06 september 2015

Kibestunud naine võtab sõna

Viimasel ajal olen nii mõtetega ülekülvatud, et ei oska kuidagi neist midagi arukat välja valida ja sõnadesse seada. Samas mõtlen ka, et äkki polegi vaja kõige kohta arvamust omada ja avaldada. Kas on? Seega lähen hoopis seda teed, et mõtlen ja kirjutan hoopis oma kokanduslikest edusammudest ja käin pidudel, vahel valutan südant ka eesti keele arengu üle. Liiga palju on arvamusliidreid, kes arvavad, et neil on vaja ühiskondlikel teemadel sõna võtta, mina aga pole arvamusliider ning ma ei pea vajalikuks tervetmõistust põhjendama hakata. 

Viimane pidu oli filmipidu ning seal lavastaja kallistas mind ja tänas, et ma tulin. Ma kahtlustan, et ta ei tea mu nime ja tal tegelikult oli jumala savi, kas ja kus ma üldse viibisin. Viisakad inimesed on aga üsna teretulnud nähe siin ühiskonnas. Lisaks meeldis mulle kui täiskarsklasele see, et peol oli alkoholivaba õlut, nii et sain kenasti joomist teeselda. Mittejoomine pole nimelt aktsepteeritav. Õnneks praegu on mul põhjendus, aga mis ma siis põhjuseks ütlen, kui E suurem on? Ei tea. Et mul on ampull vms.

Lisaks ma vihastusin (jälle) selliste naiste peale, kes õigustavad endale asjade külgekleepimist ja selle õigustamise käigus mainivad nii muuseas, et need, kes seda ei tee, ei hoolitse enda eest. Või kui nad seda otsesõnu ei maini, siis jutust saab seda ikka välja lugeda. Minupoolest võivad kõik endale kasvõi uue naha peale kleepida ja suled juustesse põimida, kuni nad sellega mind ei sega - ja võin öelda, et ei sega. Ega ma seda esteetiliselt eriti vastuvõetavaks pea, aga jumala eest - see pole minu asi, mida inimesed endaga teevad ja loomulikult ei hakka ma kellelegi ütlema, et iuu, milline rõvedus sa oled ja MINA ometi ju endaga sellist rõlgust ette ei võtaks. Samas aga solvun ma väga, kui leitakse, et kui mõned meist leiavad muid kohti, kuhu oma raha ja aega kulutada, siis on nad kasimatumad. Pealegi - miks peaks üldse ennast õigustama? Ma kulutan raha ja aega raamatutele ja ei õigusta seda kuidagi, mõned kulutavad samu ressursse trennile ning samuti ei õigusta ennast ega tee teisi samas maha. Miks siis on vaja küünehaldjatel nii valjuhäälselt sõna võtta? Pealegi on kasimatud need, kes ei pese ennast, mitte need, kes ei kleebi endale asju külge ega määri ennast igasuguste asjadega. Tehniliselt võttes olen ma palju kasitum, kui küünehaldjad. Igatahes olin ma natuke aega solvunud ning lisaks suurele solvumistundele tärkas minus taas feminismialge, sest miks arvab mingi osa naistest, et naissugu defineerivad küünte värv, juuksed ja see, mitu kihti krohvi endale hommikul peale kantakse. Mina nt olen kohe kindlasti ka naine (ja meeste arvates veel väga hea kehaga), aga nende kriteeriumite järgi olen hoopis koopainimene. 

Ja ei, ma pole meigivastane, pidudele löön ennast ikka väga üles. Vanasti ei läinud ma prügi ka välja viima, ilma et täismeik peal poleks olnud, sest millegipärast olin ma veendunud, et kõik mu kvartali pandavad mehed tulevad just sel hetkel mu maja juurde. Praegu ma lihtsalt ei viitsi ennast meikida ja kuna ma lähen iga päevaga aina vanemaks (no shit, eksole), siis loob mittemeikimine mulle illusiooni, et ma näen noorem välja. Aga ma ei soiu kusagil, et meikivad naised on litsid või midagi säärast, sest isver küll, iga inimene tehku oma välimusega, mida tahab. Kuigi jaa, haaremipüksid võiksid ikkagi kõigil kappi jääda. 


Sain siis ennast taas veidi välja elada. Krt, ma saan paari nädala pärast 26, nii et logisch, et ma siin vaikselt kibestun*.

-

*Tegelikult ma pole kibestunud, vaid lihtsalt mõtteid täis. September tekitab tunde, et peaks algama midagi uut ja kui midagi uut ei alga, siis pole mõtteid kuhugi suunata.

Kommentaare ei ole: