Minu raiskamisvaba nädal ehk ole maailmale parem sõber!

Terveilm.ee koduleheküljel kutsutakse üles nädal aega vähem ning teadlikumalt tarbima. Loomulikult pakkus see mulle huvi, nii et mõtlesin kohe: tahan ka! Lugedes täpsemalt, sain aru, et tegelikult ma elangi nii, nagu ülekutses kirjas on, aga kuna tarbimise vähendamine on mulle südamelähedane teema, siis otsustasin siiski nädal aega eriti teadlik olla. 

Üleskutses on järgnevad punktid.

1. Väldi kilekotte. Ma ei saa öelda, et ma neid nüüd väldiksin, sest köögikappi on mul kogunenud mõningane varu, mida nüüd usinalt taaskasutan. Sel nädalal otsustasin aga siis üles otsida oma riidekoti ning sellega poes käima hakata.

2. Joo kraanivett. Ma joon iga päev liitrite kaupa kraanivett. Pudelivee tootmine kulutab metsikult vett ja energiat ning kuna see vesi ja energia saadakse maadest, kus kummagagi priisata pole, on see eriti paha. Pealegi ei maitse mulle pudeliveed, need on enamasti ülesuhkurdatud või liiga soojad. 

3. Osta vähemalt üks eetilise märgistusega toode. Ma suhtun eetilistesse märgistustesse teatava umbusuga ja seega kahtlen, et selle punkti täidan. Küll aga on mul plaanis nende kohta veidi rohkem lugeda.

4. Sorteeri! Seda teen ma ka niigi, aga sel nädalal viin ma siis kõik pudelid taarapunkti. Khmm, see tähendab, et Sten viib.

5. Kasuta kondiauru. Õnneks pole mul autot, nii et liikumise suhtes olen ma kohe eriti keskkonnasõbralik. Kesklinnas elamise üks plussidest on ka see, et igale poole saab jalgsi.

6. Ignoreeri troopilist ja osta värsket Eesti toitu. Minu puhul tähendab see siis banaanidest ja mangodest loobumist.

7. Jäta topsijoogid vahele. Et ma viimasel ajal palju väljas ei liigu, siis ei teki mul ka kiusatust kohvitopsi järele haarata. Vanasti oli aga küll mõnus putkast üks kohv haarata ning Plaadikale istuma minna. Ilmselt oleks vaja sellest siis loobuda.

8. Vali sõbrale sünnipäevakingiks elamus, mitte asi. Lähitulevikus pole kellelgi sünnipäeva tulemas, nii et ei mingeid kinke. Ma suunan selle nõude siis jõuludesse ning proovin jõuludeks elamusi ja isetehtud manti kinkida.

9. Tee üks lihavaba päev. Meesterikkas peres on see üks kurb ettevõtmine, aga ma tegin südame kõvaks ja seega on meil lihavabaks päevaks reede, mil ma teen kõrvitsasuppi. Õnneks on Sten märkimisväärselt leplik inimene toidu suhtes, nii et eks ta lepib ka maltsaga. E ei oska ennast veel piisavalt verbaalselt väljendada, nii et tema ei loe.

***

Kuna need nõudmised olid minu jaoks veidi lahjad, siis otsustasin lisada veel mõned ja siin need on.

10. Rohkem toorainet, vähem valmistoitu! Ei mingeid pihve, poesaiakesi, valmistoitu! Sellele mõeldes on mu külmkapp täis sealiha, kana, kõrvitsat ja ... neid asju, mis mulle meelde ei tule. Täna tegin näiteks šokolaadisaiakesi ja mõtlen siiani, miks ma enne üldse poest saiakesi ostnud olen. Miks?

11. Saada asju uuele ringile! Kõik E riided, mis talle väikseks jäänud on, annan ära. Ma teen seda vahel niikuinii, nii et sel nädalal tuleb siis uus kapikoristusring. Lisaks teen ma uue inventuuri enda riidekapis.

12. Kanna sekkarikraami! Sel nädalal kannan ma ainult neid riideid, mis ma kaltsukatest soetanud või teistelt saanud olen. See pole kusjuures üldse raske, sest mu lemmikriided on just pärit teiselt ringilt. Kui ma viitsiks või kui mul oleks kaamera, siis ma pildistaks need üles ka, aga see pole ometi ju koht minu enda demonstreerimiseks, eksole.

13.Tarbi vähem. Veel vähem! Ostan vaid neid asju, mida hädasti vaja läheb, ehk söögiasju. Ei mingeid emotsioonioste, ei mingeid oh-kui-armas-oste. Tarbimise vähendamise alla läheb ka elektri ja vee säästmine. Ja ei mingisuguseid maiustusi - kodus saab ka küpsetada.

***

Alustasin eile oma raiskamisvaba nädalat ning siiani, mil möödunud on kaks päeva, on kenasti läinud. Eile sain E-le hunniku riideid, nii et olin omadega suisa plussis. Täna käisin poes vaid kohvi ja kartuli jahil ning suutsin isegi alkoholivabadest õlledest ilma igatsevate pilkudeta mööduda. Tundub, et nädala lõpuni ei pea üldse poodi minema. Homseks olen planeerinud inventuuri ning väikese uurimuse taaskasutuse kohta. Lisaks on mul valmis tehtud menüü terveks nädalaks, mis ei sisalda ühtegi valmistoitu. Vot nii!

Aga tehke ka üks raiskamisvaba nädal! Või muutke lihtsalt veidi oma tarbimisharjumusi. Uskuge mind, see on lihtne!

Luuletuste aegu

Paar päeva tagasi sattus mulle raamaturiiulist näppu tädipoja luuleraamat. Esmast lugesin seda omaette, siis Stenile ette, siis E-le. Kiideti heaks. Seejärel lugesin seda veel paar korda ning mõtlesin, et küll mul on ikka andekad sugulased. Vaadake ise:

Võimalustest tiine maailm tahtejõudu piirab.

Võimalikult kiirelt võtad, tarbid veel ja veel.

Peale iseenda oled kõigi suhtes siiras,

igavesti ihaldades, igatahes teel.

Natukene kitsas tundub olla ilmas laias,

kui just pidu sa ei pane täie vaardiga.

Pärast surma sind ei oota paradiisiaiad - 

paradiisi pääseb ainult magnetkaardiga.

Vaatad, kuidas lilledele happevihma sajab.

Toetad oma leige lauba vastu aknaruutu.

Enda nägu näed ja tead - me ahistavas ajas

kõik võib perse käia, aga silmad, need ei muutu.

("Silmad" Kaarel Kressa, luulekogu "Oidroon", 2005)

Ma ei ole luulearmastaja, aga see mulle meeldib. Tegelikult meeldivad kõik luuletused sellest kogumikust, mõni rohkem, mõni vähem. Sobivad hästi oktoobrikuusse. 

Aga nüüd proosalainele tagasi, uued raamatud ootavad!

Kõige kohta ei pea arvamust avaldama

Siin ilmas on asju, mille kohta mul on väga kindel arvamus, mida ma ei häbene ka jagada. Näiteks rumalus (siia alla käib vaktsineerimine, igasugused imerohud ja muu säärane), tarbimine ja loomad. Aga palju rohkem on asju, mille kohta a) mul pole otsest arvamust, b) ma tean liiga vähe, et arvamust kujundada või c) mul puudub huvi, et arvamust omada. Üks neist teemadest on praegu suuri kirgi küttev pagulasteema. Vahelepõikena pean mainima, et üsna paljusid inimesi ei häiri see, et nad sellest teemast ei tea, sest oma arvamust avaldavad nad siiski varmalt. Aga mina ... mul pole siiani kujunenud kindlat seisukohta, sest kui ma pole kindlat kokkupuudet omanud või tagajärgi näinud, siis ei suuda ma poolt valida. Ja ma ei tea. Ma ei tea, millised inimesed on need pagulased, kes siia tuuakse. Ma ei tea, kas nad õpivad kohe ära eesti keele ja integreeruvad, hakkavad siin märatsema ja põletama ja vägistama, toovad siia oma perekonnad ja loovad oma kogukonna või lähevad hoopis paari aasta pärast minema, sest külm ja paha on. Keegi ei tea seda. 

Mulle väga meeldis arvamuslugu, mille avaldas mu kallis õppejõud Mihhail Lotman: igal asjal on olemas statistiline ja inimlik mõõde. Siiani on aga mulle isiklikult tundunud, et inimesed üritavad oma inimlikku vastumeelsust põhjendada täiesti vale ja ebasobiva statistikaga. Jah, kindlasti on kusagil põletatud autosid ja röövitud maju, loodud getosid ja keeldutud integreerumast, aga kus on faktid, et see kindlasti siin hakkab toimuma? Millegipärast arvan, et neid fakte pole. Teiseks on mulle jäänud mulje, et enamik Eesti inimestest on samal arvamusel, mida avaldas paari aasta eest Margret Järv, kes elamislubade skandaali peale ütles, et parem mõned rikkad ärikad, kui Lasnamäe kollid, ehk parem rikas kui vaene. Kui võõramaalane tuleb Eestisse, siis ainult siis võetakse ta avalisüli vastu, kui ta on rikas ja hakkab kohe oma raha siia panustama. Vaesed aga kõngegu parem oma kodumaal. See suhtumine, muide, on minu meelest valdav ka Eesti enda elanike suhtes. See aga pole mingi inimlik suhtumine, vaid suurema tengelpunga ees lömitamine.

Mis mind veel pagulasteema arvamuslugude puhul häirib, on see, kui sisse tuuakse oma kogemus. Keegi kusagil on elanud väljamaal ja puutunud kokku võõramaalastega (kes ei pruugi olla üldse pagulased, vaid hoopis hea õnne otsijad või muud inimesed) ning räägib nüüd, et need olid ju nii normaalsed ja toredad, ergo kõik on toredad ja normaalsed. Või et mul on paar väljamaa sõpra, kes on vahvad, see tähendab, et kõik väljamaalased on toredad. Vastupidised näited ka loomulikult. See aga, kallikesed, on lihtsalt üldistamine ja see mulle ei meeldi. Üldistamine ei ole tõe kriteerium, sest inimesed on kõik erinevad, loogiline, kas pole. Ma sõitsin täna bussiga Õikale ja mu selja taga istus parm, kes terve aja haises ja (õnneks) omaette pobises. Kas ma nüüd arvan, et kõik eestlased on sellised? Ei arva. Seetõttu ei võta ma ka tõsiselt arvamusi, mille ainus argument on "Aga minul on selline kokkupuude ...". 

Minul aga pole arvamust. 

Kes kohata mind soovib kaunil pühapäeval ...

Tegelikult laupäeval, aga point on selles, et ma võtsin täna oma pere selga ja vudisin Kadriorgu. Sai päris ilusaid pilte.

Kadriorg on kohe kindlasti kõige ilusam paik Tallinnas, eriti sügisel. Mul on ülihea meel, et ma kõigest kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel elan. 

Miks need ameeriklased nii imelikke asju söövad?

Sattusin eile vaatama "Meisterkoka" saadet. Õigemini - ei sattunud, vaid seadsin oma päevakava nii, et ma seda kindlasti näeksin, sest mulle tõesti meeldib see saade. Vahel saan sealt vahvaid ideid ja nippe, aga enamasti meeldib mulle lihtsalt vaadata, kuidas inimeste peale karjutakse. Ja mida ma näen! Osalejad peavad valmistama kohtunike sõnutsi imemaitsvat ja hästi raskesti valmistatavat kooki. See kook koosneb linnastest, šokolaadist ja vahukommidest. Kuidas saab selline asi maitsev olla?

Jätkem kõrvale selle, et ma ei saa aru, miks peavad kõik ameerikamaa tordid ja koogid nii pagana kõrged olema, nii et sööma asudes näeb su taldrik välja nagu keegi oleks sinna oksendanud. Miks aga tehakse tort sellistest koostisosadest, mis kohe kuidagi kokku ei sobi? Kuigi ma olen eriti kokanduses üks väga väikese aruga karu, ütleb mu loogika siiski, et šokolaadikoogi juurde peaks käima ka midagi värsket: moos, kreem või jäätis näiteks. Mitte vahukommid, mis ainult lisavad magusust, aga ei anna mingit maitset. Linnased (loomulikult ei seletatud, mis linnased täpselt, aga nad võib-olla ei tea, et on erinevaid) meeldivad mulle vaid õlles. Koogil tundub see maitse veidi kohatu. Ma olin pettunud, sest ma ootasin, et tehtaks tõesti mõnd põnevat maiusrooga. Biskviiti oskan ma isegi teha, ganache'i samuti. Ja mu käsi ei tõuse siiski vahukomme mõne koogi sees kasutama. 

Selliste vihaste mõtetega hakkan ma pühapäevaks, mil mõnel meist on sünnipäev, koogiretsepti otsima. Muide, oma otsingute käigus leidsin ühe vahva šokolaadisõnastiku. Vaadake ka SIIT!

Sa oled kui Tarantino film

Ma ei näe ju välja nagu Uma Thurman. Ei näe ju? Aga eile tuli Igor külla, ulatas mulle "Pulp Fictioni" soundtrack'i ja ütles: "Näed, nägin poes sinu pildiga plaati ja pidin selle kohe ära ostma!"

Ma nüüd vaatan seda pilti uuesti. Kuigi ma väga tahaksin, ei ole ma siiski sarnasemaks muutunud. Kunagi ütles üks tartlane samuti, et ma olevat nagu Uma Thurman. Oot, ma otsin selle pildi välja, mille peale ta sellise mõtteavaldusega esines. 

Tegelikult olen ma ammu Tarantino filmide austaja olnud ning praegu vaatasin just ära "From Dusk Till Dawni". Äge! Suudaksid eestlased ka nii lahedaid filme teha, oleks maailm palju stiilsem paik. 

Suhteekspert annab nõu

Me oleme Steniga tegelikult väga erinevad inimesed. Tema on pea pilveis, minu jalad on juurdunud maasse; tema unistused on suured ja lennukad, minu unistused algavad lausega "Äkki ühel päeval, kui võimalust on ..."; kui mina lähen poodi, saabun ma tagasi nädalamenüüga, kui tema, siis delikatesside, maiustuste ja õllega. Tähtsates asjades aga oleme üht meelt: me armastame maagilist realismi, Depeche Mode'i ja Rammsteini, ei salli rahvarohkeid paiku ning vihastame, kui kusagil valesti kirjutatud eesti keelt näeme. Nii et üldiselt on kõik paigas, ilus ja hea.

Sattusin vaatama "Abielus esimesest silmapilgust" ja see tore saade tekitas minus mitmeid mõtteid, millest enamik on teemal "Kuidas inimesed küll nii mõtlematud on". Või siis on loogika üliharuldaseks muutunud. Kuna ma olen ääretult lahke inimene ja tõeline suhteekspert, siis siinkohal olgu kõik head ja vead üles loetletud.

Paar 1. Tibi (absoluutselt mitte halvasti mõeldud hüüdnimi, aga lühendada on ju vaja) ja tüüpiline Eesti playboy. Jah, ma tean, et ma stereotüpiseerisin. Nende meelevaldselt kokkupandud suhe algas krahhiga, sest poiss arvas, et on okei samal päeval kohatud näitsikut alasti voodis oodata ning tšikk leidis, et parim jututeema suhte alguses on eelmised suhted. Juhtus nii, et tšikk tõmbus sellised ootamatu üllatuse peale kookonisse ja poiss ei kavatsenudki hakata oma eelmistest suhetest vadistama, nii et kohe kerkis nende vahele sein. Kumbki ei saanud aru, mida ta valesti tegi. 

Nõuanne 1. Võib tunduda ennekuulmatu, aga kõik inimesed ei taha samal päeval kohatud inimest alasti näha. Kindlasti leidub neid, kes tahavad, aga sellised asjad tasub enne kokku leppida, et mitte ebameeldivaid üllatusi tekitada. Ning lause "Ma olen harjunud alasti magama" ei ole hea argument, sest näiteks mina olen harjunud alasti kodus ringi kõndima, aga kui keegi külla tuleb, siis ma panen ikka riided selga.

Nõuanne 2. Kui tahta pikaajalist ja harmoonilist suhet või vähemalt meeldivalt aega veeta, siis ei tasu kaaslaselt uurida, millised olid tema eelmised suhted ja kuidas need lõppesid. Ilmselt on põhjuseid, miks need suhted on eelmised ja kõik suhted ei lõppe lillede ja liblikatega - mõned lõppevad vaikuse ja uksepauguga. Kui inimene tahab neist rääkida, siis ta räägib, kui ei taha, siis pole ka mõtet pinnida. "Mul on õigus teada, sest siis ma tean, milleks valmis olla" ei ole piisav põhjus surkimiseks, sest ilmselt kaaslane ei ütle "näed, mina tegin pahasti ja petsin ja olin mölakas ning sellepärast läks suhe lõhki", vaid pigem esiteb enda versiooni, kus temal oli õigus. Või on vait ja mõtleb, miks tema privaattsooni tungiti. 

Nõuanne 3. Kui sina tahad hingelist suhet ja pikki jutuajamisi, aga teinepool leiab, et tal pole enne su nimegi vaja teada, kui alasti voodisse hüpata, siis äkki te siiski ei sobi kokku? Tasub selle peale mõelda. 

***

Paar 2. Pettunud tšikk ja mittearvestav poiss. Tšikk ei suutnud esmakordsel kohtumisel oma pettumust varjata. "Oot, see ongi vä? Tegelt? Ma ju tahtsin hoopis teistsugust, mehelikumat meest!" Selliselt mõtteid võis peaaegu jutumullina ta pea ümbert lugeda. Otse loomulikult sai sellest aru ka ta kaaslane ja kuigi ta ei hakanud nutma ja hüsteeritsema, siis tegi ta ainuõige otsuse: elada oma elu edasi ja mitte lasta ennast tibist oluliselt häirida. See aga ei sobinud tibile, sest "Miks ta ometi minuga ei arvesta?"

Nõuanne 1. Kui sa oled üsna selgelt välja näidanud, et kaaslane ei vasta sinu kujutelmale printsist valgel hobusel, ning ei suuda koguni esimesel päeval viisakust teeselda, siis ei tasu oodata, et kaaslane edaspidi pingutada viitsib. Kui keegi mulle annaks mõista, et ma ei ole päris tema maitse, aga noh, sital ajal käib kah, siis ma kohe kindlasti ei hakkaks oma plaane ümber tegema, et tema suguvõsaga loomaaeda minna või muud igavat jura tegema hakata. Suhtes on paraku nii, et nii palju, kui annad, nii palju saad ka vastu ja kui sa annad vaid vingu, siis vastu saad ka ... heal juhul tagasitõmbumise. 

Nõuanne 2. Olgu, enda arvates tulid nii palju vastu, et otsustasid proovida, kas suhtest saab asja. Aga, kas tead, et meestel on ka mälu ja eneseuhkus? See, kui nad ei eidetse "Kuidas sa saad mind nii alaväärseks pidada, miks sa siis minuga koos oled, kui sa mind ei taha", ei tähenda, et nad seda ei mõtle. Poiss on isegi väga vastutulelik ja viisakas, et ta sind pikalt saatnud pole. Seega ela oma elu ja las tema elab oma elu ja ära suru talle kohe kohustusi peale. 

Nõuanne 3. Kohtingutele ei tasu kogu oma suguvõsa kaasa vedada ja eriti mitte väikeseid lapsi. Kui teine inimene on välja öelnud, et ta veel ei taha lapsi, siis ei ole mõtet teda "harjutada" mingite suvakate lastega. Sellest ei hakka ma üldse rääkima, et miks, oo, miks hakata kohe uurima teiselt, kas ta lapsi tahab. 

Nõuanne 4. Ma ei teagi, mida veel soovitada, aga poisile ka midagi: kui õige suhe on sinu jaoks selline, et elatakse eraldi, siis oleks võinud enne mõelda, kas tulla suhtesaatesse. Enamikul inimestest on selline vanamoodne arusaam, et suhtes inimesed elavad koos. Teine variant on sebida mõni keskatšikk, sest neid enamasti kodust eraldi elama ei lubata.

***

Lõppsõna.  Igas suhtes on vaja teha kompromisse, aga kui need kompromissid on ikka liiga suured, siis tasub mõelda, kas ikka tasub suhe luua. Alguses on armastus suur ja ollakse valmis paljust loobuma, aga kui suur kirg on lahtunud ja avastad, et tegelikult polegi kaaslase enne nii nunnuna tundunud veidrused nii armsad, vaid hoopis häirivad, siis on kuri majas. Näiteks olin mina paar aastat tagasi kõrvuni armunud ühte väga kenasse noormehesse ja ega temagi just ükskõikne olnud. Asi oli aga selles, et me olime nii erinevad inimesed, et seda erinevust sai suisa noaga lõigata: tema oli sportlik  ja tervisliku eluviisi musternäidis, mina ei teinud päeval ja ööl vahet. Peale selle oli veel nii palju asju, mis kokku ei sobinud, et ma otsustasin südame kõvaks teha ning minema jalutada. See polnudki nii keeruline, kui arvestada seda, et millegipärast ei suutnud see kaunis noormees ise ühtegi plaani teha ega mind välja kutsuda. Uskuge mind, see on see kõige halvem variant, sest milline naine viitsiks ise kogu aeg esimesi samme astuda? Või milline mees?

Mul on lapsekasvatamises ainult üks põhimõte

* Kasvata, kuidas kasvatad, mõni võib ikka õnnestuda.

Kuna noorte naistega toimub pärast lapsesaamist metamorfoos ning neist saavad kasvatusteadlased, siis olen ka mina sattunud lugema jutte, kuidas ikkagi see õige lapsekasvatamine käib, et laps suureks saades ikka kõnelda ja kõndida oskaks ja et ta üldse ideaalne inimene oleks (enamasti siis vastand oma emale, sest eks ikka laste peal elatakse oma täitumata unistusi välja). Millegipärast peavad paljud vajalikuks jagada oma vaateid kasvatamise osas ning sõnastades neid nii, et "see, mida mina teen, on õige ja kui minu laps midagi pahasti teeb, on ta armas, kui teiste lapsed, siis on nad kasvatamatud". Mina ei pea vajalikuks jagada oma vaateid kasvatamise osas, sest minu arvates on need nii loogilised, et mis siin ikka uuesti ratast leiutama hakata. Mõnel päeval ma arendan ja möllan, teisel päeval olen õnnelik, et E päeva lõpuks elus on. Päevad on erinevad, lapsed on erinevad, emad on erinevad. Pealegi olen ma iseenda peal kõik oma unistused välja elanud, nii et laps saab rahus kasvada ja terve oma ülejäänud elu kuulda: "Sinuvanuselt tegin ma juba seda ja seda, aga SINA? Marss tööle ja jalgpalli vaatama ja raamatuid lugema!" Sest erinevusi siin majas ei aktsepteerita. 

Olen aga kuulnud, et palju raamatuid pidid muutma last teadmistele avatumaks, nii et vähemalt sellega olen küll ühe hea kasvatusliku sammu teinud. Täiesti teadmatult, muide. Juba praegu on näha, et kui mina laulan ja tantsin ja muid lõbustusi E-le välja pakun, vaatab tema hoopis huviga raamaturiiulit. Ilmselt valib endale lugemist. Õige, raamatute jaoks pole kunagi liiga vara. 

Eks mul muidugi omad ootused ja lootused on. Esiteks muidugi needsamad raamatud. Teiseks jalgpall, sest kellega ma siis koos MM-ile sõidan? Kolmandaks töötamine, sest töötamine annab raha ja raha annab iseseisvuse ning iseseisvus on omadus, mida ma inimeste puhul kõige enam hindan. Iga asi omal ajal? No ei, mina, muide, läksin tööle 15-aastaselt ja ma ei näe põhjust, miks keegi peaks kauem ootama. Okei, tegelikult olen ma ehteestlaslik töönarkomaan, aga ma tõesti arvan, et töö viib elus edasi ja arendab rohkem kui grupiviisiline loengutes igavlemine. Sellega ei tahtnud ma öelda, et ülikool on saatanast, sest neljandaks ootuseks on mul ikkagi ülikool. Miks mitte õppida, kui selleks on võimalus. Igavesi üliõpilasi, kes tööle minna ei kavatsegi, ma aga siin kasvatama ei hakka.

Nii lihtne see lapsekasvatamine ongi. Ma arvan, et olen nüüd ühe Mutterkreutz'i ära teeninud küll.

Kõige daamilikum naine võtab sõna

Ma sain siin mõni päev tagasi teada, et mul on labane huumorimeel. Pidin selle üsnagi ootamatu tituleeringuga nõustuma, kuid samas - ega see nüüd tegelikult väga ootamatu olnud ka. Juba siis, kui Sten leidis, et "Rasedusarmide" raamat on ikka liiga labane, sain ma aru, et ilmselt olen siis mina ka labane, sest mulle see meeldis. Loomulikult ei lasknud ma ennast sellest eriti morjendada, sest ma pole ennast kunagi eriti daamilikuks pidanud. Vähemalt viisakates kohtades suudan ennast kenasti üleval pidada, ei ropenda, et naera nõmeduste peale, aga kodus loen ma siiski neid "labaseid" raamatuid ja naeran omaette. Oeh. Kunagi ütles üks mu šovinistist sõber, et ükski normaalne naine ei kuula sellist muusikat, nagu Winny Puhhi "Peegelpõrand" või ei loe selliseid "mehelikke" raamatuid, nii et ilmselgelt pole ma ka normaalne naine. Praegu seda kirjutades tõstis minus pead väike feministike, sest mis mõttes normaalsed naised ei või kuulata ja lugeda seda, mida nad tahavad? Aga kui mehed seda teevad, siis on kõik okei? Ma saan aru, kui ma käituks rõvedalt ja labaselt, sest siis võiks tõesti mu naiselikkuse kahtluse alla seada, aga samas ei ole rõvetsemine ka normaalsele mehele kohane. Ja üleüldse ei salli ma moraalipolitseid.

Aga kuna ma olen ka igati lahke inimene, siis olgu siinkohal ka iseloomustatud mu huumorimeelt. Madli huumor = Švejk + Kolm meest paadis + inglise huumor + keelehuumor + situatsioonikoomika. Sinna hulka ei kuulu anektoodid, Kreisiraadio naljad, ropendamised, liigsed nilbused. Ja kuigi ma tegelikult ka labasust eriti ei armasta, siis suudan ma labaduse korral rohkem silma kinni pigistada kui igavuse korral. Igavus ja rumalus on kaks joont, mille puhul ma kohe raamatu käest heidan. 

Läks liigseks eneseõigustamiseks, aga no kurat. Ma ei ole ju labane. See selleks. Tegelikult olen ma üliõnnelik, sest Igor kinkis mulle "Pulp Fictioni" stiilis kruusi ja nüüd on mul uus lemmikkruus. Väikesed materiaalsed asjad ongi ju need, mis elu ilusaks teevad, kas pole?

Ma lugesin ju veel raamatuid ...

Kuna ma olen nii etteaimatav inimene, kingiti mulle sünnipäevaks raamatuid ja raamatupoe kinkekaarte. Suur osa neist kulus küll E-le, aga ka mina sain nii mõnegi huvitava teose võrra rikkamaks. Nüüdseks on need mul läbi loetud, nii et on õige aeg veidi meenutada, mis siis ikkagi loetud sai. 

"See, mis ei tapa" on Millenniumi triloogia neljas raamat ja kuna ma olin suur Stieg Larssoni fänn, siis ootasin kannatamatult selle raamatu ilmumist. Autor on küll teine, aga õnneks on scandinavian noir'i stiil samaks jäänud. Mõned peavad seda süngeks ja õõvastavaks, aga mulle see meeldib, sest kogu aeg on põnev ning närvid on pingul. Ma olen muidugi andetu krimkalugeja, sest pärast esimest peatükki loen ma ära lõpu ja siis rahulikult raamatut edasi, nii et ma ei oska ka seetõttu öelda, kas kulminatsioon oli ettearvatav või mitte, aga vähemalt oli põnev. Viimast kolmandikku lugedes oli mul nii kahju, et raamat läbi hakkab saama. Ma pole siiani veel midagi asjalikku selle raamatu kohta öelnud või sisu tutvustanud, aga las see jäädagi siis nii. Kellele meeldib samuti scandinavian noir, sellele on see just õige raamat. Kes eelistab "Videvikku", sellele mitte. 

"Täna on täna ja forever on forever" on Margus Karu uusim teos. Et "Nullpunkt" oli minu arvates üks vahva ja hea tempoga noorteraamat, siis ootasin "TOT"-raamatut väga, aga võib-olla just seetõttu pettusin veidi. Tegemist on siis tüüpilise popkirjanduse esindajaga ja kes teab popkirjandus, sellele on see iseloomustus piisav. Kes ei tea, siis "Kuristik rukkis" on ju ikka kõigil läbi loetud ning see on samuti üks popkirjanduse teos, ma ütleks isegi, et alusteos. "TOT"-jäi aga isegi popkirjandusena lahjaks, sest mulle tundus, et oldi püütud haarata liiga suur sihtgrupp ning seetõttu oli kõik kokku nagu virgin cuba libre. Lisaks sellele ei meeldi mulle, kui tegevustik läheb liiga mitmedimensiooniliseks. Võib-olla olen ma lihtsalt liiga lihtne inimene. Ma ei ütle, et raamat halb oleks - keelekasutus on hea ja voolav, dialoogid ja kirjeldused on elulised, aga just tegevustik oli see, mis mind võõristama pani. Pealgi olen ma popkirjandust natuke liiga palju lugenud ning seepärast ei pidanud ma lõppu ära lugemagi, et teada, mis saab. 

Ei, ma ei räägi blogimisest

Kunagi ütles Andrus Kivirähk ühes intervjuus, et paljude kirjandusteoste peategelaseks on kirjanik, sest ega kirjanikud ju muust elukutsest midagi tea kui kirjutamisest. Viimasel ajal tundub mulle, et blogijatega on samamoodi - kirjutatakse sellest, kuidas blogida, millest blogida, mingisugusest eetikast, blogimise põhjustest ja veel sajast asjast, mis panevad mind õlgu kehitama, sest minu jaoks on see a) nii mõttetu teema, millest rääkida ja b) arusaamatu, sest vähemalt vabatahtlikul blogimisel on minu jaoks ainult üks põhjus: tahe, ja üks eesmärk: kirjutada asjadest, millest soovid kirjutada. Vähemalt minusuguse naiivitari jaoks on elu selline. Aga ei - olevat olemas mingisugused asjad, nagu sotsiaalne vastutus ja blogimiseetika ning oioi, kui nende vastu eksida julged. Jumal tänatud, et ma ennast blogijana ei identifitseeri! Loomulikult ei hakkaks ma kirjutama oma seadusvastastest tegudest või jagama ksenofooblikke kommentaare (seda viimast juba seepärast, et ma pole just eriline ksenofoob), aga muus osas olen ma andnud endale vabad käed ning kirjutan sellest, mida tahan. Ilma luba küsimata ja ilma ilustamata. Sel ajal, kui mina kirjutamist alustasin, tegid kõik nii ja olgem ausad, palju huvitavam oli lugeda. 

Aga ma ei taha muutuda samasuguseks heietajaks, sest mul on ikka muu elu ka. Avastasin, et mu kiidukõne "See ei ole minu Kuuba" raamatust sattus lugema ka teose autor ning oli rõõmus sellise tagasiside üle. Ja mina olen omakorda rõõmus selle üle, et suutsin ühele inimesele vähemalt mõneks hetkeks head meelt tekitada. Mainin uuesti, et raamat on tõesti mõnus lugemine ja üldse oleks Eesti kirjandusmaastikule vaja rohkem huumorit. Pole ju vaja kogu aeg ängitseda ning arvata, et see on nii sügav, nii sügav. Ka filmitegijad võiksid sellele mõelda. Kuubaraamatus oli mu lemmiktegelaseks aga üks nukker kommunistlik kilpkonn ning lemmikatraktsiooniks vaateaknad. Siiani tuleb muie suule.

***

Päevakajalist ka: eile oli meil esimene pulma-aastapäev ning sellise tähtsa päeva puhul jätsime E koju ja läksime linna õhtustama. Pärast seda tuli üks hea sõber külla ning tõi mulle roose. Kusjuures ta ei teadnud, et meil pulma-aastapäev on, vaid ta on lihtsalt üks viisakas ja tore inimene. Ma kohe imestan, et ta veel vallaline on, sest ta peaks kõikide vallaliste naiste ideaalmees olema. Samas - võib-olla teistele ta ei too lilli, nii et mine sa tea. Õhtu oli igatahes tore, sai kõvasti naerda ja jutustada ning alkoholivaba õlut juua. Õnnesoove saime ka teistelt ja süda läks kohe soojaks, et inimesed nii armsad on. Ma olen nimelt selline inimene, kellele on väikesed tähelepanekud ja õnnesoovid väga tähtsad ning kui mõni inimene, kellest ma siiani olen hästi arvanud, otsustab nt mulle sünnipäeval või mõnel muul tähtpäeval mitte õnne soovida, siis hoidku oma piip ja prillid, sest seda ma enam ei andesta. Loomulikult ei käsi ma kõigil mu elusündmuste kohta päevikut pidada, aga õnneks on tänapäeval selleks sotsiaalmeedia, mis kõik vajalikud sündmused meeles peab. Nii et ... aga jah, kuna nüüd olen ma juba tervelt aasta olnud abielunaine, siis oleks aeg muutuda tasakaalukamaks.