10 september 2015

Juha Vuorinen "Rasedusarmid"

Üldiselt on kõik rasedusteemalised kirjutised, olgu need siis raamatud, artiklid, blogid või veel midagi muud, üks paras hunnik jama. Kirjeldatakse sümptomeid, räägitakse oksendamisest, emotsionaalsusest, toitudest, mida süüa ei saa ja kõikest muust üliigavast. Pean tunnistama, et kui last ootasin, siis ma hetkeks läksin massipsühhoosiga kaasa ja üritasin ka mõnda neist lugeda. Üritasin ja üritasin, aga ei suutnud. Millegipärast kaotavad kõik raseduse kirjeldajad huumorimeele ja huumori puudumine on asi, mida ma ühele kirjanikule kirjutajale ei andesta. 

Suur oli aga mu rõõm, kui sattusin raamatukaltsukas Juha Vuorineni "Rasedusarmide" peale. Olin kunagi ammu lugenud "Joomahullu päevaraamatut", mis on juba klassikaks saanud, nii et eeldasin, et ega seegi teos halvem olla saa. Oi, oi, oi, mul oli õigus. Tegelikult ei tohi lasta ennast pealkirjast eksitada ja arvata, et see on õige raamat, mida lapseootuse ajal lugeda, sest kui nt viimasel trimestril selle raamatu järele haarata, on suur oht enneaegseks sünnitamiseks - naeruhood on lihtsalt nii suured. Mina pidin küll vahepeal raamatu käest panema ja toolikäsipuu küljes rippudes naerust õhku ahmima. Samuti ei tasu mehed end pealkirjast hirmutada lasta - raamatus ei räägita igavatest rasedussümptomitest. Saab hoopis kõvasti naerda. Oot, seda ma juba mainisin? Igatahes - kes ei karda igasuguste häälte, lõhnade ja eritistega seotud huumorit, siis võtke see raamat ja ravige oma sügismasendust. Ma ise mõtlen, et peaks uuesti "Joomahullu päevaraamatu" uuesti läbi lugema ja siis selle kolmanda raamatu ka, mille Vuorinen kirjutanud on. Oksaneniga harjunud lugejana ei suuda uskudagi, et soome kirjandus nii naljakas võib olla.

3 kommentaari:

Kris ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
Kris ütles ...

Sul on hea maitse kirjanduse osas. Seda ei saa küll mainimata jätta.

Madli ütles ...

Aitäh! Ma ise olen küll kuulnud, et kohati labane maitse, aga noh, ega ma midagi teha ei saa. Meeldib, mis meeldib.