14 september 2015

Mõtteid tarbimisest

Vaatasin just oma kodus ringi, et leida asju, mille olen soetanud lihtsalt massipsühhoosile alludes ja mida tegelikult mul vaja pole. Õnneks on nende hulk üsna väike: suur hulk pildiraame, kõlarid, mõned suveniirid, laudlina, mõned pleedid ... taas võiks ju ebavajalike asjade alla liigitada ka raamatud (milline puude raiskamine), aga kuidas saaks tarbetuks tunnistada asju, mis harivad? Seetõttu ei liigita ma tarbetuks ka telerit ja arvutit, kuigi ilma nendeta saaks ka kenasti hakkama. Mulle meeldib mõelda endast kui tarbimisvastasest inimesest, aga see illusioon kaob kohe, kui ma oma riidekappi vaatan. Lohutan end vaid sellega, et enamik mu rõivaist on pärit teiselt ringilt. Heh. Tegelikult peaksin enamik neist veel ühele ringile saatma.

Sattusin pühapäeval vaatama üht hommikusaadet, milles kõneles Reet Aus. Olen teda ammu imetlenud ja soovinud, et suudaksin samamoodi tarbimiskultuurile vastu astuda, nagu tema seda teeb. Minu õnnetuseks ei oska ma ise riideid disainida ega õmmelda, nii et nii võimsat sammu astuda ma ei saa, aga midagi saan ka mina ära teha: vähem tarbida. Aga aitab minust. Reet Aus on pühendunud kestlikule moele ja inimeste keskkonnaalase teadlikkuse tõstmisele ning just neist teemadest räägib ka tema peagi kinodesse (Artisesse ja Sõprusesse) jõudev film "Moest väljas". Tahaksin seda juba esilinastusele vaatama minna, aga paraku ärkasin ma liiga hilja ja nüüd on piletid juba otsas. Nii pean veidi ootama ja seda alles järgmisel nädalal vaatama minema. Praegu ei tahakski ma eriti kestliku moe teemadel sõna võtta (kuna ma sellest väga palju ei tea), aga kui film vaadatud, siis ma ilmselt muust ei räägi ega kirjutagi. Tarbimise vähendamine on mulle väga südamelähedane teema ja kui ma teisi selleks ärgitada ei suuda, siis olen ma rõõmus, kui vähemalt ise võimalikult jätkusuutlikult tarbida suudan. Üldiselt arvan, et mul on päris hästi läinud: mul pole autot, ma ei vaheta iga aasta telefoni (see vana ront kärab küll), igasugused iluasjad jätavad mind külmaks, enamuse enda ja E rõivastest soetan ma järelturult ja  ... palju, palju on neid asju, mida ma ei tee või ei soeta just sellepärast, et ma ei näe nende vajalikkust. Näiteks kellele on vaja igasuguseid kodukaunistusvidinaid, plastmassist ehteid, sadu erinevaid kingapaare, lugematuid kreeme, mänguasju, telefonikaunistusi ja veel neid asju, mis mulle meelde ei tule või mida ma üleüldse välja mõelda ei suuda? Eriti tekitab mus küsimusi see, kui inimesed ostavad helendavaid palle, tulukesi ja seinapilte ning mainivad järgmises lauses, et raamatud on nii kallid. Loomulikult, eks prioriteedid ole erinevad, aga siis tasukski öelda, et raamatud ei huvita, mitte ei neid ei jõua osta. 

Minu tarbimiskäitumist suunab kindlasti ka see, et ma olen üks kitsiduse etalon, mis minusse endasse puutub. Lisaks kaotan ma suurtes poodides pea ning väljun neist a) asjadega, mida ma ei tahtnud või b) asjadeta, mida sinna otsima läksin. Ja loomulikult ka see tähtis fakt, et ma ei leia endale riideid poodidest, sest tänapäeva moetööstuse jaoks on mul liiga ebatraditsiooniline figuur. Õnneks on aga olemas kaltsukad.

Kommentaare ei ole: