29 detsember 2015

Üks vahva jõulukink

Ulvi käis augustis Austraalias (pean lihtsalt vahele mainima, et ma üldse pole kade, kohe üldse mitte) ning kuna tema puhul on tegemist äärmiselt lahke ja vastutuleliku inimesega, küsis ta, mida ma suveniiriks tahaksin. Kuna minu puhul aga on tegemist suure kruusifänniga, siis ütlesin ma kohe, et KRUUSI! Aga see peab olema ilus ja soovitatavalt mitte tüüpiline suveniirikruus. Nüüd, kus reisikesest on mitu kuud möödas, sain tellitud kruusi jõulukingina kätte.


No kas pole vahva? Eriti meeldivad mulle need konnad, mida pildil eriti hästi näha pole (minu suurepärase pildistamistöö tulemus). Tean, et kruuse peetakse üheks mõttetumaks kingiks üldse, aga mulle meeldivad. Samas aga meeldib mulle veel enam, kui kruusi taga on mingi lugu, olgu see siis kusagilt kaugelt maalt toodud või mõne mu lemmikfilmi pildiga. Kui ma Pariisis käisin, tahtsin sealt ka kruusi tuua - Pariis ikkagi ju ja Prantsusmaa, mu lemmiklinn ja riik - aga polnud ilusaid, nii et pidin sealt hoopis kalvadose kaasa haarama. Kurb. 

28 detsember 2015

Võtan aasta kokku

Kui poleks olnud Ernsti, siis poleks sellest aastast midagi head meenutada. Mu perekonda tabasid väga rasked haigused ja töökaotused, lähedasi ja mitte nii lähedasi inimesi kimbutasid samasugused ja veidi ka teistsugused probleemid. Lugesin praegu kõik halvad asjad kokku ja leidsin, et seda on ikka liiga palju. Ega ma ise ka puutumata jäänud. Ma pole ilmselt siin rääkinud sellest, et mul tekkis viimasel lapseootuskuul äge preeklampsia, mistõttu mind kärutati kibekiiresti haiglasse ja taheti sünnitus esile kutsuda - õnneks seda siiski ei tehtud, sest Ernst ehmus ja tuli ise ilmale. Sellest ma ka ei kirjutanud, et aprillis ja mais oli mul nii-nii tavaline, aga sellegipoolest väga ebameeldiv sünnitusjärgne depressioon ning kuigi nüüdseks on see läbi, siis on selle jääknähtudeks krooniline unetus ja peavalud ja keskendumishäired. Samas aga - teiste inimeste probleemidega pole need isegi mitte võrreldavad.

Seega olen ma proovinud luua vägisi positiivset kaitsekihti, kasutades selleks siis pisikesi heategusid, uusi fotikaoste, pildistamisi, häid raamatuid, väljasõite ja paljut muud, et mitte kogu aeg mõelda negatiivsetele asjadele. Või siis - mõelda ja kirjutada teistest negatiivsetest asjadest, nagu ületarbimine ja idiootidest abordivastased või šovinistid või paljud muud asjad. Sest need ei puuduta mind nii otseselt ja viivad ometi mõtted eemale. Ja siis ma vaatan ja loen, kuidas inimesed põevad, et mida keegi neist ometi arvab, ja ma mõtlen, et tahaks ka vaid selliseid probleeme.

Ma olen seda meelt, et raskused ei muuda inimesi tugevamaks. Raskused kurnavad, viivad ära elurõõmu ning pärast pole neist midagi head meenutada. Samas aga on kogu möödunud aasta pannud paika prioriteedid ning näidanud, millised inimesed on ilusad ja head ning millised mitte. Uude aastasse astun kindlasti tõsisemana, aga ka kogenenumana. Loodan ka, et uus aasta tuleb veidikene parem ja lihtsam. 

***

Uue aasta lubadused ... mainisin eelnevalt oma unetust ja seega olen otsustanud sellega tõsisemalt tegelema hakata. Lisaks tahaksin ma anda kõige ekspluateerituma lubaduse üldse - trenni minna - aga enne peab minusugune ihnuskoi endale spordiriided ostma ja see on juba raskem. Trenn oleks muidugi hea, sest ma olen viimase aasta jooksul ebatervislikult palju alla võtnud, nii et oleks aeg seda parandada. Mis veel ... aa, naiselikkus. Suures naiselikkusetuhinas ostsin endale uued ilusad püksid ja loodan, et sellest esialgu piisab. Rohkem ei viitsi. Rohkem pole mul ka lubadusi või soove, aga loodan, et suudan tööga järjele saada ja perega veelgi enam kvaliteetaega veeta.


26 detsember 2015

Reklaamin

Reklaamin nüüd täiesti omakasupüüdlikust oma esimest täiesti üksinda valmistatud kodulehte ehk HIINA TERVISEKUNSTIDE lehte. Vaadake ja nautige! Eriti soovitan seda uurida põduratel tartlastel, sest just nemad ongi sihtgrupp.

Ei ole vaja eriliselt kriitiliselt kujundust hinnata, sest esiteks see muutub kohevarsti, kui ma rohkem pilte ja joonistusi saan ja teiseks on see ikkagi esimene koduleht, mille ma tegin.

23 detsember 2015

Jõulusoove


Kes teab, kas ma kaunil jõuluaal siia kirjutama viitsin tulla, aga seniks võib vaadata meie armsat pere ja tunda end õnnistatuna headest soovidest.


21 detsember 2015

Nädalavahetuse virrvarr

Nädalavahetusel sai nii mõndagi põnevat ette võetud, aga alustagem ikka kõige tähtsamast ehk minust ja mu juustest. Eile läksin ma ju juuksurisse ja arvestades, millise intervalliga ma seda teen, on see tõeline suursündmus. Parem tunne on tõesti. Ma võiks oma armastuse-vihkamise suhtest juustega pika romaani kirjutada, aga mul on väike kahtlus, et see pole eriti põnev lugemisteema. Olgu öeldud siis see, et katsetasin uut tüüpi lõikust, mille puhul ei lõigata pikkusest maha pea midagi, aga eemaldatakse siiski katkised juukseotsad. Mul noid viimaseid jagub, nii et õige lõikus mulle! Protseduur ise võttis üsna palju aega, aga selles pole mul midagi muud süüdistada, kui oma traatjukseid. Nüüd olen rahul ja kui ma kunagi juuksed krunnist lahti võtan, siis uurin ka tulemust lähemalt.

Nii, nüüd, kui ma olen tõestanud, et ma ikkagi hoolitsen oma välimuse eest, siis tegelikult on mul mure selles, et need viis raamatut, mis ma raamatukogust eelmisel kolmapäeval võtsin, hakkavad vaikselt läbi saama. Üks on mul veel ja siis olen mäel. Kurb, sest mul tegelikult pole aega, et iga nädal raamatukogus käia, aga samas ei ole mul ka piisavalt jõudu, et kümneid raamatud korraga koju tuua. Õhtu ilma eesootava raamatuta on aga tühi ja jube ... mis ma siis teen? Teler läks meil nüüd samuti katki ja kuigi normaalsed inimesed uuriksid, kust saaks uue teleka, siis mina ei viitsi ja mõtlen hoopis, et viimasel ajal on nii palju raamatuid ka koju ostetud, et peaks veel ühe raamaturiiuli soetama. Oeh - kuigi telekat oleks ka vaja. Ma ei taha mingit peent ja eiteamis vidinatega telekat, vaid lihtsalt midagi, mis pilti näitaks ning teeks seda võimalikult kaua. Arvake, kas ma raatsin osta? Loomulikult mitte!


Nädalavahetusest ka. Meil on sõbrantsidega väike traditsioon, mis seisneb selles, et me saame enne jõule kokku ja teeme piparkooke. Vanasti vahetasime kinke ka, aga enam mitte, sest otsustasime ühiselt, et pole vaja, niikuinii midagi kinkida ei oska. Igatahes möödunud reedel asusime siis Raili juures piparkooke meisterdama ja kuigi mina pool aega Ernsti taga ajasin, et ta kitarri lõhkuma ei läheks, oli meil jube vahva. Päris jõulutunne tekkis kohe! Laupäeval tuli külla Grete ning selle puhul otsustasime veelgi enam jõulutunnet tekitada ja seda ei millegi muu kui uisutamisega. Mina ise loomulikult ei uisutanud, aga Sten ja Grete küll ja tundus, et neil oli tore. Õhtu möödus uue piparkoogiteo seltsis. Õnneks on siin majas Sten, kes ka sööb piparkooke - muidu olen kokku puutunud vaid inimestega, kes hea meelega kaunistavad, aga ei söö, nii et lõpuks on laual kuhi piparkooke, mida keegi ei taha. Meil nii pole. Kui kõik koogikesed otsas olid ning pühapäevgi kätte jõudis, läksime - üllatus, üllatus - Energiakeskusesse. Tundub, nagu ma pooleldi elaks seal, aga kui su peres on üks 31-aastane, üks 26-aastane, üks 10-aastane ja üks 9-kuune, siis on see ainuõige koht, kuhu minna. Ma valetaks, kui ma ütleks, et seal alla-aastastele meeletult atraktsioone oleks, aga õnneks on Ernst väga leplik kõiksuguste kohtade suhtes. Meie teised aga lustisime väga. Et Grete fännab viimasel ajal kosmost, vaatasime ka planetaariumis väikest etendust, mis isegi mulle jättis hea mulje, rääkimata siis veel lastest. 


Energiakeskusest tulles tahtsin veel läbi põigata Eesti disaini turult, aga seal oli rahvast rohkem kui inimesi ning ma otsustasin ennast säästa. Tore muidugi, et inimestel nii suur huvi Eesti disaini vastu on, aga ruumi oleks võinud ikkagi rohkem olla. Siis liikusimegi koju ja oli aeg mu juuksurikülastuseks. Nüüd aga, mil käes on esmaspäev, olen laskunud tavapärasesse argipäevarutiini ja mõtlen, et tegelikult oleks viisakas enne jõululõunat korter ka ära koristada. Mitte, et ma praegu seda tegema hakkaks, aga mõelda ju võib. 

16 detsember 2015

Roheline kasvatamine

Ma lubasin küll, et ma veedan nüüd paar päeva oma viie raamatuga, aga kuna ma just esimese neist läbi sain, siis otsustasin veidi oma muljeid jagada. Mitte kõiki muljeid, sest nende jagamiseks kuluks kilomeetreid teksti, aga mõnda neist. Ja mõnda kunagi hiljem ka. Raamatuks oli "Roheliseks kasvamine" Epp Petronelt ning ma valisin selle just sellepärast, et viimasel ajal olen püüdnud järgida oma igapäevastes valikutes keskkonnateadlikku joont, aga sageli tõstatab see küsimusi. Mis ikkagi on keskkonnale parem? Kas mahetoit, mis on siia lennutatud Aafrikast või hoopis Eestis kasvatatud juurikad, mille kasvatamisel on kasutatud putukamürke? Kas polüester, mis on toodetud naftast, aga vajab vähem pesemist ja triikimist või puuvill, mille tootmiseks kulutatakse meeletult energiat ja vett? Ja - kas valikud, mis ma iga päev teen, on pigem humaansed või keskkonnasõbralikud?

Oma aasta keskkonnavaenuliku teo tegin ma juba märtsis - sünnitasin siia ilma uue tarbija. Absoluutselt mittehumaanne fakt on, et kõige parem oleks maailmale see, kui umbes pool rahvast ennast lihtsalt maha laseks, sest kõige suuremat kahju teebki ülerahvastumine. Aga see selleks, instinktid käisid ka minul enne mõtlemist. Lapsesaamine on üleüldse üks suurele tarbimisele tõukav teguviis, sest juba enne, kui värske inimloom ise midagi ostma ja kulutama hakkab, teevad tema eest seda vanemad ning pahatihti pole need valikud sugugi keskkonnasõbralikud. Aga saab ka teisiti! Saab odavamalt, saab vähem, saab looduslikumalt. Ma ise olen püüdnud niiviisi kasvatada (ja püüan ka edaspidi) ning seetõttu panen siia kirja mõned näpunäited ja suunised.

Haara asjad teiselt ringilt. Ma olen ostnud vankri, lapsevoodi, turvahälli, lamamistooli ja 99% Ernsti riietest kellegi teise käest või kaltsukatest ning ma ei saa öelda, et need asjad rõvedalt kasutatud või täielikud kaltsud on - ei, täiesti korralikud ja turvalised asjad. Riietega on lood veel niiviisi, et nende kasutatuna ostmine on hea ka lapse nahale, sest riidevärvides olevad kemikaalid on nii mürgised, et parem oleks nendest võimalikult kaugele hoiduda. Kasutatud riietes on aga vähemalt mingi osa neist juba ära pestud. Paljudest asjadest kasvab aga laps nii kiiresti välja, et need on ka teisele ringile jõudes nagu uued. Ega peagi ju ostma katkisi ja täislastud kaltse või kulunud asju - täiesti korralikke asju saab ja boonusena veel väga hea hinnaga. 

Mänguasjad - vähem plasti! Plast on teatavasti aine, mis ei lagune lõplikult ja mida saab vaid ühe korra ümber töödelda. Kui aga ikka satub koju mõni vilede ja tuledega plastlelukas, siis tasuks proovida anda sellele võimalikult pikk eluiga ning seejärel see uuele ringile saata. Mitte ära visata, kui enam ei meeldi. Lisaks oleks hea hoida mänguasjade hulk võimalikult väike - niikuinii ei suuda lapsed kõigega korraga mängida ning kui valik on liiga suur, siis pole see hea ka lapse arengule. Kuigi mitte sellest ei taha ma rääkida. Suurte ja põnevate asjadega, nagu liumäed, pallimeri, kiiged ja karussellid, saab käia mängimas ka mängutubades, need ei pea kodus olemas olema. Lapsed hindavad niikuinii rohkem aega, mille nad saavad veeta vanematega koos asjatades (loodan ma).

Mähkmed. Kuigi riidest mähkmete kasutajad kujutavad ette, et nad on väga keskkonnasõbralikud, siis tegelikult see nii pole, sest riidest mähkmete pesemisele kulub väga suur hulk vett ja energiat ning just vesi on see, mille puudus maailma aina valusamini puudutab. Varsti ka meid, muide. Seega ei saa öelda, et tavaliste pabermähkmete kasutamine väga suur möödapanek oleks. Kõige parem oleks muidugi laps varakult potile õpetada ja see on ka see, millega ma kohe jaanuaris tegelema asun. Milleks oodata, kuni ta kaheseks-kolmeseks saab? Parem juba varakult ja keskkonnasõbralikult.

Söök. Loogika ütleb, et kõige parem on ise teha, ise anda. Ka rinnapiim käib siia alla. Ma ei ole inimene, kes mõistaks pudeliga toitjaid hukka, sest enamasti on selle valiku taga üsna valulikud põhjused, aga ma leian, et lihtsalt mugavusest pärast esimest paari kuud loobuda pole ka päris õige valik. Ma loomulikult räägin vaid enda mätta otsast, sest ma oleksin ilmselt saanud (ja saan ka praegu) ära toita väga suure isuga kolmikud, nii et ma ei tea, kuidas ma räägiksin teises olukorras. Ka lisatoidu puhul tasuks eelistada kodumaist ja puhast toorainet.

Auto ja eluase. Kui elad ühikatoas ning avastad, et saad lapse, siis on loomulik, et tuleb leida mõni parem kasvatamispaik. Siinkohal tekibki paljudel tunne, et parim on omada maja või korterit kusagil äärelinnas ning paraku käib selle valikuga kaasas ka auto. Paraku? Jah, minu arvates ei peaks kõikidel inimestel auto olema, aga mis arvamusliider mina olen. Samas aga on autost loobumine kõige suurem keskkonnateadlik tegu, mille inimene teha saab ning teisel kohal on elukohavalik. Kui valida elukohaks maja äärelinnas, siis peab nii poodi, arstile kui ka ükskõik kuhu mujale autoga sõitma ja oioi, milline energiakulu see on. Mina elan näiteks Tallinna kesklinnas, nii et enamasti ei vaja ma vajalikku kohta jõudmiseks isegi bussi. Ja muide - lapsega bussisõit pole tegelikult nii hull, sest kenasti jõuab sihtkohta. Rääkimata sellest, et ma lihtsalt ei suudaks korralikult sõidule keskenduda, kui mul oleks väike beebi autos, kes sõltuvalt tujust karjuks. Pealegi kardaksin ma hullult, et mõni tolbajoob mulle sisse sõidab ja sadat muud asja, nii et bussisõit on lisaks keskkonnasõbralikkusele ka mugavam. Niisiis: kes tahab keskkonnale parem sõber olla, võiks valida elukoha hea infrastruktuuriga kohas ning hoida ka eluks vajalikud-toredad kontaktid (arst, huviringid, hoidjad) lähedal. Ning loobuda autost. Jah, see on ebapopulaarne arvamus, aga nii on.


***

Kindlasti on veel neid asju, mida igaüks lapsekasvatamise juures oma ökoloogilise jalajälje vähendamiseks ära teha saab, aga need on sellised suuremad asjad, mida järgida. Mida mina järgin. Ma pole ideaalne keskkonnasõber, oh ei! Aga mulle meeldib mõelda, et vähemalt mingitviisi ei osale ma inimkonna kollektiivses enesetapus.

15 detsember 2015

Söögist ja raamatutest

Ma ei ütle kes, aga keegi siit korterist läheb aprillis Adam Lamberti kontserdile.

Olgu, see olen mina. Sten ilmselt tuleks kuulekalt, kui ma kutsuks, aga miks inimest piinata hea muusikaga? Eriti meeldib mulle, et kontsert toimub mu kõrvalmajas, nii et kojuminekuks ei pea tunde joodikutega takso pärast võitlema. No kas saaks elu veel ilusam olla? Ilmselt mitte.

Rääkides päevakajaliselt, siis lugesin hommikul, et Tallinnas avati söö-palju-jaksad-einela, nii et otsustasin kohe, et kuna meie peres on üks, kes sööb väga palju (Sten), üks kes sööb naiselikult palju (mina) ja üks, kes ei söö üldse (Ernst), siis peame sinna minema. Ja läksimegi. Tõsiselt vahva oli, maksad 9,90 ja sööd, palju suudad. Peakski mainima, et väiksema isuga inimeste jaoks pole külastusel ilmselgelt mõtet, sest eks see kümnekas ole päris suur raha, aga suured ja hea isuga mehed või minusugused, kes söövad kõike, mis ette pannakse (kui maks välja arvata), saavad seal küll rikkalikult süüa. Praegu ägangi tugitoolis ja mõtlen, miks ma alati nii palju söön? Miks? Samal ajal, kui iga teine, kes mind näeb, mul trenni minna soovitab.

Aga ega ma ainult söömisega tegele - täna vedasin ennast üle pika aja raamatukokku ja kuigi mul oli plaan tuua sealt vaid üks raamat, väljusin viiega. See tähendab muuhulgas ka seda, et ilmselt olen ma järgmistel päevadel internetiavarustes üsna vaikne ja veedan aega hoopis oma uue lugemisvaraga. Ma arvan siiralt, et pole paremat tunnet, kui see tunne, mis tekib, kui sind ootab ees hulk head lugemist. Iseasi, kas mu hetkelised lemmikud heaks lugemisvaraks klassifitseeruvad, sest ma olen otsustanud end kurssi viia Scandinavian noir'iga ja seega on mul voodi kõrval virn Rootsi krimkasid. Loomulikult ei julge ma nende pärast öösel wc-sse minna, aga noh, ega elu olegi ainult erootika.

Niiviisi ma oma päevi viimasel ajal veedangi - lugedes ja süües. Ja mõnda inimest sööma ärgitades. Ma ikka ei saa aru, miks on vaja söögiga käituda, nagu see oleks maailma kõige suurem vaenlane, aga ega ma peagi kõigest siin maailmas aru saama. 

14 detsember 2015

Räägime niisama

Sain siin vahepeal komplimendi osaliseks, nimelt küsiti Stenilt, kust ta nii hea naise sai. Kusjuures tagamõtteks oli see, et ma tegevat hästi süüa, mis minu jaoks on siiani müstika. Mina? Hästi süüa? See pole ju eriti loogiline. Kuigi ma ei defineeri ennast hea naisena ja eriti läbi söögitegemise, siis oli mul ikkagi hea meel seda kuulda ja loodan salamisi, et selle küsimusega mõeldi ka muid aspekte. Näiteks et ma olen nii ilus, tark ja hea ja et mu parim iseloomuomadus on tagasihoidlikkus.

Väljas sajab mingit seletamatult rõlget ollust ja kohe üldse ei tahaks välja minna, aga siiski - täna läheme Railiga Hannese uut beebit vaatama. St sedasama, kelle ta oktoobri lõpus sai. Lisaks oleks mul vaja postkontorisse minna, sest ma pole ikka veel suutnud seda pakki ära tuua, mis viimaks üles leiti. Lastekodupaki peaks ka ära viima ja ... veel neid asju tegema, mis mul meeles pole. Aa, raamatukokku minema. Lisaks tahaks ma, et keegi mõtleks minu eest, kuidas jagada nädalavahetuse peale uisutamise, Energiakeskuse külastuse, piljardi ja jõuluturu. Võimalik muidugi, et ilm teeb selle otsustamise minu eest, aga ma siiski loodan, et äkki saab paar tunnikest väljas ka veeta.

Läinud nädalavahetusel tegelesin ma põhiliselt asjade saatmisega, nende saatmiseks ostmisega ja saatmiseks ootele panemisega. Selleks tarbeks otsisin välja Õikalt hunniku nõukaaegset tapeeti, mille ära annan, saatmisele läks aga paar E kombekat ja veel manti. Juurde ostsin ühe kingituse lapsele ja ootel on veel E-st ripakile jäänud asju. Üks ilus mängutekk nimelt. Mul on viimasel ajal haigus kõik asjad ära visata või minema saata ning see haigus on läinud nii kaugele, et just nüüdsama vaatasin E hüppelooma, mille u nädal aega tagasi ostsin, ja mõtlesin, äkki annaks selle kellelegi, kes seda rohkem vajab. Siis aga leidsin, et ega see ka eriti normaalne teguviis ole, osta oma lapsele asju ja siis need teistele anda. Midagi pole aga teha, mu süda on viimasel ajal nii härdaks muutunud, et ise ka ei usu. Eks see ole sellest, et mul kodust aega vabalt käes on ja siis tahaks ju ikka midagi kasulikku teha. Mõtlesin ka samas, et peaks äkki veel mõne lapse endale siia hoiule võtma? Ruumi ju oleks, mänguasju ka ning lisaks elutseb siin korteris ka maailma parim lapsehoidja. Ei tea, peab mõtlema. Enne tahaks selle kodulehe, mida teen, valmis saada ja üles panna. Mingid asjad olid mul veel plaanis, aga no üldse ei mäleta.
Ma lähen ja joon parem ühe kohvi.

11 detsember 2015

Tavalist detsembrikuist igapäevaelu

Ega ma kogu aeg ka turtsuvana nurgas sappi pritsi, vahel teen ennast ilusaks ja lähen välja ka. Eile näiteks. Tööl pole siiski minu olemasolu unustatud ning ma sain kutse jõuluõhtusöögile, mis oleks justkui minu jaoks korraldatudki, sest see toimus kodust kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel ja oli idamaiste söökidega einela. Restoran oleks vist paslikum öelda. No igatahes, toit oli nii hea nagu hiinakates ikka ja ma ägisesin ikka korralikult, kui sealt lahkusin. Lisaks oli tore näha ilusaid inimesi - meil töötavad ainult ja ainult ilusad inimesed - ja uuemat klatši kuulata. Mu ülemus ilmselt arvab, et ma olen suure kodusistumisega vaalaks muutunud, sest päris mitu korda küsis ta läbi lillede, ega ma juhuslikult trenni kavatse tegema hakata. Teatasin südamerahuga, et ei kavatse, ning vohmisin magushapus kastmes parti edasi. Vot see ongi elu!

Ilusaks tasuks ennast aga siiski teha ja seega panin ma täna ruttu juuksurisse aja. Kui teised inimesed kaunistavad jõulude eel kodu, siis mina ikka iseennast, kuigi ega ma väga kindel ole, kuivõrd kaunimaks see juuksuriskäik mind teeb. Lisaks andsin ma JÄLLE uueks aastaks lubaduse, et ma hakkan naiselikumaks. Jah, ma tean, et hiljemalt veebruariks olen ma sellest plaanist loobunud, aga ma vähemalt püüan. Kapis ootavad ühed kõrge kontsaga saapad ja kleidid, mõnes sahtlis on isegi kosmeetikat, aga ... lõpuks väljun ma kodust ikka teksades, meikimata ja tennarites. Mu esikupeegel on suhteliselt pimedas nurgas ja kuna ma olen kanapime, siis pilk peeglisse ütleb, et nii sobib küll välja minna, kuigi tegelikult ju võiks veidi rohkem vaeva näha. Igatahes nüüd ma pingutan veidi rohkem, sest eile küsis juba Sten, miks ma vabal ajal oma pärlikeed ei kanna ja minikleidis ringi ei silka. 

Lisaks otsustasin ma, et kuna ma sel aastal E-le jõulukinki ei tee, siis teen selle asemel kingi ühele lastekodulapsele. Täna lähengi poodi legojahile, sest mis meeldiks ühele 7-aastasele rohkem kui lego? Ma soovitaks kõigil, kes alla-aastane kodus, samamoodi toimida, sest ega kuni kaheni niikuinii aru saada, mis see kingitus täpsemalt on. Üleviiesed aga juba saavad aru, aga ei saa aru sellest, miks teised saavad ilusaid asju, aga nemad mitte. Kurb. Kes aga tahab kaasa lüüa, siis võimalusi on mitmeid: Maxima kampaania, SEB kampaania ja (milles mina kaasa löön) Mirjami algatatud kampaania. Loomulikult võib ka ise võimalusi otsida.

Ma ei tea, miks ma iga postitusega sunnin inimesi head tegema?

09 detsember 2015

Abordist, selle lubamisest ja feminismist

Targad inimesed on öelnud, et idikatega pole mõtet vaielda, nad võidavad sind kogemusega, aga ma tegin seda siiski. Vaidlesin, ise samal ajal teades, et ma ei suuda ennast selgeks teha. Vaidluse lõppedes tundsin ennast justkui tühjakspigistatud sidrun ja lisaks veel olin kurb, sest tundub, et ikka veel ja tõesti, ka 21. sajandil leidub inimesi, kelle areng lakkas kusagil keskajal. 

Teemaks oli abort.

Minu point on lihtne: millegi keelustamisega ei lakka see olemast, vaid see muutub lihtsalt illegaalseks ning seda tehakse edasi kusagil nurgataga. Et abort on konkreetselt seotud inimese elu ja tervisega, oleks minu arvates igati normaalne, kui seda viivad läbi vastavate oskustega arstid. Rääkimata siis sellest tavapärasest feministlikust jurast, et naisel on õigus otsustada oma keha üle ning kõige rohkem 12-nädalane loode pole veel inimene. Jah, see on kellegi/millegi elu lõpetamine, aga see on kõige inimlikum viis seda teha. Pole ju vaja oodata sünnituseni ja siis avastada, et pole võimalusi lapse kasvatamiseks või siis hoopis laps ära anda. Äraandmine mõjub nii lapse kui ka ema psüühikale palju hullemalt, kui üks väike abort. Või noh, seda arvan mina. 

Aga ei. See inimene, kellel on rohkem kogemusi ja vähem lapsi, arvas, et abort on saatanast, lapse saab ka pärast sünnitust ära anda, vägistamise tulemusena rasedaks jäänud 15-aastased peaksid ikkagi sünnitama ning et lapsepõlves väärkoheldud lastest saavad ikka normaalsed inimesed. Peaasi, et ikka sünnitataks, vahet pole, millisesse keskkonda. Kerjuslapsi olevat samuti nii vähe, et pole kõnelemistväärt. Kuidas sa vaidled sellise inimesega?

Lisaks mõtlesin ma taas feminismile. Feministid ei käi haiglates naisi abortideks sundimas, ei rebi naisi kodudest välja ega sunni tööle, ei peksa mehi ega abiellu vaid omavahel. Feministide panus on aga see, et naised saavad valida, ülikoolis käia ning ise valida, mida seljas kanda soovivad. Feministid on need, tänu kellele saavad naised tööl käia, sõbrannadega kohvikus või ise otsustada, kas ja kunas nad sünnitavad. Ja et naised ei pea olema kõndivad kodumasinad-inkubaatorid. Mul on kahju, et kõik naised seda hinnata ei oska.

08 detsember 2015

100 õnnelikku päeva vol2: 4. päev

Olgu esmalt mainitud, et ma ei hakka iga päev siia oma sadat õnnelikku päeva kirja panema, vaid talletan need kuhugi mujale. Oma wordifaili või kuhugi. Kui midagi erilist juhtub, siis kirjutan siia ka, aga ausalt öeldes ei viitsi ma iga päev... välja mõelda, mida kirjutada.

Aga no proovime siiski.

- lund ei ole! Ma võiks loetleda sadu põhjusi, miks mulle lumi ei meeldi, aga üks peamisi on see, et punktist A punkti B liikumine on ilma lumeta oluliselt kukkumisohutum

- pakk, mis Omnivas ära kaotati, leiti vist üles, sest täna tuli mulle selle kohta uus teatis. Kui ma vaid mäletaks, mis seal pakis on ...

- ma armastan kellegagi koos veedetud hommikusööke ning täna oli taas üks sellistest hommikutest, sest Igor jäi pärast Judas Priesti kontserti meie juurde ööseks. 

- nii mõnus on juua ära oma hommikukohv, panna laps magama ning juua VEEL üks kohv

- alustasin täna ühe ülihuvitava projektiga ehk hakkasin 38. aasta naisteajakirjadest välja kirjutama põnevamaid artikleid. Esmalt keskendun ilunippidele ja lastekasvatusnõuannetele, hiljen vaatan retsepte ja moodi. Siiani on äärmiselt põnev ja ka naljakas


***

Aa ja jõulud tulevad ju! Selleks puhuks on kõikidele Facebooki kasutajatele üks arvamismäng, mille leiab kenasti SIIT.

07 detsember 2015

100 õnnelikku päeva vol2: 3. päev

- mul on hea meel, et aina enam inimesi on aru saamas, et tarbimiskultuur on nõrkadele

- E seisis täna esimest korda oma väikestel jalgadel! Eks ta ole enne ka ennast jalgadele ukerdanud ja siis kohe maha prantsatanud, aga täna oli see seismine kohe teadlik ja pikk. Uhke, oi kui uhke ma olen

- mõned arvamusvahetused, milles eile osalesin, on pannud mind aina enam mõtlema sellele, kui vedanud mul on, et mu ümber on enamuses nii normaalsed inimesed, kes ei ela oma moraalinormidega kiviajas

- mu uus fotikas on no ikka üle prahi fotikas! Üks parimaid oste viimase ... aasta jooksul

- täna on mul plaan minna raamatukokku ja mis saaks olla veel parem kui uus raamat, mida lugeda?



Et paljud on nüüd, enne jõule avastanud, et ebavajalike kinkide tegemine on mõttetu, siis eriti ma sel teemal enam ei peatuks, aga veidi siiski. Lihtsalt kinkidest. Näiteks mulle meeldib väga kinke teha, kui ma tean, et see saajale siirast rõõmu valmistab. Lisaks on minu arvates mõned sellised sündmused, mille puhul on pea poolkohustuslik midagi kinkida - lapse sünd näiteks. Loomulikult ei poolda ma siis mõttetu saasta kinkimist, aga ma ise olen olukorra lahendanud nii, et ma küsin värsketelt vanematelt, mida nad tahaksid, ja kui nad ei ütle, siis viin mähkmeid, sest neid kulub alati. Sünnipäevad nt pole minu arvates nii tähtsad kingipühad, aga siis kingin ma näiteks raamatupoe kinkekaarte, kui ma ei tea, mida viia. Pole inimest, kes raamatupoest midagi toredat ei leiaks. Kinkimisrõõm on ju hea rõõm ning ei peagi ju midagi tarbetut kinkima - kontserdipiletid, raamatud, mõni hea naps või midagi personaalset oleks igati sobiv kink. Näiteks mina oleksin jube rõõmus ühe fotosessiooni üle, sest ise ma selle peale raha kulutada ei raatsiks, aga samas olen ma piisavalt edev, et ennast ilusatelt piltidelt vaadata tahta. 

Mõni vahva naps

06 detsember 2015

100 õnnelikku päeva vol2: 2. päev

Ilm ja meeleolu on küll täna kõike muud kui head, aga eks ma mängin nüüd veidi Pollyannat ja mõtlen siiski headele asjadele.

- mul on ikka kuradi hea meel, et ma ei ole kivistunud arusaamadega olend, kes arvab, et naised ei peaks saama ise aborti teha, kui tahavad. Jah, sellised inimesed on olemas

- ma olen õnnelik, et mul on kodu. Ja pere. Need asjad tunduvad meile küll nii iseenesestmõistetavad, aga paljude jaoks ei ole. Lisaks olen ma iga päev tänulik selle üle, et mul on soe söök laual ja et ma suudan oma lapse ka kenasti ära toita. Ma ei kujuta ette ka, mida tunnevad need emad, kes on ise näljas ja kes näevad, kuidas nende väikesed sülelapsed nälgivad. Selles on midagi nii jubedat

- igapäevaste asjade juurde tulles, siis eile saime lõpuks nagi esikuseina, nii et nüüd ei ole riided enam hunnikus, vaid ripuvad elegantselt

- suures tuhinas, et nagi seina sai, koristasin ka ülejäänud esiku ära ja ikka on tore puhtas kodus olla

- mu jõulukinkide varu täieneb iga päevaga - kuigi ma meeletult rikkalikke kinke ei tee, siis mõned armsad asjad siiski



Aitab tänaseks. Mul on rõlge peavalu tagasi tulnud ja see ei soodusta kuidagimoodi mõtlemist. Peaks vist pea otsast lõikama ja peavalu ära võtma. Ravimeid ma ju võtta ei saa. Igatahes nüüd lähen ma endale uusi liitreid ingveriteed sisse kallama ja lootma, et naabrid mu köha pärast välja kolima pole hakanud.


05 detsember 2015

100 õnnelikku päeva vol2: 1. päev

Ma kunagi alustasin 100 õnneliku päeva ülestäheldamist, aga jäin toppama, ise ka ei mäleta, miks. Võimalik, et kõik hea sai maailmast otsa selleks hetkeks. Igatahes otsustasin, et alustan nüüd uuesti. Kes veel ei tea, mis jura see on, siis teadmiseks, et 100 päeva järjest tuleb mõelda headele asjadele, mis elus on, ning neist rõõmu tunda. Ja need siis üles ka kirjutada, kus sul juhtub blogi olema. 


- sain just pildid, mis ma kenasti kodulehele panna sain. Ei, ma veel ei saa öelda, mis koduleht see on, aga kohe, kui valmis saab, reklaamin seda

- eile võitsime ülivõimsalt oma vahva tiimiga mälumängu. Kõigest kaks küsimust 25st vastasime valesti! Võiks ju arvata, et mis see koolimälumäng ikka ära ei ole, aga vot seda komnkreetset mälumängu korraldab Indrek Salis isiklikult

- mu köhahood muutuvad aina harvemaks ja harvemaks

- sain eile kätte väikese jõulukingi E-le ning see meeldib talle väga, hoolimata sellest, et ta seda veel eesmärgipäraselt kasutada ei oska

- mul õnnestus taas terve öö segamatult magada ning hommikul ärgates oli taevas nii ilus, nii ilus

- et on nädalavahetus, läheme väikesele perepäevale


Meie võidukas mälumängutiim

03 detsember 2015

ÜLESKUTSE: teeme jõulukuul lastele head!

Tean juba ammu, et ma pole eriti normaalne inimene, mis puudutab igasuguste asjade ostmist. Ikka on ju nii, et kõiksuguste pühade eel täituvad poed ja inimeste kodud kaunistustega ning kõikjalt võib leida hüüdeid "Kingi oma sõbrannadele Kadripäevaks lõhnakomplekt! Praegu vaid 59,90!" Ja siis olen mina see, kes kaunistusi ei osta ega kinke ei tee ning tarbimisühiskond vaatab mind ja mõtleb: "Ihne, ei salli oma lähedasi."

Jõulud on minu jaoks aga küll kinkide aeg, kuid ometi mitte mõttetute kinkide. Mul pole kahju kinkida inimestele asju, mida nad väga tahavad või vajavad, aga kui ma tean, et see "väga soovitud" asi leiab kasutust vaid mõne nädala, siis ma erilist pointi ei näe. Eriti kriitiline olen ma lastele kinkide tegemisega, mitte et mul neid lapsi siin metsikult oleks, aga siiski. Näiteks E-le ei tee ma mingeid metsikuid kinke, aga kuna mul on niikuinii talle paar asja vaja soetada, siis saab ta need asjad jõuludeks. Samas olen ma veendunud, et parim kink talle oleks üks kilekott või kellegi kantud plätu. Suuremana jõuab ta kindlasti selliseid soove esitada, mida ma eales kinkida ei jõua ega kavatse ka.

Nagu mainit, on jõulud just laste aeg. Kes need teised ikka jõuludest nii suurt rõõmu tunnevad? Küll aga muutun ma kurvaks, kui ma kuulen, kuidas lapsed esitavad viiekilomeetriseid jõulusoovide nimekirju, milles üks asi kallim kui teine. Kuidugi - ega nemad tajugi raha väärtust sellisena, nagu see on, ja nad tahavad lihtsalt seda, mis neile meeldib, aga ikkagi mõtlen ma, miks nii on. Miks on jõuludeks vaja nii tohutult kalleid asju? Eks leidub ka vanemaid, kes rahuldavad ka need soovid, mis teeb mind veel kurvemaks. Miks see mind tegelikult nördima paneb, on see, et jõulud on ju kõigil, ka neil peredel, kus pole võimalik nii häid kinke osta ning kus isegi maitsva jõululõuna tegemine on katsumus ning selle raha eest, mis tarbetu träni alla magama pannakse, saaks nii paljudele lastele, kes pole, hõbelusikas suus, sündinud, jõulurõõmu tuua. Just see on põhjus, miks ma mingeid kunstkuuski, tilulilu ja tarbetuid kinke kõikidele oma tuttavatele ei osta.

Pole vaja muretseda, mu perele ja headele sugulastele on mul ikka väikesed üllatused.

Igatahes otsustasin ma sel aastal teha veidi head, aga et mitte sellega kiidelda, siis kutsun ma siinkohal üles teisi - kingime lastele jõulurõõmu! Maximates on kuused, mille küljes on laste jõulusoovid ning igaüks saab valida endale sobiva soovi, mida täita. Miks mitte teha mõni laps õnnelikuks ja jätta endale see mõttetu jõuluvidin ostmata?

Lähemalt saab lugeda SIIT

01 detsember 2015

Viletsal visa hing

Ma olin vahepeal totaalselt haige, nii et pidin tühistama oma ammu planeeritud Tartureisi. Sellest oli kõige rohkem kahju mul endal, sest mul oleks olnud vaja seal lisaks puhkamisele ja uimerdamisele ka igasuguseid asju vaja korda ajada. Paraku aga läks teisiti ja kuna ma leidsin, et haigena vajan ka mina poputamist, tuigerdasin reedel läbi umbes Tallinna Õismäele, kus veetsin ühe küll läkastamist ja nuuskamist, aga ka poputamist täis nädalavahetuse. Lisaks sellele tegin veel väiksese inventuuri sealsete raamatute seas ning vedasin mõned lasteraamatud endale koju kaasa. Kui pühapäeval raamatutega koju tagasi jõudsin, avastasin, et kuuldused mu haigusest on jõudnud levida, ning seetõttu ootas mind laual üks hiinakeelne rohi. Igaks juhuks manustasin seda kohe, kuigi ega ma ju aru saanud, mis see täpselt on. Kurb lugu kogu mu põdura enesetunde juures on see, et ma ei tohi pea ühtegi ravimit võtta, nii et seepärast ma siin vindungi.

Vahelepõikeks mainin, et kui siia satub lugema mõni põdur tartlane, siis ma tean Tartu parimat nõelraviarsti ja ma olen rõõmuga valmis kontakte jagama.

Uus nädal ei olnud mult paraku haigust ära viinud, vaid hoopis palaviku tagasi toonud. Tänaseks on ka see õnneks taandunud, jäänud on vaid haukuv köha, nagu oleksin kümme aastat suitsetanud. Et aga enesetunne oli juba päris inimlik ja et Epp teatas, et Energiakeskusesse saab vaid täna pildistama tulla, ajasin ma kargu alla ja joonistasin näo pähe ning vedasin ennast Energiakeskusesse pildistama. Ma ise olen küll pooltel piltidel punasilmne nagu üledoosis narkar, aga teised on ilusad. 





Ma ei jõua oma uut kaamerat ära kiita, kuigi ta nii vähe aega mu käes on olnud. No lihtsalt nii mugav, hea ja täpselt mu vajadustele vastav. Energiakeskuses tegime esimesed proovipildid, aga kui ma seda veel paremini tundma õpin, saan ehk veel ilusamaid pilte teha.