21 detsember 2015

Nädalavahetuse virrvarr

Nädalavahetusel sai nii mõndagi põnevat ette võetud, aga alustagem ikka kõige tähtsamast ehk minust ja mu juustest. Eile läksin ma ju juuksurisse ja arvestades, millise intervalliga ma seda teen, on see tõeline suursündmus. Parem tunne on tõesti. Ma võiks oma armastuse-vihkamise suhtest juustega pika romaani kirjutada, aga mul on väike kahtlus, et see pole eriti põnev lugemisteema. Olgu öeldud siis see, et katsetasin uut tüüpi lõikust, mille puhul ei lõigata pikkusest maha pea midagi, aga eemaldatakse siiski katkised juukseotsad. Mul noid viimaseid jagub, nii et õige lõikus mulle! Protseduur ise võttis üsna palju aega, aga selles pole mul midagi muud süüdistada, kui oma traatjukseid. Nüüd olen rahul ja kui ma kunagi juuksed krunnist lahti võtan, siis uurin ka tulemust lähemalt.

Nii, nüüd, kui ma olen tõestanud, et ma ikkagi hoolitsen oma välimuse eest, siis tegelikult on mul mure selles, et need viis raamatut, mis ma raamatukogust eelmisel kolmapäeval võtsin, hakkavad vaikselt läbi saama. Üks on mul veel ja siis olen mäel. Kurb, sest mul tegelikult pole aega, et iga nädal raamatukogus käia, aga samas ei ole mul ka piisavalt jõudu, et kümneid raamatud korraga koju tuua. Õhtu ilma eesootava raamatuta on aga tühi ja jube ... mis ma siis teen? Teler läks meil nüüd samuti katki ja kuigi normaalsed inimesed uuriksid, kust saaks uue teleka, siis mina ei viitsi ja mõtlen hoopis, et viimasel ajal on nii palju raamatuid ka koju ostetud, et peaks veel ühe raamaturiiuli soetama. Oeh - kuigi telekat oleks ka vaja. Ma ei taha mingit peent ja eiteamis vidinatega telekat, vaid lihtsalt midagi, mis pilti näitaks ning teeks seda võimalikult kaua. Arvake, kas ma raatsin osta? Loomulikult mitte!


Nädalavahetusest ka. Meil on sõbrantsidega väike traditsioon, mis seisneb selles, et me saame enne jõule kokku ja teeme piparkooke. Vanasti vahetasime kinke ka, aga enam mitte, sest otsustasime ühiselt, et pole vaja, niikuinii midagi kinkida ei oska. Igatahes möödunud reedel asusime siis Raili juures piparkooke meisterdama ja kuigi mina pool aega Ernsti taga ajasin, et ta kitarri lõhkuma ei läheks, oli meil jube vahva. Päris jõulutunne tekkis kohe! Laupäeval tuli külla Grete ning selle puhul otsustasime veelgi enam jõulutunnet tekitada ja seda ei millegi muu kui uisutamisega. Mina ise loomulikult ei uisutanud, aga Sten ja Grete küll ja tundus, et neil oli tore. Õhtu möödus uue piparkoogiteo seltsis. Õnneks on siin majas Sten, kes ka sööb piparkooke - muidu olen kokku puutunud vaid inimestega, kes hea meelega kaunistavad, aga ei söö, nii et lõpuks on laual kuhi piparkooke, mida keegi ei taha. Meil nii pole. Kui kõik koogikesed otsas olid ning pühapäevgi kätte jõudis, läksime - üllatus, üllatus - Energiakeskusesse. Tundub, nagu ma pooleldi elaks seal, aga kui su peres on üks 31-aastane, üks 26-aastane, üks 10-aastane ja üks 9-kuune, siis on see ainuõige koht, kuhu minna. Ma valetaks, kui ma ütleks, et seal alla-aastastele meeletult atraktsioone oleks, aga õnneks on Ernst väga leplik kõiksuguste kohtade suhtes. Meie teised aga lustisime väga. Et Grete fännab viimasel ajal kosmost, vaatasime ka planetaariumis väikest etendust, mis isegi mulle jättis hea mulje, rääkimata siis veel lastest. 


Energiakeskusest tulles tahtsin veel läbi põigata Eesti disaini turult, aga seal oli rahvast rohkem kui inimesi ning ma otsustasin ennast säästa. Tore muidugi, et inimestel nii suur huvi Eesti disaini vastu on, aga ruumi oleks võinud ikkagi rohkem olla. Siis liikusimegi koju ja oli aeg mu juuksurikülastuseks. Nüüd aga, mil käes on esmaspäev, olen laskunud tavapärasesse argipäevarutiini ja mõtlen, et tegelikult oleks viisakas enne jõululõunat korter ka ära koristada. Mitte, et ma praegu seda tegema hakkaks, aga mõelda ju võib. 

Kommentaare ei ole: