Paar päeva tagasi sattus mulle raamaturiiulist näppu tädipoja luuleraamat. Esmast lugesin seda omaette, siis Stenile ette, siis E-le. Kiideti heaks. Seejärel lugesin seda veel paar korda ning mõtlesin, et küll mul on ikka andekad sugulased. Vaadake ise:
Võimalustest tiine maailm tahtejõudu piirab.
Võimalikult kiirelt võtad, tarbid veel ja veel.
Peale iseenda oled kõigi suhtes siiras,
igavesti ihaldades, igatahes teel.
Natukene kitsas tundub olla ilmas laias,
kui just pidu sa ei pane täie vaardiga.
Pärast surma sind ei oota paradiisiaiad -
paradiisi pääseb ainult magnetkaardiga.
Vaatad, kuidas lilledele happevihma sajab.
Toetad oma leige lauba vastu aknaruutu.
Enda nägu näed ja tead - me ahistavas ajas
kõik võib perse käia, aga silmad, need ei muutu.
("Silmad" Kaarel Kressa, luulekogu "Oidroon", 2005)
Ma ei ole luulearmastaja, aga see mulle meeldib. Tegelikult meeldivad kõik luuletused sellest kogumikust, mõni rohkem, mõni vähem. Sobivad hästi oktoobrikuusse.
Aga nüüd proosalainele tagasi, uued raamatud ootavad!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar