Ma sain siin mõni päev tagasi teada, et mul on labane huumorimeel. Pidin selle üsnagi ootamatu tituleeringuga nõustuma, kuid samas - ega see nüüd tegelikult väga ootamatu olnud ka. Juba siis, kui Sten leidis, et "Rasedusarmide" raamat on ikka liiga labane, sain ma aru, et ilmselt olen siis mina ka labane, sest mulle see meeldis. Loomulikult ei lasknud ma ennast sellest eriti morjendada, sest ma pole ennast kunagi eriti daamilikuks pidanud. Vähemalt viisakates kohtades suudan ennast kenasti üleval pidada, ei ropenda, et naera nõmeduste peale, aga kodus loen ma siiski neid "labaseid" raamatuid ja naeran omaette. Oeh. Kunagi ütles üks mu šovinistist sõber, et ükski normaalne naine ei kuula sellist muusikat, nagu Winny Puhhi "Peegelpõrand" või ei loe selliseid "mehelikke" raamatuid, nii et ilmselgelt pole ma ka normaalne naine. Praegu seda kirjutades tõstis minus pead väike feministike, sest mis mõttes normaalsed naised ei või kuulata ja lugeda seda, mida nad tahavad? Aga kui mehed seda teevad, siis on kõik okei? Ma saan aru, kui ma käituks rõvedalt ja labaselt, sest siis võiks tõesti mu naiselikkuse kahtluse alla seada, aga samas ei ole rõvetsemine ka normaalsele mehele kohane. Ja üleüldse ei salli ma moraalipolitseid.
Aga kuna ma olen ka igati lahke inimene, siis olgu siinkohal ka iseloomustatud mu huumorimeelt. Madli huumor = Švejk + Kolm meest paadis + inglise huumor + keelehuumor + situatsioonikoomika. Sinna hulka ei kuulu anektoodid, Kreisiraadio naljad, ropendamised, liigsed nilbused. Ja kuigi ma tegelikult ka labasust eriti ei armasta, siis suudan ma labaduse korral rohkem silma kinni pigistada kui igavuse korral. Igavus ja rumalus on kaks joont, mille puhul ma kohe raamatu käest heidan.
Läks liigseks eneseõigustamiseks, aga no kurat. Ma ei ole ju labane. See selleks. Tegelikult olen ma üliõnnelik, sest Igor kinkis mulle "Pulp Fictioni" stiilis kruusi ja nüüd on mul uus lemmikkruus. Väikesed materiaalsed asjad ongi ju need, mis elu ilusaks teevad, kas pole?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar