* Kasvata, kuidas kasvatad, mõni võib ikka õnnestuda.
Kuna noorte naistega toimub pärast lapsesaamist metamorfoos ning neist saavad kasvatusteadlased, siis olen ka mina sattunud lugema jutte, kuidas ikkagi see õige lapsekasvatamine käib, et laps suureks saades ikka kõnelda ja kõndida oskaks ja et ta üldse ideaalne inimene oleks (enamasti siis vastand oma emale, sest eks ikka laste peal elatakse oma täitumata unistusi välja). Millegipärast peavad paljud vajalikuks jagada oma vaateid kasvatamise osas ning sõnastades neid nii, et "see, mida mina teen, on õige ja kui minu laps midagi pahasti teeb, on ta armas, kui teiste lapsed, siis on nad kasvatamatud". Mina ei pea vajalikuks jagada oma vaateid kasvatamise osas, sest minu arvates on need nii loogilised, et mis siin ikka uuesti ratast leiutama hakata. Mõnel päeval ma arendan ja möllan, teisel päeval olen õnnelik, et E päeva lõpuks elus on. Päevad on erinevad, lapsed on erinevad, emad on erinevad. Pealegi olen ma iseenda peal kõik oma unistused välja elanud, nii et laps saab rahus kasvada ja terve oma ülejäänud elu kuulda: "Sinuvanuselt tegin ma juba seda ja seda, aga SINA? Marss tööle ja jalgpalli vaatama ja raamatuid lugema!" Sest erinevusi siin majas ei aktsepteerita.
Olen aga kuulnud, et palju raamatuid pidid muutma last teadmistele avatumaks, nii et vähemalt sellega olen küll ühe hea kasvatusliku sammu teinud. Täiesti teadmatult, muide. Juba praegu on näha, et kui mina laulan ja tantsin ja muid lõbustusi E-le välja pakun, vaatab tema hoopis huviga raamaturiiulit. Ilmselt valib endale lugemist. Õige, raamatute jaoks pole kunagi liiga vara.
Eks mul muidugi omad ootused ja lootused on. Esiteks muidugi needsamad raamatud. Teiseks jalgpall, sest kellega ma siis koos MM-ile sõidan? Kolmandaks töötamine, sest töötamine annab raha ja raha annab iseseisvuse ning iseseisvus on omadus, mida ma inimeste puhul kõige enam hindan. Iga asi omal ajal? No ei, mina, muide, läksin tööle 15-aastaselt ja ma ei näe põhjust, miks keegi peaks kauem ootama. Okei, tegelikult olen ma ehteestlaslik töönarkomaan, aga ma tõesti arvan, et töö viib elus edasi ja arendab rohkem kui grupiviisiline loengutes igavlemine. Sellega ei tahtnud ma öelda, et ülikool on saatanast, sest neljandaks ootuseks on mul ikkagi ülikool. Miks mitte õppida, kui selleks on võimalus. Igavesi üliõpilasi, kes tööle minna ei kavatsegi, ma aga siin kasvatama ei hakka.
Nii lihtne see lapsekasvatamine ongi. Ma arvan, et olen nüüd ühe Mutterkreutz'i ära teeninud küll.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar