16 detsember 2015

Roheline kasvatamine

Ma lubasin küll, et ma veedan nüüd paar päeva oma viie raamatuga, aga kuna ma just esimese neist läbi sain, siis otsustasin veidi oma muljeid jagada. Mitte kõiki muljeid, sest nende jagamiseks kuluks kilomeetreid teksti, aga mõnda neist. Ja mõnda kunagi hiljem ka. Raamatuks oli "Roheliseks kasvamine" Epp Petronelt ning ma valisin selle just sellepärast, et viimasel ajal olen püüdnud järgida oma igapäevastes valikutes keskkonnateadlikku joont, aga sageli tõstatab see küsimusi. Mis ikkagi on keskkonnale parem? Kas mahetoit, mis on siia lennutatud Aafrikast või hoopis Eestis kasvatatud juurikad, mille kasvatamisel on kasutatud putukamürke? Kas polüester, mis on toodetud naftast, aga vajab vähem pesemist ja triikimist või puuvill, mille tootmiseks kulutatakse meeletult energiat ja vett? Ja - kas valikud, mis ma iga päev teen, on pigem humaansed või keskkonnasõbralikud?

Oma aasta keskkonnavaenuliku teo tegin ma juba märtsis - sünnitasin siia ilma uue tarbija. Absoluutselt mittehumaanne fakt on, et kõige parem oleks maailmale see, kui umbes pool rahvast ennast lihtsalt maha laseks, sest kõige suuremat kahju teebki ülerahvastumine. Aga see selleks, instinktid käisid ka minul enne mõtlemist. Lapsesaamine on üleüldse üks suurele tarbimisele tõukav teguviis, sest juba enne, kui värske inimloom ise midagi ostma ja kulutama hakkab, teevad tema eest seda vanemad ning pahatihti pole need valikud sugugi keskkonnasõbralikud. Aga saab ka teisiti! Saab odavamalt, saab vähem, saab looduslikumalt. Ma ise olen püüdnud niiviisi kasvatada (ja püüan ka edaspidi) ning seetõttu panen siia kirja mõned näpunäited ja suunised.

Haara asjad teiselt ringilt. Ma olen ostnud vankri, lapsevoodi, turvahälli, lamamistooli ja 99% Ernsti riietest kellegi teise käest või kaltsukatest ning ma ei saa öelda, et need asjad rõvedalt kasutatud või täielikud kaltsud on - ei, täiesti korralikud ja turvalised asjad. Riietega on lood veel niiviisi, et nende kasutatuna ostmine on hea ka lapse nahale, sest riidevärvides olevad kemikaalid on nii mürgised, et parem oleks nendest võimalikult kaugele hoiduda. Kasutatud riietes on aga vähemalt mingi osa neist juba ära pestud. Paljudest asjadest kasvab aga laps nii kiiresti välja, et need on ka teisele ringile jõudes nagu uued. Ega peagi ju ostma katkisi ja täislastud kaltse või kulunud asju - täiesti korralikke asju saab ja boonusena veel väga hea hinnaga. 

Mänguasjad - vähem plasti! Plast on teatavasti aine, mis ei lagune lõplikult ja mida saab vaid ühe korra ümber töödelda. Kui aga ikka satub koju mõni vilede ja tuledega plastlelukas, siis tasuks proovida anda sellele võimalikult pikk eluiga ning seejärel see uuele ringile saata. Mitte ära visata, kui enam ei meeldi. Lisaks oleks hea hoida mänguasjade hulk võimalikult väike - niikuinii ei suuda lapsed kõigega korraga mängida ning kui valik on liiga suur, siis pole see hea ka lapse arengule. Kuigi mitte sellest ei taha ma rääkida. Suurte ja põnevate asjadega, nagu liumäed, pallimeri, kiiged ja karussellid, saab käia mängimas ka mängutubades, need ei pea kodus olemas olema. Lapsed hindavad niikuinii rohkem aega, mille nad saavad veeta vanematega koos asjatades (loodan ma).

Mähkmed. Kuigi riidest mähkmete kasutajad kujutavad ette, et nad on väga keskkonnasõbralikud, siis tegelikult see nii pole, sest riidest mähkmete pesemisele kulub väga suur hulk vett ja energiat ning just vesi on see, mille puudus maailma aina valusamini puudutab. Varsti ka meid, muide. Seega ei saa öelda, et tavaliste pabermähkmete kasutamine väga suur möödapanek oleks. Kõige parem oleks muidugi laps varakult potile õpetada ja see on ka see, millega ma kohe jaanuaris tegelema asun. Milleks oodata, kuni ta kaheseks-kolmeseks saab? Parem juba varakult ja keskkonnasõbralikult.

Söök. Loogika ütleb, et kõige parem on ise teha, ise anda. Ka rinnapiim käib siia alla. Ma ei ole inimene, kes mõistaks pudeliga toitjaid hukka, sest enamasti on selle valiku taga üsna valulikud põhjused, aga ma leian, et lihtsalt mugavusest pärast esimest paari kuud loobuda pole ka päris õige valik. Ma loomulikult räägin vaid enda mätta otsast, sest ma oleksin ilmselt saanud (ja saan ka praegu) ära toita väga suure isuga kolmikud, nii et ma ei tea, kuidas ma räägiksin teises olukorras. Ka lisatoidu puhul tasuks eelistada kodumaist ja puhast toorainet.

Auto ja eluase. Kui elad ühikatoas ning avastad, et saad lapse, siis on loomulik, et tuleb leida mõni parem kasvatamispaik. Siinkohal tekibki paljudel tunne, et parim on omada maja või korterit kusagil äärelinnas ning paraku käib selle valikuga kaasas ka auto. Paraku? Jah, minu arvates ei peaks kõikidel inimestel auto olema, aga mis arvamusliider mina olen. Samas aga on autost loobumine kõige suurem keskkonnateadlik tegu, mille inimene teha saab ning teisel kohal on elukohavalik. Kui valida elukohaks maja äärelinnas, siis peab nii poodi, arstile kui ka ükskõik kuhu mujale autoga sõitma ja oioi, milline energiakulu see on. Mina elan näiteks Tallinna kesklinnas, nii et enamasti ei vaja ma vajalikku kohta jõudmiseks isegi bussi. Ja muide - lapsega bussisõit pole tegelikult nii hull, sest kenasti jõuab sihtkohta. Rääkimata sellest, et ma lihtsalt ei suudaks korralikult sõidule keskenduda, kui mul oleks väike beebi autos, kes sõltuvalt tujust karjuks. Pealegi kardaksin ma hullult, et mõni tolbajoob mulle sisse sõidab ja sadat muud asja, nii et bussisõit on lisaks keskkonnasõbralikkusele ka mugavam. Niisiis: kes tahab keskkonnale parem sõber olla, võiks valida elukoha hea infrastruktuuriga kohas ning hoida ka eluks vajalikud-toredad kontaktid (arst, huviringid, hoidjad) lähedal. Ning loobuda autost. Jah, see on ebapopulaarne arvamus, aga nii on.


***

Kindlasti on veel neid asju, mida igaüks lapsekasvatamise juures oma ökoloogilise jalajälje vähendamiseks ära teha saab, aga need on sellised suuremad asjad, mida järgida. Mida mina järgin. Ma pole ideaalne keskkonnasõber, oh ei! Aga mulle meeldib mõelda, et vähemalt mingitviisi ei osale ma inimkonna kollektiivses enesetapus.

Kommentaare ei ole: