudev film "Moest väljas". Tahaksin seda juba esilinastusele vaatama minna, aga paraku ärkasin ma liiga hilja ja nüüd on piletid juba otsas. Nii pean veidi ootama ja seda alles järgmisel nädalal vaatama minema. Praegu ei tahakski ma eriti kestliku moe teemadel sõna võtta (kuna ma sellest väga palju ei tea), aga kui film vaadatud, siis ma ilmselt muust ei räägi ega kirjutagi. Tarbimise vähendamine on mulle väga südamelähedane teema ja kui ma teisi selleks ärgitada ei suuda, siis olen ma rõõmus, kui vähemalt ise võimalikult jätkusuutlikult tarbida suudan. Üldiselt arvan, et mul on päris hästi läinud: mul pole autot, ma ei vaheta iga aasta telefoni (see vana ront kärab küll), igasugused iluasjad jätavad mind külmaks, enamuse enda ja E rõivastest soetan ma järelturult ja  ... palju, palju on neid asju, mida ma ei tee või ei soeta just sellepärast, et ma ei näe nende vajalikkust. Näiteks kellele on vaja igasuguseid kodukaunistusvidinaid, plastmassist ehteid, sadu erinevaid kingapaare, lugematuid kreeme, mänguasju, telefonikaunistusi ja veel neid asju, mis mulle meelde ei tule või mida ma üleüldse välja mõelda ei suuda? Eriti tekitab mus küsimusi see, kui inimesed ostavad helendavaid palle, tulukesi ja seinapilte ning mainivad järgmises lauses, et raamatud on nii kallid. Loomulikult, eks prioriteedid ole erinevad, aga siis tasukski öelda, et raamatud ei huvita, mitte ei neid ei jõua osta. 

Minu tarbimiskäitumist suunab kindlasti ka see, et ma olen üks kitsiduse etalon, mis minusse endasse puutub. Lisaks kaotan ma suurtes poodides pea ning väljun neist a) asjadega, mida ma ei tahtnud või b) asjadeta, mida sinna otsima läksin. Ja loomulikult ka see tähtis fakt, et ma ei leia endale riideid poodidest, sest tänapäeva moetööstuse jaoks on mul liiga ebatraditsiooniline figuur. Õnneks on aga olemas kaltsukad.

Lääne meditsiini kitsaskohad

Sel aastal on mu peret tabanud mitmed haigused, mis pole küll otseselt surmavad, aga mis halvendavad oluliselt elukvaliteeti. Kroonilised haigused, millega kaasnevad pidev valu, väsimus, kurnatus ja paljud muud sümptomid. Lisaks ei tohi nendega paljusid asju teha. Ma ei hakka detailidesse laskuma, aga mida enam ma nende haiguste kohta uurin, seda enam saab mulle selgeks, et lääne meditsiin ei suuda krooniliste haigustega võidelda. Ainus, mida soovitatakse, on valuvaigistid, veel tugevamad valuvaigistid ja kui need ka enam ei aita, siis ... noh, kannata ära. Surm on ka kallis, sest eutanaasia meil veel lubatud pole ja, selleks, et väärikalt surra, peab nt Šveitsi sõitma. Isegi seal nuriseti paar aastat tagasi, et kuidagi palju on neid surmaturiste. Aga mida siis ometi teha, kui meil siin krooniliste haiguste ja valude vastu põhimõtteliselt ravi puudub? Ma mäletan, et sünnitus oli jube valus, aga kui ma peaks samasugust valu taluma nädalaid, kuid või aastaid, siis ma võtaks küll pangalaenu, sõidaks Šveitsi ja laseks mürgisüsti teha. Kas leidub ka teine võimalus? Äkki saaks selliseid haiguseid ennetada või ilma valuvaigistiteta leevendada? Lääne meditsiin jääb siin lolli näoga otsa vaatama, aga õnneks on veel olemas Idamaad. 

Ikka leidub inimesi, kes peavad taimeravi, nõelravi ja mediteerimist posimiseks, aga tegelikult aitavad need krooniliste haiguste vastu palju paremini kui valuvaigistid. Mitte, et ma soovitaks iga pea- või hambavalu korral kohe nõelravisse söösta - oh ei! Ma räägin praegu sellistest valudest, mis tekivad operatsioonide järel, mõnest raskest haigusest taastudes või valudest, mis on kroonilise iseloomuga. Liigesvalud. Migreen. Emotsionaalsest pingest tekkinud haigused. Ülepingest tekkinud haigused. Kusjuures ma olen suuresti arusaamal, et paljud haigused on tingitud elustiilist ja sellest, et inimene ei kuula oma keha, kui see tahab öelda, et on väsinud ja tahaks puhkust. Või kui esimeste valude ilmnedes ei pöörata neile tähelepanu, vaid rassitakse edasi, sest "mis see väike valuke ikka teeb". Mina ise olen hea näide, sest mul on ilmselgelt väga tugev aneemia - isegi, kui püsti tahan tõusta, lööb silme eest mustaks. Õnneks olen hakanud viimasel ajal oma keha kuulama ning rohkem ja tervislikumalt sööma. Enne aga leidsin, et minestamine ongi tavaline elu osa. Ka valusid peavad paljud inimesed elu osaks ning krõbistavad valuvaigisteid nagu leiba. On see õige? Kahtlen.

Kui nüüd eelmise lõigu põhjal midagi järeldada, siis äkki saaks kroonilisi haigusi ja valusid ennetada? Esimene mõte on, et loomulikult - õige vastus on tervislik toitumine! Aga mis on tervislik? Ühed räägivad, et loomne valk on pahapaha, teised vannuvad truudust vaid gluteenivabale toidule, mõned söövad vaid toortoitu, teised räägivad midagi paleost. Toitumisstiilide virrvarris võib vabalt pea kaotada. Ka siin on ainus õige teguviis oma keha kuulamine. Kui mina otsustaksin ühel päeval, et hakkan taimetoitlaseks, siis võin kindel olla, et juba nädal hiljem ma enam voodist tõusta ei suuda. Ka paast on minu puhul välistatud. Samas aga paljudele taimetoitumine sobib. Ei saagi midagi kindlat soovitada, enne kui inimest ja tema eripärasid ei tea. Ennetamise põhitõde ongi see, mida ma juba mainisin - oma keha kuulamine. Lisaks sellele ennetab paljusid haigusi lihtsalt puhkamine. Eesti ühiskonnas, kus edukuse mõõdupuuks on töötamine, tundub puhkamine küll jumalateotusena, aga puhkama peab. Maailm ei lõpeta pöörlemist, tegelikult ka. 

Puhkamise all ei pea ma silmas vaid füüsilist puhkamist - ka vaimselt peab suutma ennast lõdvaks laskma. Liigne muretsemine tekitab ka haigusi ega mõju ka vaimsele tervisele hästi. Vaimne lõdvestumine on aga hoopis raskem kui füüsiline ning seetõttu on igasugused lõõgastusteraapiad, jooga ja muu seesugune ainult hea. Kui Eestis oleks kanep legaalne, siis kasutaks ma juhust ja soovitaksin seda, aga me kõik teame, kui legaalne see siin on. Tõestatud aga on, et kanep aitab lõõgastuda ja on ka krooniliste valude vastu võitlemisel heaks abivahendiks. Minu tagasihoidliku arvamuse ja terve mõistuse põhjal on looduslik kanep ka tervislikum kui sajad tugevad valuvaigistid. Kas pole? Ma muidugi räägin hetkel teoreetiliselt, sest endal mul valusid pole. Ma tahaks loota, et kunagi saab kanep legaalseks, sest lisaks krooniliste valudega võitlemisele on sellel ka tujutõstev toime. Muidugi oleks hea, kui inimesed suudaksid lõõgastuda ka ilma abivahenditeta, aga millegipärast see nii pole. Ma ei arva, et siinmail aktsepteeritav lõõgastusvahend - alkohol - palju tervislikum on, 

Kohustuslikud asjad iga naise kodus?

Leidsin sellise artikli ega saa jätta kommenteerimata. Alustagem siis. Teemaks on 15 asja, mis peaksid iga endast lugupidava noore (?) naise kodus olema.

1. Veiniklaaside komplekt, kus on 8–12 klaasi. Mul on kodus täpselt kaks veiniklaasi, sest veiniklaasid on teatavasti esemed, mis lähevad katki puhtalt sellest, kui neile kurjema pilguga peale vaadata. Puudust ka ei tunne, sest siin korteris veinijoojaid pole ja kui keegi külla tuleb, siis peab ta leppima kruusiga.

2. Vähemalt üks ilus vaip. Päris mitu vaipa on, üks suisa käsitöö. Sellegipoolest ma ei leia, et see nüüd kohustuslik oleks. Kes see ikka kloppida viitsib?

3. Korralik ja loogiliselt kujundatud töökoht. Ei ole. Tegelikult peaksin tegema väikese töönurga küll, aga ma pole viitsinud = mul pole vajadust siiani tekkinud. Tööl ma ju hetkel ei käi.

4. Unikaalne leid kirbuturult. Ma pole tegelikult eriline harakas, nii et eelistan otstarbetuid asju mitte kodus hoida. Samas - mõne jaoks on ka raamatud ebavajalikud (mulle on seda isegi näost näkku öeldud). Mul on üks pisike gloobus, mille ma kirbukalt ostsin, nii et äkki too pädeb?

5. Mugav madrats. On olemas.

6. Vähemalt üks kunstiteos. Ei ole, kuigi eks ole ju kunsti tänapäeval raske defineerida. Ma tahaksin küll endale mõnda Monet' või Navitrolla maali, aga millegipärast ma arvan, et ma neid ei saa. Eriti esimest.

7. Üks elus asi. Üks magab hetkel teises toas. Potitaimi ma aga ei kavatse kunagi võtta/osta/saada, sest ma suretan nad esimese paari päevaga ära. Isegi kaktused kuivavad mu käes. Koduloomi kavatsen ma siis võtta, kui kunagi päris enda kodu saan. Võib-olla isegi siis mitte, sest ma armastan koeri liiga palju, kasse ma ei taha ja muudest elukatest ei hakka ma rääkimagi.

8. Fotod sulle kallitest inimestest. Hmm, mul on palju fotosid endast, aga eks see seda tähendabki.

9. Väike õmbluskomplekt. Mul on vist kusagil niit ja nõel, aga pead ei anna. Võimalik, et kolimise käigus need haihtusid. Igatahes oleks selline komplekt tõesti vajalik asi, aga mida pole, seda pole.

10. Nõudekomplekt külaliste tarvis. Mul on palju ilusaid kruuse ja taldrikuid, aga nad kõik on erinevad ja mulle nii meeldibki. Õnneks ei käi mul külas serviisipedesid või oskavad nad seda lihtalt väga hästi varjata. Seega  - mul pole nõudekomplekti ega ole ka plaanis lähitulevikus hankida.

11. Kohvi- ja/või teekann. Mul on mõlemad olemas, sest kui ma millelegi raatsin kulutada, siis on see kohv. Teekannu kinkisin Stenile, aga kuna ta on väga lahke inimene, siis ei ole ta seda ära peitnud, vaid lubab ka minul kasutada.

12. Vähemalt üks pudel vahuveini. Miks, oh miks? Eriti, kui ma ei joo. Ootamatuid külalisi kostitan kohviga ja mittekohvijoojatel mu juurde asja pole. Olgu, teed võib ka saada, kui ilusti küsida.

13. Tugev ja usaldusväärne kööginuga. Sellist ma tahaksin tegelikult küll, kuigi ma kardan nuge nagu tuld. Praegused aga hakkavad vaikselt oma aega ära elama.

14. Taskulamp. Ei olegi vist, kuigi ma nagu mäletaks, et olen midagi sarnast kunagi ostnud ...

15. Usaldusväärne tolmuimeja. See on mul ka mu lõputus varumisnimekirjas.

Oot, aga kuhu jäid sellised asjad, nagu külmkapp, riidekapp, pliit, kraanikauss ja muud asjad? Kõik need ülalmainit esemed on ju toredad, aga kui vaid nendega oma kodu sisustada, jääb tulemus veidi lahjaks.

Madli keelenõuanne: mõned sõnad kokandusest

Et keel on elus, siis ta kasvab, areneb, laenab uusi sõnu, kaotab vanu ja muutub. Ma ei ole purist ega leia, et laen- ja tsitaatsõnad on saatanast, aga sellegipoolest eelistan ma ise kasutada võimalikult palju eestikeelseid sõnu. Eestikeelsete sõnade all pean ma silmas ka ilusaid ja eesti keelde sobivaid sõnu, mitte kohmakaid otsetõlkeid või mugandusi. Seega nüüd algabki väike haridusnurk ehk soovitused, kuidas ilusasti kõneleda ja kirjutada. 

Kreemimuffin, mitte tassikook. Viimasel ajal, nii umbes paar aastat juba on hullult popiks saanud sellised muffinid, mille peal on kreemitorm ja kaunistused. Mina hüüdsin neid järjekindlalt muffiniteks, kuni ühel kaunil päeval kuulsin, et nende nimi olevat hoopis tassikoogid. WTF, mõtlesin, mis kuradi tassikook, kas ta on tassi sees? Mida kuradit? Eks ma mõistsin kohe, et tegemist on otsetõlkega inglise keelest, aga ikkagi riivas kõrva. Samas aga harjub inimene kõigega ja kui ma olin juba absoluutselt igalt poolt seda sõna kuulnud, siis leidsin, et las ta olla, ilmselt ongi siis nii õige. Aga ei! Täna veetsin aega oma lemmikkodulehel ehk keeleabis ning avastasin sealt, et õige on hoopis kreemimuffin! Tundsin ennast kohe valgustatuna. Tegelikult ütleb "kreemimuffin" selle küpsetise kohta ju palju enam kui "tassikook", kas pole? Ja info edastamine ongi ju üks keelefunktsioonidest.

Brüleekreem, mitte kreembrülee. Õige oleks ka créme brûlée, aga sel juhul tsitaatsõnana ehk kursiivis. Rääkides aga oleks ilusam kasutada sõna "brüleekreem", sest noh, see on ju ilus eestikeelne sõna. Kui ma aga loen mõnes restoranis sõna "kreembrülee", tahaksin ma oksendada. 

Late, mitte latte. Räägime siis kohvijoogist. Kui tahta peenutseda, siis võib kirjutada tsitaatsõna caffé latte (aga mitte lihtsalt latte, sest sel juhul oleks jutt lihtsalt piimast). Eesti keeles üldiselt hääldatakse nii, nagu kirjutatakse, aga kui kirjutada "latte", siis peaks seda hääldama kolmandas vältes. Kas hääldame? Ei. ÕSis on aga kenasti sees selline sõna nagu "late", nii et rõõmsat õiget kasutamist!

Järgmise keelenõuandeni!

Juha Vuorinen "Rasedusarmid"

Üldiselt on kõik rasedusteemalised kirjutised, olgu need siis raamatud, artiklid, blogid või veel midagi muud, üks paras hunnik jama. Kirjeldatakse sümptomeid, räägitakse oksendamisest, emotsionaalsusest, toitudest, mida süüa ei saa ja kõikest muust üliigavast. Pean tunnistama, et kui last ootasin, siis ma hetkeks läksin massipsühhoosiga kaasa ja üritasin ka mõnda neist lugeda. Üritasin ja üritasin, aga ei suutnud. Millegipärast kaotavad kõik raseduse kirjeldajad huumorimeele ja huumori puudumine on asi, mida ma ühele kirjanikule kirjutajale ei andesta. 

Suur oli aga mu rõõm, kui sattusin raamatukaltsukas Juha Vuorineni "Rasedusarmide" peale. Olin kunagi ammu lugenud "Joomahullu päevaraamatut", mis on juba klassikaks saanud, nii et eeldasin, et ega seegi teos halvem olla saa. Oi, oi, oi, mul oli õigus. Tegelikult ei tohi lasta ennast pealkirjast eksitada ja arvata, et see on õige raamat, mida lapseootuse ajal lugeda, sest kui nt viimasel trimestril selle raamatu järele haarata, on suur oht enneaegseks sünnitamiseks - naeruhood on lihtsalt nii suured. Mina pidin küll vahepeal raamatu käest panema ja toolikäsipuu küljes rippudes naerust õhku ahmima. Samuti ei tasu mehed end pealkirjast hirmutada lasta - raamatus ei räägita igavatest rasedussümptomitest. Saab hoopis kõvasti naerda. Oot, seda ma juba mainisin? Igatahes - kes ei karda igasuguste häälte, lõhnade ja eritistega seotud huumorit, siis võtke see raamat ja ravige oma sügismasendust. Ma ise mõtlen, et peaks uuesti "Joomahullu päevaraamatu" uuesti läbi lugema ja siis selle kolmanda raamatu ka, mille Vuorinen kirjutanud on. Oksaneniga harjunud lugejana ei suuda uskudagi, et soome kirjandus nii naljakas võib olla.

Näitusel

Nagu eelmisest postitusest aimata võis, kutsuti E modelliks Energiakeskusesse. Eile me siis oma sammud sinnapoole seadsimegi, aga kohale jõudnuna avastas E, et ta ikkagi ei taha seinal rippuda, nii et koostööst suuremat asja ei saanud. Õnneks leidus kohapeal teisi lapsi, kes olid rohkem kui valmis seinal rippuma, nii et probleemi ei tekkinudki. Näitus ise, millel nimeks "Arhitekt Ämblik ja Insener Mutt" oli imevahva - ilmselt oleksin ma seda rohkem nautinud, kui oleksin 7-aastane, aga ka praegu meeldis see mulle väga. Lapsed said roomata mutikoobastes, kleepida ennast ämblikuvõrku, uudistada hiigelsuuri tigusid ja ronida mööda meekärgi. Lisaks sai veel teha kõiki neid asju, mis mulle hetkel meelde ei tule. Planetaariumis oli vahva 83. a nukufilm ka, mis rääkis mesilastest. Ühesõnaga - kel lapsed, lennake peale! 

Lähemat inffi näituse kohta leiab SIIT. 

Huvitavate küsimuste päev

Kell on 12. Hakkan just Kaubamaja juures teed ületama, ühes käes vanker, teises käes vihmavari. Taevast sajab sellist padukat, et vihmavarju olemasolu tundub kuidagi tarbetu. Heliseb telefon. Näen, et Epp helistab, nii et otsustan vastu võta ja ei lase ennast segada faktist, et olen keset sõiduteed ja lompe.

"Kuule, homme oleks E-d vaja meie uuele näitusele katsejäneseks. No vaja vastu seina lennutada ja vaadata, kas jääb pidama."

Loomulikult olin nõus.

***

Õhtu, on aeg mõni siin korteris magama panna. Heliseb telefon. Vaatan kella ja mõtlen, et ilmselt on tegu väga pakilise asjaga, nii et vastan, ärevustunne rinnus. Helistab Igor.

"Mul oleks sinu, kui sakslase abi vaja. Kuidas öelda saksa keeles "saksa sõnnik", niiviisi iseloomustavalt?"

Vastuse ta saab.

*** 

Mu elu on täis huvitavaid ettepanekuid ja huvitavaid küsimusi.

Kibestunud naine võtab sõna

Viimasel ajal olen nii mõtetega ülekülvatud, et ei oska kuidagi neist midagi arukat välja valida ja sõnadesse seada. Samas mõtlen ka, et äkki polegi vaja kõige kohta arvamust omada ja avaldada. Kas on? Seega lähen hoopis seda teed, et mõtlen ja kirjutan hoopis oma kokanduslikest edusammudest ja käin pidudel, vahel valutan südant ka eesti keele arengu üle. Liiga palju on arvamusliidreid, kes arvavad, et neil on vaja ühiskondlikel teemadel sõna võtta, mina aga pole arvamusliider ning ma ei pea vajalikuks tervetmõistust põhjendama hakata. 

Viimane pidu oli filmipidu ning seal lavastaja kallistas mind ja tänas, et ma tulin. Ma kahtlustan, et ta ei tea mu nime ja tal tegelikult oli jumala savi, kas ja kus ma üldse viibisin. Viisakad inimesed on aga üsna teretulnud nähe siin ühiskonnas. Lisaks meeldis mulle kui täiskarsklasele see, et peol oli alkoholivaba õlut, nii et sain kenasti joomist teeselda. Mittejoomine pole nimelt aktsepteeritav. Õnneks praegu on mul põhjendus, aga mis ma siis põhjuseks ütlen, kui E suurem on? Ei tea. Et mul on ampull vms.

Lisaks ma vihastusin (jälle) selliste naiste peale, kes õigustavad endale asjade külgekleepimist ja selle õigustamise käigus mainivad nii muuseas, et need, kes seda ei tee, ei hoolitse enda eest. Või kui nad seda otsesõnu ei maini, siis jutust saab seda ikka välja lugeda. Minupoolest võivad kõik endale kasvõi uue naha peale kleepida ja suled juustesse põimida, kuni nad sellega mind ei sega - ja võin öelda, et ei sega. Ega ma seda esteetiliselt eriti vastuvõetavaks pea, aga jumala eest - see pole minu asi, mida inimesed endaga teevad ja loomulikult ei hakka ma kellelegi ütlema, et iuu, milline rõvedus sa oled ja MINA ometi ju endaga sellist rõlgust ette ei võtaks. Samas aga solvun ma väga, kui leitakse, et kui mõned meist leiavad muid kohti, kuhu oma raha ja aega kulutada, siis on nad kasimatumad. Pealegi - miks peaks üldse ennast õigustama? Ma kulutan raha ja aega raamatutele ja ei õigusta seda kuidagi, mõned kulutavad samu ressursse trennile ning samuti ei õigusta ennast ega tee teisi samas maha. Miks siis on vaja küünehaldjatel nii valjuhäälselt sõna võtta? Pealegi on kasimatud need, kes ei pese ennast, mitte need, kes ei kleebi endale asju külge ega määri ennast igasuguste asjadega. Tehniliselt võttes olen ma palju kasitum, kui küünehaldjad. Igatahes olin ma natuke aega solvunud ning lisaks suurele solvumistundele tärkas minus taas feminismialge, sest miks arvab mingi osa naistest, et naissugu defineerivad küünte värv, juuksed ja see, mitu kihti krohvi endale hommikul peale kantakse. Mina nt olen kohe kindlasti ka naine (ja meeste arvates veel väga hea kehaga), aga nende kriteeriumite järgi olen hoopis koopainimene. 

Ja ei, ma pole meigivastane, pidudele löön ennast ikka väga üles. Vanasti ei läinud ma prügi ka välja viima, ilma et täismeik peal poleks olnud, sest millegipärast olin ma veendunud, et kõik mu kvartali pandavad mehed tulevad just sel hetkel mu maja juurde. Praegu ma lihtsalt ei viitsi ennast meikida ja kuna ma lähen iga päevaga aina vanemaks (no shit, eksole), siis loob mittemeikimine mulle illusiooni, et ma näen noorem välja. Aga ma ei soiu kusagil, et meikivad naised on litsid või midagi säärast, sest isver küll, iga inimene tehku oma välimusega, mida tahab. Kuigi jaa, haaremipüksid võiksid ikkagi kõigil kappi jääda. 

Sain siis ennast taas veidi välja elada. Krt, ma saan paari nädala pärast 26, nii et logisch, et ma siin vaikselt kibestun*.

-

*Tegelikult ma pole kibestunud, vaid lihtsalt mõtteid täis. September tekitab tunde, et peaks algama midagi uut ja kui midagi uut ei alga, siis pole mõtteid kuhugi suunata.

Diskreetsus, privaatsus ja turvalisus internetis

Ma võin tunduda küll kibestunud inimpõlgurina, aga tegelikult arvan ma siiski, et inimesed on ilusad ja head ning halbu inimesi on ilmas nii vähe, et nende pärast ei tasu küll elamata jätta. Näiteks ei karda ma öösel koju tulla või tundmatutes kohtades ekselda. Loomulikult olen ma ettevaatlik kõikides asjades, mis puudutavad mu last ja peret - näiteks ei avaldaks ma kunagi Internetis, millises lasteaias/koolis mulaps käib, kus me elame, telefoninumbrit, aadressi ja seda, kunas ja kus ma reisil või üldse kodust ära olen - aga üldiselt ma ei karda. Inimesed on ju toredad ja enamasti neid teised ei huvita. 

Aga ma olen naiivne. Olen sattunud viimasel ajal lugema, et tõesti leidub psühhosid, kes jälitavad teisi inimesi või nuhivad välja viimasegi infokillukese. Ausalt öeldes tekitab see õõva, sest ma ei kujuta ette, et mind võiks mõni inimene nii väga huvitada, et ma uuriks välja ta aadressi või ükskõik, millise muu info. Tegelikult valetan. Kui ma olin noor klubipiff, siis ikka juhtus, et tutvusin mõne kena noormehega ning pärast oli hädasti tarvis kõike tema kohta välja nuuskida. Oi, kui lihtne see oli! Ma loomulikult ei kasutanud seda infot kunagi kurjasti, vaid lihtsalt olin rõõmus, et tean nii palju fakte, aga isegi siis, kui FB-d ei eksisteerinud, oli inimeste kohta info otsimine ja leidmine lihtne. Liiga lihtne. Praegu on see loomulikult veel lihtsam, sest inimesed ei adu, kui palju infot nende kohta leida võib. Lisaks olen ma vahel ahastuses, kui ma FB-s loen, kui palju inimesed ise enda tegemiste kohta kirjutavad. Isegi minusugune naiivitar saab aru, et mõne kurjemate plaanidega stalkeri jaoks on see kullaauk.

Loomulikult arvavad kõik, et ega nemad ju stalkereid huvita. Aga kui ma olin 15 ja samuti enda arvates üks tähtsusetu mutrike, siis piisas vaid mul ühele sebitavale oma nimi öelda, kui järgmisel päeval teadis ta mu aadressi, kooli ja sünnipäeva. Aadressiteadmist kasutas ta ära nii, et tuli suvalisel hetkel mu ukse taha mind otsima. Pärast seda otsustasin, et ma ei ütle kellelegi oma täisnime. See inimene polnud halbade kavatsustega, aga see ei tähenda, et kõik inimesed nii ilusad ja head oleksid. Stalkerite peas pole kõik päris korras, nii et selleks ei pea olema kuulus ja tähtis inimene, et nende huviorbiiti sattuda.

Teine asi on loomulikult laste turvalisus ja privaatsus. Loomulikult jagasin ma alguses E-st suure hurraaga pilte, sest ta on ju nii armas. Eile kustutasin portaalidest kõik pildid temast ära ja otsustasin, et ei enam. Ma ei oska isegi seletada, miks, sest ma endiselt olen arvamusel, et mina ja mu pere ei huvita psühhopaate, aga samas parem karta kui kahetseda. Seepärast ei kirjuta ma ka siia E-st eriti ja just delikaatseid andmeid. See, et ta on olemas, et ta areneb nagu teised tited ja et ta on vahva, pole saladus, aga ma ei arva, et kõigil on vaja teada, kus ta liigub (hetkel küll koos minuga, aga tulevikus ka üksi). Oleks ma kuulus ja loeksid mu blogi sajad tuhanded inimesed, siis paneks ma kõigile südamele, et pole vaja laste kohta nii palju infot avaldada, aga kuna ma olen vaid väike mutrike, siis teen ma vähemalt enda lapse elu turvaliseks. Ma loodan, et õnnestub.

Kogu segase jutu kokkuvõte oli see, et inimesed peaksid rohkem mõtlema oma turvalisusele ja eriti just sellele, mis infot nad ise enda kohta avalikustavad. Iga attend, pilt jne jne jääb ju alles ja nii kurb, kui see ka pole, inimesed pole alati nii hoolivad ja head, kui me seda arvame.

Koduperenaise mured

Tahtsin ka olla popp ja noortepärane ning kirjutada asjadest. Seekord siis koduasjadest ehk kõigest sellest, mida mul me uues kodus vaja oleks. Hea meelega kirjutaksin ka raamatutest, mida tahan, aga no nii palju ka ei maksa unistada, enne töö ja siis lõbu.

Pärast kolimist tegime kohe paar suurt väljaminekut ning ostsime külmiku, uue vankrikomplekti ja teleka. Ostmine on aga teadupoolest üks kulukas ajaviide, nii et praegu olen pidanud oma peas lõputut dialoogi teemal, mida järgmiseks. Mida. On. Vaja? Tegelikult oleks hädasti vaja pesumasinat - ma just lõpetasin voodilina käsitsipesu ja pole selle üle õnnelik - ja põrandanagi. Järgmisena on järjekorras asjad, mida oleks vaja, aga mis ei põle, nagu näiteks vaibad, padjad, arvutilaud, pisike köögilaud ja puslematt. Viimases ostunimekirjas on siis asjad, mida ma tahan: klaasid (jätsin kõik klaasid kogemata eelmisesse elukohta), lambanahk, kombain ja igasugust muud nipet-näpet. Paraku on aga asjad niiviisi, et asjad, mida mul kõige rohkem vaja on, on kõige kallimad ja vastupidi, nii et tihti taban end mõttelt, et ah, võtaks mõned odavamad asjad ära, aga niiviisi ei jõua ma kunagi pesumasina ostuni ja jäängi käsitsi pesema. Veekulu mõttes on see muidugi hea, aga ... oh jah. Liiga palju vaja, liiga vähe raha. Selline see eluke on.

Ning ometi leian ma ennast ikka raamatupoest uut lugemisvara valimas. Ei ole minus ikka piisavalt koduperenaisegeeni. 

Õnneks lähen täna peole ja pääsen sellest lõputust küünlapäevast, mis siin valitseb.

Mis minuga juhtus?

Paar aastat tagasi istusin ühe meessoost tuttavaga kohvikus ja olin just lõpetanud loengu, kuidas ma süüa ei tee, ei ole kunagi teinud ega kavatse ka kunagi tegema hakata. "Söögitegemine on koduperenaistele!" teavitasin teda kokkuvõtteks. "Sa oled liiga noor veel," ütles tema kõigeteadva näoga. Loomulikult vaidlesin vastu ja ütlesin, et minust ei saa MITTE KUNAGI sellist inimest, kes tunneks huvi söögitegemise vastu.

Täna söön oma sõnu. Kas teate, mida ma nädal aega tagasi õhtuseks meelelahutuseks tegin? Laavakooke. Veel veidi aega tagasi? Sibulamoosi. Õhtusöögiks? Kookospiima ja ingveri marinaadis kana. Just nüüdsama mõtlesin, et tahaks homme proovida tassikooke teha, paar tundi tagasi uurisin, kuidas teha meekastmes kana. Mis toimub?

Õnneks tähendab see seda, et lisaks oma sõnadele söön ma ka head toitu, sest mu tuttaval oli õigus, kui ta ütles, et kui vaeva näha, võib päris head sööki saada. Ma loomulikult ei uskunud teda ja leidsin, et praekartulid munaga maitsevad sama hästi kui sinimerekarbid. Kartuleid ma loomulikult toona ei teinud, sest ma ei viitsinud neid koorida. Mida ma siis sõin, huvitav? Aa, pelmeene loomulikult. Praegu on minuga aga toimunud metamorfoos, sest ma tõesti kibelen kööki, et midagi huvitavat proovida teha ning kui mul oleks praegu kodus võid ja küpsetuspulbrit, oleksid ka need tassikoogid juba valmis. Kogu söögitegemistuhinaga on mul aga uued probleemid - pole piisavalt vahendeid, et neid köögikunsti tippteoseid (mida need kahtlemata oleksid) valmistada. Seega mõtlengi, kas öelda mu sünnipäevasoovide kohta küsivatele inimestele, et tahan raamatud (nagu ikka) või hoopis, et tordipritsi, köögikombaini, mikserit, koogivorme jne jne. Rasked valikud.