Siin ilmas on asju, mille kohta mul on väga kindel arvamus, mida ma ei häbene ka jagada. Näiteks rumalus (siia alla käib vaktsineerimine, igasugused imerohud ja muu säärane), tarbimine ja loomad. Aga palju rohkem on asju, mille kohta a) mul pole otsest arvamust, b) ma tean liiga vähe, et arvamust kujundada või c) mul puudub huvi, et arvamust omada. Üks neist teemadest on praegu suuri kirgi küttev pagulasteema. Vahelepõikena pean mainima, et üsna paljusid inimesi ei häiri see, et nad sellest teemast ei tea, sest oma arvamust avaldavad nad siiski varmalt. Aga mina ... mul pole siiani kujunenud kindlat seisukohta, sest kui ma pole kindlat kokkupuudet omanud või tagajärgi näinud, siis ei suuda ma poolt valida. Ja ma ei tea. Ma ei tea, millised inimesed on need pagulased, kes siia tuuakse. Ma ei tea, kas nad õpivad kohe ära eesti keele ja integreeruvad, hakkavad siin märatsema ja põletama ja vägistama, toovad siia oma perekonnad ja loovad oma kogukonna või lähevad hoopis paari aasta pärast minema, sest külm ja paha on. Keegi ei tea seda.
Mulle väga meeldis arvamuslugu, mille avaldas mu kallis õppejõud Mihhail Lotman: igal asjal on olemas statistiline ja inimlik mõõde. Siiani on aga mulle isiklikult tundunud, et inimesed üritavad oma inimlikku vastumeelsust põhjendada täiesti vale ja ebasobiva statistikaga. Jah, kindlasti on kusagil põletatud autosid ja röövitud maju, loodud getosid ja keeldutud integreerumast, aga kus on faktid, et see kindlasti siin hakkab toimuma? Millegipärast arvan, et neid fakte pole. Teiseks on mulle jäänud mulje, et enamik Eesti inimestest on samal arvamusel, mida avaldas paari aasta eest Margret Järv, kes elamislubade skandaali peale ütles, et parem mõned rikkad ärikad, kui Lasnamäe kollid, ehk parem rikas kui vaene. Kui võõramaalane tuleb Eestisse, siis ainult siis võetakse ta avalisüli vastu, kui ta on rikas ja hakkab kohe oma raha siia panustama. Vaesed aga kõngegu parem oma kodumaal. See suhtumine, muide, on minu meelest valdav ka Eesti enda elanike suhtes. See aga pole mingi inimlik suhtumine, vaid suurema tengelpunga ees lömitamine.
Mis mind veel pagulasteema arvamuslugude puhul häirib, on see, kui sisse tuuakse oma kogemus. Keegi kusagil on elanud väljamaal ja puutunud kokku võõramaalastega (kes ei pruugi olla üldse pagulased, vaid hoopis hea õnne otsijad või muud inimesed) ning räägib nüüd, et need olid ju nii normaalsed ja toredad, ergo kõik on toredad ja normaalsed. Või et mul on paar väljamaa sõpra, kes on vahvad, see tähendab, et kõik väljamaalased on toredad. Vastupidised näited ka loomulikult. See aga, kallikesed, on lihtsalt üldistamine ja see mulle ei meeldi. Üldistamine ei ole tõe kriteerium, sest inimesed on kõik erinevad, loogiline, kas pole. Ma sõitsin täna bussiga Õikale ja mu selja taga istus parm, kes terve aja haises ja (õnneks) omaette pobises. Kas ma nüüd arvan, et kõik eestlased on sellised? Ei arva. Seetõttu ei võta ma ka tõsiselt arvamusi, mille ainus argument on "Aga minul on selline kokkupuude ...".
Minul aga pole arvamust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar