Raamatusoovitus: "See ei ole minu Kuuba"

Olen oma raamatulugejakarjääri jooksul lugenud ära tonnide viisi raamatuid ning pean ennast seega üsna pädevaks hindama, mis on hea ja mis on halb raamat. Vähemalt üheks tingimuseks on lugemise kiirus: hea raamatu suudan vaatamata teose paksusest lugeda läbi päeva-paariga. "See ei ole minu Kuuba" jaoks kulus mul üks naerupahvakutega täidetud õhtu. Sellest hinnangust peaks piisama.

Ei piisa? Olgu. Lisaks olen aru saanud, et mu lemmikud on raamatud, mille kestel saab kas kõvasti naerda, nutta või põnevusega kaasa elada. Mu lemmikraamatute esikohal kaklevad "Kolm meest paadis" ja "Švejk". "See ei ole minu Kuuba" on raamat, mille pidin vahepeal käest panema, et naerda, ning hämmeldunud Stenile naerukrampidega võideldes naljakamaid kohti ette lugema. Ja see keelekasutus ... mmm. Keelehull minus tundis lugedes mõnuvärinaid. Iga lause oli lisaks eesmärgi täitmisele (Vonneguti järgi peab iga lause viima tegevust edasi või kirjeldama) ka tõeline pärl. Kohe näha, et autor naudib eesti keelt ja mis saaks veel parem olla?

Inimesed, kes ootavad tavalist igavat reisiraamatut, pettuvad ilmselgelt, sest "See ei ole minu Kuuba" meenutab pigem ilukirjandust kui Vikipeediast kopeeritud vahetekstidega "reisiromaani". Teosest on tunda autori reisikirg ja armastus Kuuba vastu. Tegevustik on kirja pandud eluliselt ja humoorikalt ning pikitud infokillukestega Kuuba kohta, nii et lõpuks on tunne, et oled ise Kuubal ära käinud. Või tahad sinna KOHE minna. Raamat näitab riigi vastuolulisust, armetust, koomilisust, lahkust ja ilu otse sündmuste keskelt ega proovi olla majandusgeograafiline analüüs Kuuba ajaloost. See on lihtsalt üks kuradi hea raamat.

Autor Lauri Räpp oli mulle enne teada Tartu juttude blogist, mida ma juba ammu lugenud olen. Seega olin tema kirjastiiliga juba tuttav ning kohe, kui ta raamatut poes nägin, ostsin selle ka ära. Tartu jutte tahaks ka muidugi rohkem lugeda, aga viimasel ajal pole midagi uut sinna ilmunud, mille üle on mul ääretult kurb meel. Tegelikult on mul ka neid lugedes kurb meel, sest see tekitab minus tunde, et ma ei peaks üldse kirjutama, kui ma seda nii hästi ei oska kui tema. Tegelikult ka. Miks ma kirjutan, kui ma ei suuda seda teha nii naljakalt? Aga aitab minust. Ostke hoopis "See ei ole minu Kuuba" ning nautige kommunistliku lõunamaa hõngu.