16 september 2015

Tumetumedad päevad

Mul oli täna nii siiber kõigest ja kõigist, et istusin vahepeal kööki maha, vaatasin aknast välja ning mõtlesin, et kuradikurat. Kuradikuradikurat. Umbes sellega mu mõtted ka piirdusid, sest kas ma mainisin, et siiber oli? Igatahes oli.

Eks ma tean põhjust ka. Kodus istumine hakkab mind vaikselt peast segi viima ja kuna ma sellest olukorrast ka hetkel väljapääsu ei näe, siis olen ma erilises masenduses. Iseenesest võiks ju välja minna, aga a) E-ga väljasolemine pole mingi lõbu ja b) ilma temata väljaminemine tähendaks seda, et mul oleks mingi konkreetne suund. Aga mul pole. Mul pole ausalt öeldes jõudu, et hakata plaane tootma ning neid siis teistele peale määrima, aga vastupidist varianti nagu poleks. Mu sõbrannad tunnevad nimelt ülisuurt hirmu E ees ja see hirm väljendub ka selles, et nad ei suuda mulle kirjutada ega helistada.

Tahaksin hoopis Tartusse minna. Tahaksin minna UG-sse, võtta mõne alkoholivaba õlle ning rääkida toredate inimestega juttu. Või siis hoopis kuulata teisi rääkimas. Tahaksin rääkida millestki muust kui lapsest ja kodutöödest, tahaksin kuulata head muusikat. Tahaksin vaadata, kuidas purjus inimesed ennast lolliks teevad, kuidas inimesed ägestuvad, kui neid välja visatakse ja kuidas rõõmustatakse oma vähese vaba aja üle. Tegelikult tahaksin ka magada.

Ja oma sünnipäeva tõttu, mis nimelt esmaspäeval saabub, on mul aina halvem tuju, sest ma ei viitsi ega taha midagi korraldada selle puhul, aga samas olen ma nii isekas, et üllatusi, õnnitlusi, kinke ja peokesi ikka tahaks. Kuidas need aga tulema peaksid, kui ma midagi ei tee? Õnneks tulevad Epp ja Igor külla, nii et vähemalt nalja peaks ikka saama, kui mitte midagi muud.

Kommentaare ei ole: