03 oktoober 2015

Ei, ma ei räägi blogimisest

Kunagi ütles Andrus Kivirähk ühes intervjuus, et paljude kirjandusteoste peategelaseks on kirjanik, sest ega kirjanikud ju muust elukutsest midagi tea kui kirjutamisest. Viimasel ajal tundub mulle, et blogijatega on samamoodi - kirjutatakse sellest, kuidas blogida, millest blogida, mingisugusest eetikast, blogimise põhjustest ja veel sajast asjast, mis panevad mind õlgu kehitama, sest minu jaoks on see a) nii mõttetu teema, millest rääkida ja b) arusaamatu, sest vähemalt vabatahtlikul blogimisel on minu jaoks ainult üks põhjus: tahe, ja üks eesmärk: kirjutada asjadest, millest soovid kirjutada. Vähemalt minusuguse naiivitari jaoks on elu selline. Aga ei - olevat olemas mingisugused asjad, nagu sotsiaalne vastutus ja blogimiseetika ning oioi, kui nende vastu eksida julged. Jumal tänatud, et ma ennast blogijana ei identifitseeri! Loomulikult ei hakkaks ma kirjutama oma seadusvastastest tegudest või jagama ksenofooblikke kommentaare (seda viimast juba seepärast, et ma pole just eriline ksenofoob), aga muus osas olen ma andnud endale vabad käed ning kirjutan sellest, mida tahan. Ilma luba küsimata ja ilma ilustamata. Sel ajal, kui mina kirjutamist alustasin, tegid kõik nii ja olgem ausad, palju huvitavam oli lugeda. 

Aga ma ei taha muutuda samasuguseks heietajaks, sest mul on ikka muu elu ka. Avastasin, et mu kiidukõne "See ei ole minu Kuuba" raamatust sattus lugema ka teose autor ning oli rõõmus sellise tagasiside üle. Ja mina olen omakorda rõõmus selle üle, et suutsin ühele inimesele vähemalt mõneks hetkeks head meelt tekitada. Mainin uuesti, et raamat on tõesti mõnus lugemine ja üldse oleks Eesti kirjandusmaastikule vaja rohkem huumorit. Pole ju vaja kogu aeg ängitseda ning arvata, et see on nii sügav, nii sügav. Ka filmitegijad võiksid sellele mõelda. Kuubaraamatus oli mu lemmiktegelaseks aga üks nukker kommunistlik kilpkonn ning lemmikatraktsiooniks vaateaknad. Siiani tuleb muie suule.

***

Päevakajalist ka: eile oli meil esimene pulma-aastapäev ning sellise tähtsa päeva puhul jätsime E koju ja läksime linna õhtustama. Pärast seda tuli üks hea sõber külla ning tõi mulle roose. Kusjuures ta ei teadnud, et meil pulma-aastapäev on, vaid ta on lihtsalt üks viisakas ja tore inimene. Ma kohe imestan, et ta veel vallaline on, sest ta peaks kõikide vallaliste naiste ideaalmees olema. Samas - võib-olla teistele ta ei too lilli, nii et mine sa tea. Õhtu oli igatahes tore, sai kõvasti naerda ja jutustada ning alkoholivaba õlut juua. Õnnesoove saime ka teistelt ja süda läks kohe soojaks, et inimesed nii armsad on. Ma olen nimelt selline inimene, kellele on väikesed tähelepanekud ja õnnesoovid väga tähtsad ning kui mõni inimene, kellest ma siiani olen hästi arvanud, otsustab nt mulle sünnipäeval või mõnel muul tähtpäeval mitte õnne soovida, siis hoidku oma piip ja prillid, sest seda ma enam ei andesta. Loomulikult ei käsi ma kõigil mu elusündmuste kohta päevikut pidada, aga õnneks on tänapäeval selleks sotsiaalmeedia, mis kõik vajalikud sündmused meeles peab. Nii et ... aga jah, kuna nüüd olen ma juba tervelt aasta olnud abielunaine, siis oleks aeg muutuda tasakaalukamaks. 

Kommentaare ei ole: