Kui olin oma vihastamised ära vihastanud, mõtlesin, et peaksin ilmselt veidi ladnamalt asjadesse suhtuma, sest nii on endale parem ja ega inimesed, kes (minu arvates) valesti elavad ju siis ennast minu vingu peale parandama hakka. Kuigi võiks, eksole. Küll aga hakkasin ma mõtlema sellele, et inimesed võiksid vahel pöörata rohkem tähelepanu sellele, kuidas mõjutab nende käitumine üldisemat muljet nende ... grupist. Näiteks need naised, kes klubides end umbjoobe kaanivad ja pärast mööda linna ropendavad ja amelevad, ei pruugi Eestit külastavatele välismaalastele tunduda just kõige kombekamad naissooesindajad. Paraku on selliseid naisterahvaid rohkem kui küll (isegi üks on rohkem kui küll), nii et pole midagi imestada, miks peoturistide ja stag party't pidavate poissmeeste jaoks on eesti naised ilusad ja odavad. Või siis näiteks need kurikuulsad mehe kulul elavad koduperenaised. Minu arvates võiksid nad häääästi kaugele tagaplaanile hoida või siis vähemalt rääkida oma mehele, et näe, mina saan kodusvedelemist lubada, aga paljud naised siiski peavad tööl käima ja arveid maksma ja kõike muud. See pole küll kivi koduperenaiste kapsaaeda, aga veidi kummaline ja stereotüüpe kinnistav on ka see, kui naisteajakirjade intervjuudes uuritakse naistelt nende iluprotseduuride ja sisustusnippide kohta, mitte ei räägita nende töökogemusest, raskustest tööturul läbi lüüa või nende arvamusest võrdõiguslikkuse kohta. Samas - võib-olla küsitakse ka, aga naised kardavad, et kui nad ütlevad, et tahavad võrdseid õigusi, siis mehed neid seevastu enam ei taha? Kes teab? Mina mitte. Igatahes on naisteajakirjades loodud kuvand naisest, kes iga nädal ilusalongis käib, pärast seda aeroobikas, iga päev miljoneid ilutooteid tarbib, ainult restoranis sööb ja iga reedel klubitab nii-nii kaugel päris naistest. Ja see kuvand loob endiselt mulje, et naised kulutavad oma raha vaid meelelahutuseks.
Ja need üliõpilased, kes ei tööta ja pidutsevad mööda linna ringi ning räägivad mingit "haridus enne tööd" juttu, võiksid ka veidi tasemad olla, sest tegelikult on päris palju neid, kes teevad tööd, aga tahavad ka selle kõrvalt haridust omandada. Paraku on üliõpilastest loodud kuvand kui pidutsevatest kohusetundetutest noortest, kes elavad vanematekodus, ja eks selle kuvandi pärast ongi meie praegused kõrghariduse omandamise võimalused sellised, nagu nad on. Töötavad inimesed on haridusturult välja puksitud. Ma tean üsna mitut korralikult töötavat inimest, kes tahaksid end edasi arendada ja on nõus selle eest ka maksma, aga ei saa, sest "kõrgharidus on tasuta", mis tähendab, et sa saad õppida vaid täiskoormusel. Kuidas aga on õppida täiskoormusel, kui sul on veel töö ja pere? Ja siis imestatakse, miks inimesed nii stressis on. Lisaks imestatakse veel selle üle, miks ülikoolides toodetakse ilma töökogemuse ja -harjumuseta inimesi, kes eeldavad, et kõrged palgad ja töökohad kukuvad pärast lõpetamist sülle. Kas äkki tasuks mõelda sellele, et töötav inimene on ka midagi väärt? Ehk? Või olen ma liiga naiivne.
Ma ei salli sellist rõõmsat stereotüüpset elamist ja ei, mul ei ole hapude viinamarjade kompleks. Ma ei tahaks elada naisteajakirjaelu või pidutseda või maieiteamida teha. Mul on lihtsalt veidi tugevam sotsiaalne närv.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar