18 november 2015

Teiste aitamisest

Mõtlesin siin, et ükskõik, kui palju ma oma last ei vaktsineeriks, tuulte ja tormide eest hoiaks, IKKAGI leidub idikaid, kes tassivad oma poolhaiged põngerjad teisi nakatama. Seetõttu tunneb E ennast nüüd pahasti ja mina olen (jälle) vihane, miks teised kõik nii lollid on.

Mõtlematud pigem. Eks E sai nakkuse Tervise paradiisist, seal jooksis köhivaid ja nohuvaid tittesid palju ringi. See, miks vedada poolhaiged lapsed ujuma, jäägu teiste otsustada. Oeh. Ja siis ma sattusin lugema veel, kuidas mingid inimesed leiavad, et rasedaid ei pea kusagil aitama ega järtsides ette laskma, sest "ega rasedus ole ju haigus". Loomulikult ei ole, aga üsna ebameeldiv on siiski seista, kui su külge on hiiglaslik arbuus poogitud. Paljusid muid asju on ka äärmiselt ebamugav teha. Seega mina annan küll oma istekoha või järjekorra mõnele, kes seda minust enam vajab, mitte ei mõtle vihaselt "nahhui tal oli vaja siis rasedaks jääda, kui järtsides seista ei viitsi". 

Kuhu on kadunud elementaarne viisakus?

Ja kuigi ma ei oota, et kõik mulle bussides istekohti loovutama sööstaksid või mind vankriga sisse-välja aitaksid, siis olen ma vahel siiski üllatunud, kui vähe inimesed soostuvad teisi aitama. Eestlased eriti. Läksin siin ühel päeval E-ga tööle ning pidin selleks trolli kasutama. Tuli kõrge põhjaga troll, nii et mõtlesin, et mis siis ikka - haarasin vankri sülle ja hakkasin ronima, kui äkki hüppas trollist välja üks kergete jääknähtudega vene mees, kes aitas mu kenasti trolli. Vajalikus peatuses aitas ta mu ka maha, kuigi oleks ise äärepealt seetõttu trollist maha jäänud. Laupäevahommikul trammiga rongijaama sõites aga kohtasin sellist meest (eestlast ofc), kes, kui nägi, et ma vankriga trammi ronin, pidas vajalikuks möliseda, kuidas keegi ikka ei aita. Nagu ta ise oleks aidanud. Oleks ma veidi rohkem ärkvel olnud, oleks ta lõuga saanud. Mu arvamus vene joodikutest on pärast lapsesaamist eriti kõrgele tõusnud.

Kommentaare ei ole: