22 november 2015

Rääkides riietest

Minu käsi ei ole kunagi tõusnud ega ilmselt tõuse ka Hiinast riideid tellima. Ma olen küll neil lehtedel ringi tuulanud ja vahel suisa mõne kena asja avastanud, aga  ... kui ma mõtlen, et äkki telliks, kerkivad mu silme ette nende laste näod, kes need asjad valmis teinud on. Kes saavad kuus palka umbes sama palju, kui see riidehilp, mida ma ilmselt paar korda kannaks ja siis kappi vedelema jätaks. Nii et ma olen leidnud, et kui ma juba midagi kappi vedelema jätan, siis olgu see kaltsukakraam või kusagil paremates tingimustes toodetud asi. 

Kui nüüd see ennasttõstev jutt kirjutatud on, pean ma ometi teada andma, et ma tellisin enda töölt omale jõulukingi ära ning selleks on üks armas sinine kleit, mida ma suvel kindlasti kandma hakkan. Mul on küll kleite terve kuhi (ja ilmselt hakkan neid ka varsti laiali jagama), aga suvel kannan ma tõepoolest ainult kleite. Pole ju midagi mugavamat, eksole? Eks ma veidi liiga ettemõtlev ole, sest praeguseks pole isegi talv alanud, aga talvel kannan ma nkn ainult teksasid ja kampsuneid, nii et parem keskenduda ajale, mil ma enda ilu ikka väljas demonstreerida saan. 

Rääkides enda ilu demonstreerimisest, siis Igor kutsus mind märtsis toimuvale filmiesikale. Mulle meeldivad inimesed, kes teatavad üritustest viis kuud ette, nii et ma saan ikka korralikult valmistuda. Seega kohe, kui ma kutse sain, sammusin riidekapi juurde, avasin ukse ja avastasin, et mul ei olegi midagi selga panna. Nukrutsesin seal veidi, aga siis leidsin, et ega inimesed ju sinna mind vaatama tule (kuigi ...). Seega mul ikka paar kleiti leidus, mille vahel valida, aga tahaks ju ikka midagi uuemat, ägedamat. Filmiesikad on minu arvates sellised kohad, kus saab riietusega veidi eksperimenteerida, kanda veidi silmapaistvamaid ja ekstravagantsemaid rõivaid. Mul on küll kuldne litterkleit ja üks kuldne mustatäpiline särk, mis veidi kvalifitseeruvad, aga ma tahaks midagi VEEL ekstravagantsemat! Soengule hakkasin ma ka mõtlema. Praegu kasvatan värvi välja, mistõttu näen vahel välja nagu kodutu prost ja vahel saan kiita läikivate juuste eest, aga kevadel kavatsen ikka juukseid veidi värvida. Nüüd ongi dilemma, kas selliseks nagu enne või maasikablondiks? Tedrekatega sobiks teine variant, aga samas ma kardan, et punakas toon kulub ruttu ja siis ma olen veel rohkem nagu kodutu prost. Oeh. Ei ole kerge see eluke. Teine dilemma, mis mul juustega on, on see, kas lõigata ... või siis mitte. Pikad juuksed on iseenesest ilusad, aga veel ilusam on üks hea lõikusega bobisoeng. Mugavam ka. Ja kui siin juba välimusele jutt läks, siis ma pole ennast nii ammu meikinud, et ma ei mäletagi, milline ma ehituna välja näen.

Ahjaa, filmiks on toosama üllitis, kus ma ise bussireisijat kehastasin.


Kommentaare ei ole: