01 detsember 2015

Viletsal visa hing

Ma olin vahepeal totaalselt haige, nii et pidin tühistama oma ammu planeeritud Tartureisi. Sellest oli kõige rohkem kahju mul endal, sest mul oleks olnud vaja seal lisaks puhkamisele ja uimerdamisele ka igasuguseid asju vaja korda ajada. Paraku aga läks teisiti ja kuna ma leidsin, et haigena vajan ka mina poputamist, tuigerdasin reedel läbi umbes Tallinna Õismäele, kus veetsin ühe küll läkastamist ja nuuskamist, aga ka poputamist täis nädalavahetuse. Lisaks sellele tegin veel väiksese inventuuri sealsete raamatute seas ning vedasin mõned lasteraamatud endale koju kaasa. Kui pühapäeval raamatutega koju tagasi jõudsin, avastasin, et kuuldused mu haigusest on jõudnud levida, ning seetõttu ootas mind laual üks hiinakeelne rohi. Igaks juhuks manustasin seda kohe, kuigi ega ma ju aru saanud, mis see täpselt on. Kurb lugu kogu mu põdura enesetunde juures on see, et ma ei tohi pea ühtegi ravimit võtta, nii et seepärast ma siin vindungi.

Vahelepõikeks mainin, et kui siia satub lugema mõni põdur tartlane, siis ma tean Tartu parimat nõelraviarsti ja ma olen rõõmuga valmis kontakte jagama.

Uus nädal ei olnud mult paraku haigust ära viinud, vaid hoopis palaviku tagasi toonud. Tänaseks on ka see õnneks taandunud, jäänud on vaid haukuv köha, nagu oleksin kümme aastat suitsetanud. Et aga enesetunne oli juba päris inimlik ja et Epp teatas, et Energiakeskusesse saab vaid täna pildistama tulla, ajasin ma kargu alla ja joonistasin näo pähe ning vedasin ennast Energiakeskusesse pildistama. Ma ise olen küll pooltel piltidel punasilmne nagu üledoosis narkar, aga teised on ilusad. 





Ma ei jõua oma uut kaamerat ära kiita, kuigi ta nii vähe aega mu käes on olnud. No lihtsalt nii mugav, hea ja täpselt mu vajadustele vastav. Energiakeskuses tegime esimesed proovipildid, aga kui ma seda veel paremini tundma õpin, saan ehk veel ilusamaid pilte teha. 

Kommentaare ei ole: