01 september 2015

Mis minuga juhtus?

Paar aastat tagasi istusin ühe meessoost tuttavaga kohvikus ja olin just lõpetanud loengu, kuidas ma süüa ei tee, ei ole kunagi teinud ega kavatse ka kunagi tegema hakata. "Söögitegemine on koduperenaistele!" teavitasin teda kokkuvõtteks. "Sa oled liiga noor veel," ütles tema kõigeteadva näoga. Loomulikult vaidlesin vastu ja ütlesin, et minust ei saa MITTE KUNAGI sellist inimest, kes tunneks huvi söögitegemise vastu.

Täna söön oma sõnu. Kas teate, mida ma nädal aega tagasi õhtuseks meelelahutuseks tegin? Laavakooke. Veel veidi aega tagasi? Sibulamoosi. Õhtusöögiks? Kookospiima ja ingveri marinaadis kana. Just nüüdsama mõtlesin, et tahaks homme proovida tassikooke teha, paar tundi tagasi uurisin, kuidas teha meekastmes kana. Mis toimub?

Õnneks tähendab see seda, et lisaks oma sõnadele söön ma ka head toitu, sest mu tuttaval oli õigus, kui ta ütles, et kui vaeva näha, võib päris head sööki saada. Ma loomulikult ei uskunud teda ja leidsin, et praekartulid munaga maitsevad sama hästi kui sinimerekarbid. Kartuleid ma loomulikult toona ei teinud, sest ma ei viitsinud neid koorida. Mida ma siis sõin, huvitav? Aa, pelmeene loomulikult. Praegu on minuga aga toimunud metamorfoos, sest ma tõesti kibelen kööki, et midagi huvitavat proovida teha ning kui mul oleks praegu kodus võid ja küpsetuspulbrit, oleksid ka need tassikoogid juba valmis. Kogu söögitegemistuhinaga on mul aga uued probleemid - pole piisavalt vahendeid, et neid köögikunsti tippteoseid (mida need kahtlemata oleksid) valmistada. Seega mõtlengi, kas öelda mu sünnipäevasoovide kohta küsivatele inimestele, et tahan raamatud (nagu ikka) või hoopis, et tordipritsi, köögikombaini, mikserit, koogivorme jne jne. Rasked valikud. 


Kommentaare ei ole: