Aga kus siis teie raamatud on?

Eile sattusin uudishimust vaatama sel aastal kaunima kodu tiitli võitnud korterit ning esimene mulje, mis mul tekkis, oligi pealkirjas esitatud küsimus. Jätkem kõrvale selle, et kogu korter oli mustvalge, mis minu arvates on ühe kodu jaoks äärmiselt masendav ja ebapraktiline kombinatsioon ... olgu. Kui meeldib, siis meeldib, ega mina seda koristama pea. Aga raamatud? Kus need siis on? Või siis tänapäeval ei peetagi raamatuid sisekujundusse kuuluvaks?

Kuigi mul veel oma korterit pole, flirdin ma siiski vahel ideedega, kuidas kodu junudnada võiks. Muud mõtted vahetuvad kiiresti, aga üks on kindel: elutoas peab üks sein olema kaetud raamaturiiuliga! Muidu elaksin ma nagu hotellitoas. No ja teised seinad võiksid olla kollased, kui siin juba unistamiseks läks. Igatahes raamatud on üks asi, mis on kohustuslikud. Ma ei suuda isegi kõiki neid põhjuseid üles loetleda, miks see minu jaoks nii oluline on. Eriti veel üllatas mind selle konkreetse kodu puhul raamatute puudumine sellepärast, et seal kasvas laps. Kes veel ei tea (kuigi ma usun, et neid pole), siis just raamatute eksisteerimine kodus paneb lapse rohkem haridusest huvituma. 

Kaunimast kodust saab lugeda SIIT. 

Mina ja fotoaparaadid

Minust ei saaks kunagi üht korralikku blogijat - sellist, kes endast iga päev pilte teeks, kes oma toitu pildistaks ja viitsiks mingeid fotosessioone korraldada. Mulle on jäänud mulje, et sellega üks korralik blogija ju tegelebki? No igatahes mina mitte. Mulle küll meeldib pildistada, aga pigem enda kodualbumi jaoks ja kui ma ise piltidele eksingi, siis parimad pildid minust on seljatagant või need, kus minust vaid juuksed või käsi või jalg näha on. 

Nüüd aga mõtlesin, et kui ma juba ühe lapse siia ilma tuua suvatsesin, oleks viisakas teda ka veidi pildistada, et pärast vahva vaadata oleks. Probleem on aga selles, et mul pole korralikku fotikat. Paar aastat tagasi ostsin Pentaxi hübriidi, aga sellega juhtus nii, et ma ronisin sellega Gibraltari mäetippu, kus laius udu, ning alla tulles avastasin, et nüüd on kõik pildid udused, ilmastikuoludest hoolimata. Andsin kaamera siis hoopis Ulvile ning loodan, et ta on suutnud sellega midagi targemat pihta hakata. Ühtlasi sain ka aru, et mul pole mõtet osta hullult peent kaamerat, kui ma niikuinii sellega midagi teha ei oska ja kuna ma profifotograaf pole, siis ... ma ei oska. Ma oskan kaameratega hästi kompasid pildidle püüda ning vaadata, et inimesed oleks ilusad, aga mingeid manuaalrežiime pole ma siiani tundma õppida viitsinud, nii et üks peegelkaamera oleks minu käes küll ajaraisk. Mul on veel üks pisike kompaktkaamera kodus, aga see on juba oma aja ära elanud, nii et sellega saab küll väljas ja heades valgustingimustes kenasid pilte, aga sees ta nii hästi koostööd teha ei viitsi. Kaasa pole aidanud ka see, et ma mingil kombel olen suutnud objektiivi ära mäkerdada. Peaksingi selle tegelikult ära andma, kui ma vaid viitsiks sellega tegeleda. Igatahes nüüd, kui jõulud lähenevad, mõtlesin, et võiks teha ilusaid perepilte, nii et läksin hopp-hopp Photopointi kodukale ning soetasin endale uue ja ilusa digika. Oi, kui ilus see välja näeb! Kes mind veidigi tunneb, teab ka seda, et igasuguste tehnikavidinate puhul on mulle kõige tähtsam välimus. Kas mu telefoni olete näinud? Kui ma kunagi endale telefoni ostsin ja ise selle üle nii uhke olin, et hakkasin ka teistele telefoniostusoovitusi jagama, teatas mu toonane sebitav häbelikult, et ta eelistab lisaks välimusele ka muid parameetreid vaadata. On alles narr! Minu uus digikas on aga lisaks heale välimusele ka heade parameetritega - kontrollisin Ulvi käest järele. Nüüd aga ongi vaid oodata, kunas see kohale jõuab ja ma ei suuda ära oodata!

Järgmisel nädalal ongi siis mul plaanis korjata oma pere kokku ning vedada nad Energiakeskusesse pite tegema. Epp teadis siseinfot, et siis on seal kuusk ka üleval. Energiakeskus on minu arvates üks suurepärane koht fotosessioonideks, sest seal on hea valgus ja palju põnevaid taustu. Ühe pildi ma seal juba kunagi tegin ka:

Küll mõni oli kunagi väike!

Tegelikult on Energiakeskuses tehtud pilte veel ja veel, sest ma olen seal ikka ohtralt aega mööda saatnud, aga ega kõike head ka korraga saa. Olen aga juba eelseisva pildistamise pärast elevil, sest a) mul on selleks hetkeks uus kaamera ja b) saan ennast siis lapsepildistamises proovile panna. Ilusaid pilte on ju ikka vaja!

Rääkides riietest

Minu käsi ei ole kunagi tõusnud ega ilmselt tõuse ka Hiinast riideid tellima. Ma olen küll neil lehtedel ringi tuulanud ja vahel suisa mõne kena asja avastanud, aga  ... kui ma mõtlen, et äkki telliks, kerkivad mu silme ette nende laste näod, kes need asjad valmis teinud on. Kes saavad kuus palka umbes sama palju, kui see riidehilp, mida ma ilmselt paar korda kannaks ja siis kappi vedelema jätaks. Nii et ma olen leidnud, et kui ma juba midagi kappi vedelema jätan, siis olgu see kaltsukakraam või kusagil paremates tingimustes toodetud asi. 

Kui nüüd see ennasttõstev jutt kirjutatud on, pean ma ometi teada andma, et ma tellisin enda töölt omale jõulukingi ära ning selleks on üks armas sinine kleit, mida ma suvel kindlasti kandma hakkan. Mul on küll kleite terve kuhi (ja ilmselt hakkan neid ka varsti laiali jagama), aga suvel kannan ma tõepoolest ainult kleite. Pole ju midagi mugavamat, eksole? Eks ma veidi liiga ettemõtlev ole, sest praeguseks pole isegi talv alanud, aga talvel kannan ma nkn ainult teksasid ja kampsuneid, nii et parem keskenduda ajale, mil ma enda ilu ikka väljas demonstreerida saan. 

Rääkides enda ilu demonstreerimisest, siis Igor kutsus mind märtsis toimuvale filmiesikale. Mulle meeldivad inimesed, kes teatavad üritustest viis kuud ette, nii et ma saan ikka korralikult valmistuda. Seega kohe, kui ma kutse sain, sammusin riidekapi juurde, avasin ukse ja avastasin, et mul ei olegi midagi selga panna. Nukrutsesin seal veidi, aga siis leidsin, et ega inimesed ju sinna mind vaatama tule (kuigi ...). Seega mul ikka paar kleiti leidus, mille vahel valida, aga tahaks ju ikka midagi uuemat, ägedamat. Filmiesikad on minu arvates sellised kohad, kus saab riietusega veidi eksperimenteerida, kanda veidi silmapaistvamaid ja ekstravagantsemaid rõivaid. Mul on küll kuldne litterkleit ja üks kuldne mustatäpiline särk, mis veidi kvalifitseeruvad, aga ma tahaks midagi VEEL ekstravagantsemat! Soengule hakkasin ma ka mõtlema. Praegu kasvatan värvi välja, mistõttu näen vahel välja nagu kodutu prost ja vahel saan kiita läikivate juuste eest, aga kevadel kavatsen ikka juukseid veidi värvida. Nüüd ongi dilemma, kas selliseks nagu enne või maasikablondiks? Tedrekatega sobiks teine variant, aga samas ma kardan, et punakas toon kulub ruttu ja siis ma olen veel rohkem nagu kodutu prost. Oeh. Ei ole kerge see eluke. Teine dilemma, mis mul juustega on, on see, kas lõigata ... või siis mitte. Pikad juuksed on iseenesest ilusad, aga veel ilusam on üks hea lõikusega bobisoeng. Mugavam ka. Ja kui siin juba välimusele jutt läks, siis ma pole ennast nii ammu meikinud, et ma ei mäletagi, milline ma ehituna välja näen.

Ahjaa, filmiks on toosama üllitis, kus ma ise bussireisijat kehastasin.

Huvitav, kas keegi tahab ... ?

Mul on E-st jäänud üle kotitäis mänguasju ja hunnik riideid. Mänguasjad pole kõige uuemad ja kuna neid on ohtralt näritud, siis on neil ka kulumisjälgi, aga nad on puhtad ja täiesti kasutatavad. Riided aga on väga korralikud, mõned pole selgagi saanud. Need, mis E täis on oksendanud või toidutanud, olen ma loomulikult ära visanud. Nüüd on mul aga küsimus: mida teha? Ma ei taha neid asju müüma hakata, sest selleks peaksin ma need asjad üles pildistama ja suuruse järgi sorteerima ja ... veel neid asju tegema, mis mulle meelde ei tule ja mida ma üldse teha ei viitsi. Pealegi oleks kuidagi kohatu kasutatud asjade eest raha küsima hakata. Varem panin ma asju osta.ee-sse 10 sendiga müüki, aga sellega oli ka üks igavene kebens - pildista ja kirjelda jne ning siis keegi ei ostagi. Raha ma asjade eest ei taha ju, tahaksin need lihtsalt kellelegi anda.

Seega, kui keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kes tahab väikese poisi riideid, aga kellel pole vaja nendest pilte, siis võib mulle öelda. Riideid on päris suur kogus ja suurusvahemikus 60 - 80. Puhtad, korralikud, ilusad. Ma olen nõus need kuhugi saatma ka. Kui keegi tahab kulunud mänguasju, millest mõni teeb suisa häält, siis võib ka teada anda. Mänguasjad on aga tõesti oma parima aja ära elanud ning hammastele alla jäänud. Samas aga, kellel üldse mänguasju pole, siis need sobivad küll, sest E nt tundis nii mõnestki rõõmu. 

Ma väga loodan, et saan need asjad kellelegi anda, sest ma ei mahu enam varsti oma korterisse sisse. 

Teiste aitamisest

Mõtlesin siin, et ükskõik, kui palju ma oma last ei vaktsineeriks, tuulte ja tormide eest hoiaks, IKKAGI leidub idikaid, kes tassivad oma poolhaiged põngerjad teisi nakatama. Seetõttu tunneb E ennast nüüd pahasti ja mina olen (jälle) vihane, miks teised kõik nii lollid on.

Mõtlematud pigem. Eks E sai nakkuse Tervise paradiisist, seal jooksis köhivaid ja nohuvaid tittesid palju ringi. See, miks vedada poolhaiged lapsed ujuma, jäägu teiste otsustada. Oeh. Ja siis ma sattusin lugema veel, kuidas mingid inimesed leiavad, et rasedaid ei pea kusagil aitama ega järtsides ette laskma, sest "ega rasedus ole ju haigus". Loomulikult ei ole, aga üsna ebameeldiv on siiski seista, kui su külge on hiiglaslik arbuus poogitud. Paljusid muid asju on ka äärmiselt ebamugav teha. Seega mina annan küll oma istekoha või järjekorra mõnele, kes seda minust enam vajab, mitte ei mõtle vihaselt "nahhui tal oli vaja siis rasedaks jääda, kui järtsides seista ei viitsi". 

Kuhu on kadunud elementaarne viisakus?

Ja kuigi ma ei oota, et kõik mulle bussides istekohti loovutama sööstaksid või mind vankriga sisse-välja aitaksid, siis olen ma vahel siiski üllatunud, kui vähe inimesed soostuvad teisi aitama. Eestlased eriti. Läksin siin ühel päeval E-ga tööle ning pidin selleks trolli kasutama. Tuli kõrge põhjaga troll, nii et mõtlesin, et mis siis ikka - haarasin vankri sülle ja hakkasin ronima, kui äkki hüppas trollist välja üks kergete jääknähtudega vene mees, kes aitas mu kenasti trolli. Vajalikus peatuses aitas ta mu ka maha, kuigi oleks ise äärepealt seetõttu trollist maha jäänud. Laupäevahommikul trammiga rongijaama sõites aga kohtasin sellist meest (eestlast ofc), kes, kui nägi, et ma vankriga trammi ronin, pidas vajalikuks möliseda, kuidas keegi ikka ei aita. Nagu ta ise oleks aidanud. Oleks ma veidi rohkem ärkvel olnud, oleks ta lõuga saanud. Mu arvamus vene joodikutest on pärast lapsesaamist eriti kõrgele tõusnud.

Vahepeal peab puhkama ka

Ma tean, et leidub nii mõnigi, kes arvab, et lapsega kodusolemine on puhkus mis puhkus ja virisemiseks pole põhjust. Kas ma virisen? Ilmselt küll, sest ma leidsin, et üks väike puhkus ei tee kellelegi paha, ja seetõttu sõitsime nädalavahetuseks Pärnusse. Ilmselt pole ma ammu nii mõnusalt maganud, nii palju batuudil hüpanud ja nii palju vees mulistanud kui nüüd Pärnus, nii et tundub, et puhkus läks asja ette. 

Koju jõudes ei suutnud ma aga end tagasi hoida tööst ja seega sööstsin kohe kodulehte tegema. Nii veetsingi poole ööni aega arvuti taga ja nüüd täna avastasin, et E on sellest kõigest haigeks jäänud. Minu tööst küll ilmselt mitte, äkki siiski Pärnuskäigust? Nii et töö peab nüüd ootama. Tegelikult on koduleht peaagu valmis, sest ma olen leidnud netist vahvaid programme, mida kasutada ja milles pilte kujundada saab. Vahepeal käivad mul aga hood, mil ma arvan, et kogu mu tehtud töö on täielik saast, nii et ma kustutan kõik ning asun uut kujundust looma. Ja siis teen täpselt samasuguse. Ei ole kerge see töönarkomaanide elu. 

Siit pildilt on veidi näha, et mul on vanas eas hakanud meelekohtadesse uued juuksed kasvama. Ühel päeval, mil juukseid kammida otsustasin, vaatasin, et mis need siin on? Mingid kahesendimeetrised udemed turritasid meelekohtadest. Ma polnud küll eriti õnnelik sellise avastuse üle. aga mis siis ikka teha. Ilmselt harjub peanahk sellega, et ma enam juukseid ei värvi. 

Aga Pärnus on ilus.

Vahel tahaks midagi head

Ma olen viimastel päevadel olnud üllatavalt tegus, vuntsinud siin üht kodulehte ja käinud töökohas ennast meelde tuletamas, kõike seda vaid sellepärast, et ma tahaks nii jubedalt tööd teha. Mitte igasugust, hoidku jumal selle eest, aga just midagi, mis mulle meeldib ning sinna kategooriasse kuuluvad kodulehtede tegemised, kirjutamised, toimetamised, mingite asjade korraldamised ja palju palju muud. Praegu on mul kül üks tööke käsil, aga kauaks sedagi. Peaksingi tegelikult sellesse süvenema, aga ma tulin vahepeale ütlema, et ....

Ma just lugesin, et aprillis tuleb Adam Lambert Eestisse ja ma nii-nii väga tahaks sinna minna. Pilet ei maksa üldse palju, kõigest 33 eurtsa, aga ma ei raatsi praegu üldse selle peale kulutada. Võib-olla siis raatsiks, kui keegi minuga kaasa tuleks, aga mul on tunne, et mu tutvusringkonnas teisi Lamberti fänne pole. Kurat. Hurtsile tahaks ka minna, aga no Adam Lambert meeldib mulle nii palju rohkem, Pealegi esineb ta mu kõrvalmajas, nii et põhimõtteliselt mu kodus. 

Lubage tutvustada: üks hea ema

Ma tegelikult ei tahtnud üldse täna sellistel teemadel kirjutada, sest mu elus on palju muud tegemist ja muretsemist, aga Varro suvatses sõna võtta teemal, et naised peaksid rohkem sünnitama ja vähem töötama, ning mina ei saa mitte vaiki olla. Üldiselt olen ma nõus, et emasid peaks tunnustama, sest igaüks, kes on sünnituse läbi teinud, peaks saama ühe Mutterkreutz'i, aga ...ometi muudab see kirjatükk mind ühtaegu kurvaks ja vihaseks, sest see propageerib lapsi enne tööd ja töö asemel ning see on just see, mille vastu mina oma hinges võitlen. Ja väljaspool hinge ka. Ma ei saa aru, kuidas saab keegi tänapäeva Eestis öelda naistele, et tehke rohkem lapsi ja loobuge karjäärist, kui emapalgaga on lood sellised, nagu nad on, lapsetoetustega samuti ning üksikvanemate statistikast ei hakka ma üldse rääkima. 

Põhimõtteliselt ütles Varro, et naised, elage kellegi kulul! Minu arvates peaks aga peaaegu et seaduses kirjas olema, et iga naine tohiks saada vaid niimitu last, kui ta üksi suudab üles kasvatada. Ma ei viska siin kive meeste kapsaaeda ega vihja, et kõik mehed panevad putku, kui last näevad, aga elus tuleb kõike ette: surma, õnnetusi, lahkuminekuid. On hea, kui naine teab, et sellistel juhtudel saab ta vähemalt ise oma lapse(d) üles kasvatada. Ja loomulikult tuleb ka ette, et mees kergitab kaabut ja lahkub ning kui olla seni mehe rahakotil elanud, on kukkumine kõrge. Teiseks - kui palju on üldse neid mehi, kes suudaksid tervet peret üksi üleval pidada? Kahtlustan, et mitte eriti palju. Ja siis tekivadki need sajalapselised perekonnad, mida Kodutunde saates näidatakse. 

Ilmselt on Vartsil halbu kogemusi tarkade ja haritud naistega, sest artiklis mainib ta samuti, et karjäärinaised on saatanast. Minu arvates aga peakski just haritud, ettevõtlikke ja edasipüüdlikke naisi esile tõstma ja tunnustama, sest just nemad on need, kes näitavad, naised suudavad sama palju (kui mitte rohkem) kui mehed ning nad on väärt samasugust austust ja palka kui mehed. Just selliste naiste tõttu vähenevadki stereotüübid, palgalõhe ja kivistunud arusaamad, et naised sobivad ainult kööki. Tundub muidugi, et Varro elab mingis kastis ega ole kuulnudki, et sellised asjad Eestis eksisteerivad. Samamoodi, nagu ta pole kuulnud üksikvanematest, vaesuses ja vägivalla keskel elavatest "normaalsetest" perekondadest ja paljust muust.

Vahel ma mõtlen, et äkki ma pingutan üle, kui räägin fenimismist, võrdsusest ja diskirimineerimisest, sest äkki polegi probleem nii suur? Mu enda tutvusringkonnas on näiteks valdavalt sellised mehed, kes suhtuvad naistesse kui võrdsetesse liigikaaslastesse. Siis aga näen ma varrosuguseid, kes arvavad, siiralt, et KKK ongi naiste tõeline koht, ja ma mõistan, et ei. Ma räägin liiga vähe võrdsusest, feminismist ja diskrimineerimisest.

***

Lapse üleskasvatamine on Eestis niikuinii kummaliseks tehtud. Näiteks kestab vanemapuhkus kolm aastat, aga palka saab sellest vaid 1,5 aastat - mis sõnumi riik sellega emadele saadab? Elage see ülejäänud aeg oma meeste kulul! Minu arvates on see aeg niikuinii liiga pikk, sest olgem ausad - olla kolm aastat töömaailmast eemal võib mõjuda surmavalt karjäärile. Ja ma ei mõtle siin mingit üle-laipade-karjääritegemist, vaid tavapärast tööelu. Iga naine riskib lapsepuhkusele jäädes töökoha kaotamisega. Seaduses on loomulikult kirjas, et lapsepuhkusel olevat töötajat ei tohi vallandada, aga tööandja seisukohast on ka arusaadav, et kolme aasta järel uuesti tööle tulevat inimest enab väga hästi rakendada ei osata. Lisaks töökohakaotamisriskiga on veel risk jääda ilma oma seksikast kehast, sõpradest, mehest ja halvemal juhul tervisest. Ilmselt pole Varro naine talle seda kõike maininud, kartes kaotada sedavõrd seksikat ja mehelikku meest, aga ausõna, sellised ohud on väga reaalsed. Ning selle kõige juures rääkida naistele, et tehke lapsi, nahhui te tööle ronite ... Äkki järgmisena võtaks valimisõiguse ja ülikoolis käimise võimalused ka ära? Mis neil, naistel, ikka valida lasta, kuradi karjäristid sellised!

Natuke igapäevaelu

Eile tähistasime isadepäeva nii, et käisime ühes ägedas hiinakas söömas. Ma olen suur idamaiste toitude fänn, nii et kui oli vaja valida, kuhu tähistama minna, siis ei pidanud pikalt mõtlema. Ega rohkem pidulikkust ma isadepäeva mahutanudki - jätsin ostmata ka kõik need õudsed särgid, kruusid ja rõlged vidinad, mida poodides juba ammu pakuti, et "isadele head meelt teha". Sten teatas pealegi, et mingi uuringu kohaselt oleks enamus meestest palju rõõmsam ühe kanepikotikese kui superdaddy-särgi üle. Ta aga ei saanud kumbagi ja oli siiski rõõmus. No kellele on mingeid ilgeid kruuse vaja?

Täna otsustasin hakata asjalikuks ja kuna mult telliti koduleht, siis olen viimased tunnid veidi kätt harjutanud. Mõnus on vahel mdagi asjalikku ka teha. Rääkides asjalikkusest, siis kui keegi peaks tahtma kunagi endale või oma huvialale kodulehte, siis andku aga teada ja ma teen hea meelega. Kujunduskogemust mul jagub ja ma tean ka seda, mis inimesed kodulehtedel kohe minema ajab. Värvilised fondid, vilkuvad tekstid, tume taust jne jne, neid asju on ja palju.

Sellega seoses tahaksin ma endale Illustratorit. Mul tööarvutis oli, aga kuna see maksab ikka päris ühe euro, siis pole ma loogilistel ja ihnetel põhjustel seda omaenda arvutisse installinud. Piraati ma ei taha, sest need ei uuenda ennast ja vananevad ruttu ja kõik need muud põhjused. Seega ... ma ei tea, mida ma tegema pean. Rikkaks saama ilmselt, see lahendaks nii mõnedki probleemid.

Kuidas me loome kuvandit

Kui olin oma vihastamised ära vihastanud, mõtlesin, et peaksin ilmselt veidi ladnamalt asjadesse suhtuma, sest nii on endale parem ja ega inimesed, kes (minu arvates) valesti elavad ju siis ennast minu vingu peale parandama hakka. Kuigi võiks, eksole. Küll aga hakkasin ma mõtlema sellele, et inimesed võiksid vahel pöörata rohkem tähelepanu sellele, kuidas mõjutab nende käitumine üldisemat muljet nende ... grupist. Näiteks need naised, kes klubides end umbjoobe kaanivad ja pärast mööda linna ropendavad ja amelevad, ei pruugi Eestit külastavatele välismaalastele tunduda just kõige kombekamad naissooesindajad. Paraku on selliseid naisterahvaid rohkem kui küll (isegi üks on rohkem kui küll), nii et pole midagi imestada, miks peoturistide ja stag party't pidavate poissmeeste jaoks on eesti naised ilusad ja odavad. Või siis näiteks need kurikuulsad mehe kulul elavad koduperenaised. Minu arvates võiksid nad häääästi kaugele tagaplaanile hoida või siis vähemalt rääkida oma mehele, et näe, mina saan kodusvedelemist lubada, aga paljud naised siiski peavad tööl käima ja arveid maksma ja kõike muud. See pole küll kivi koduperenaiste kapsaaeda, aga veidi kummaline ja stereotüüpe kinnistav on ka see, kui naisteajakirjade intervjuudes uuritakse naistelt nende iluprotseduuride ja sisustusnippide kohta, mitte ei räägita nende töökogemusest, raskustest tööturul läbi lüüa või nende arvamusest võrdõiguslikkuse kohta. Samas - võib-olla küsitakse ka, aga naised kardavad, et kui nad ütlevad, et tahavad võrdseid õigusi, siis mehed neid seevastu enam ei taha? Kes teab? Mina mitte. Igatahes on naisteajakirjades loodud kuvand naisest, kes iga nädal ilusalongis käib, pärast seda aeroobikas, iga päev miljoneid ilutooteid tarbib, ainult restoranis sööb ja iga reedel klubitab nii-nii kaugel päris naistest. Ja see kuvand loob endiselt mulje, et naised kulutavad oma raha vaid meelelahutuseks. 

Ja need üliõpilased, kes ei tööta ja pidutsevad mööda linna ringi ning räägivad mingit "haridus enne tööd" juttu, võiksid ka veidi tasemad olla, sest tegelikult on päris palju neid, kes teevad tööd, aga tahavad ka selle kõrvalt haridust omandada. Paraku on üliõpilastest loodud kuvand kui pidutsevatest kohusetundetutest noortest, kes elavad vanematekodus, ja eks selle kuvandi pärast ongi meie praegused kõrghariduse omandamise võimalused sellised, nagu nad on. Töötavad inimesed on haridusturult välja puksitud. Ma tean üsna mitut korralikult töötavat inimest, kes tahaksid end edasi arendada ja on nõus selle eest ka maksma, aga ei saa, sest "kõrgharidus on tasuta", mis tähendab, et sa saad õppida vaid täiskoormusel. Kuidas aga on õppida täiskoormusel, kui sul on veel töö ja pere? Ja siis imestatakse, miks inimesed nii stressis on. Lisaks imestatakse veel selle üle, miks ülikoolides toodetakse ilma töökogemuse ja -harjumuseta inimesi, kes eeldavad, et kõrged palgad ja töökohad kukuvad pärast lõpetamist sülle. Kas äkki tasuks mõelda sellele, et töötav inimene on ka midagi väärt? Ehk? Või olen ma liiga naiivne.

Ma ei salli sellist rõõmsat stereotüüpset elamist ja ei, mul ei ole hapude viinamarjade kompleks. Ma ei tahaks elada naisteajakirjaelu või pidutseda või maieiteamida teha. Mul on lihtsalt veidi tugevam sotsiaalne närv.

Pärast raiskamisvaba nädalat

Minu raiskamisvaba nädal möödus kenasti, tänan küsimast. Oleksingi ilma poeskäikudeta selle nädala mööda saatnud, aga Hannes suvatses reedel lapse saada ning seetõttu ostsin ma neile kingituseks aeroobikapalli. Kujutad sa pilti, nad arvasid, et suudavad lapse ilma selle pallita üles kasvatata. On alles narrid.

Aga lapsuke ise oli imearmas ja nii-nii pisike. Mul sirgub siin üks ambaal, kes pole mitte kunagi nii väike olnud, seega eile, kui ma sünnitusmajas külas käisin, ei suutnud ma silmi pisibeebilt lahti saada. Tore on vaadata, kuidas klassivendadest, kes pole kunagi olnud eriti täiskasvanulikud, on kasvamas tublid ja kohusetundlikud mehed, kes saavad lapsi ja hoolitsevad kodu eest. Nagu täiskasvanud muiste! Meie lend on üldse väga viljakas, sest minu lugemise järgi on üle pooltel juba perelisa, kellel üks, kellel kaks. Eks ole ka aeg juba, ütleks ma, aga ei ütle, sest lapse saamiseks pole ju õiget aega. Ikka on midagi muud ja põnevamat teha. 

Kuna mu raiskamisvaba nädal on möödas, siis nüüd läheb laristamiseks ehk ma lähen homme juuksurisse. On ka juba aeg, mõtlevad kõik, kes mind viimasel ajal näinud on. Mu juuksevärv on nii metsikult välja kasvanud, et jube suisa, aga siiski ei kavatse ma seda üle värvida. Mul on omad plaanid juustega ja hetkel need värvimist ei hõlma. Ma ei mäletagi, millal ma viimati omaenda juuksevärviga olin. Kümme aastat tagasi? Ei, ilmselt ikka kauem. Laristamise alla käib ka ilmselt see, et kuna me võtame novembris ette ühe rannareisi Pärnusse, siis varun ma selleks ajaks meile põnevat tegevust ja ööbimiskohti. Kummagagi pole õnneks probleeme, nii et mul on üks vahva programm juba kokku pandud. Minus on üks reisikorraldaja kaduma läinud, ma ütlen.