28 detsember 2015

Võtan aasta kokku

Kui poleks olnud Ernsti, siis poleks sellest aastast midagi head meenutada. Mu perekonda tabasid väga rasked haigused ja töökaotused, lähedasi ja mitte nii lähedasi inimesi kimbutasid samasugused ja veidi ka teistsugused probleemid. Lugesin praegu kõik halvad asjad kokku ja leidsin, et seda on ikka liiga palju. Ega ma ise ka puutumata jäänud. Ma pole ilmselt siin rääkinud sellest, et mul tekkis viimasel lapseootuskuul äge preeklampsia, mistõttu mind kärutati kibekiiresti haiglasse ja taheti sünnitus esile kutsuda - õnneks seda siiski ei tehtud, sest Ernst ehmus ja tuli ise ilmale. Sellest ma ka ei kirjutanud, et aprillis ja mais oli mul nii-nii tavaline, aga sellegipoolest väga ebameeldiv sünnitusjärgne depressioon ning kuigi nüüdseks on see läbi, siis on selle jääknähtudeks krooniline unetus ja peavalud ja keskendumishäired. Samas aga - teiste inimeste probleemidega pole need isegi mitte võrreldavad.

Seega olen ma proovinud luua vägisi positiivset kaitsekihti, kasutades selleks siis pisikesi heategusid, uusi fotikaoste, pildistamisi, häid raamatuid, väljasõite ja paljut muud, et mitte kogu aeg mõelda negatiivsetele asjadele. Või siis - mõelda ja kirjutada teistest negatiivsetest asjadest, nagu ületarbimine ja idiootidest abordivastased või šovinistid või paljud muud asjad. Sest need ei puuduta mind nii otseselt ja viivad ometi mõtted eemale. Ja siis ma vaatan ja loen, kuidas inimesed põevad, et mida keegi neist ometi arvab, ja ma mõtlen, et tahaks ka vaid selliseid probleeme.

Ma olen seda meelt, et raskused ei muuda inimesi tugevamaks. Raskused kurnavad, viivad ära elurõõmu ning pärast pole neist midagi head meenutada. Samas aga on kogu möödunud aasta pannud paika prioriteedid ning näidanud, millised inimesed on ilusad ja head ning millised mitte. Uude aastasse astun kindlasti tõsisemana, aga ka kogenenumana. Loodan ka, et uus aasta tuleb veidikene parem ja lihtsam. 

***

Uue aasta lubadused ... mainisin eelnevalt oma unetust ja seega olen otsustanud sellega tõsisemalt tegelema hakata. Lisaks tahaksin ma anda kõige ekspluateerituma lubaduse üldse - trenni minna - aga enne peab minusugune ihnuskoi endale spordiriided ostma ja see on juba raskem. Trenn oleks muidugi hea, sest ma olen viimase aasta jooksul ebatervislikult palju alla võtnud, nii et oleks aeg seda parandada. Mis veel ... aa, naiselikkus. Suures naiselikkusetuhinas ostsin endale uued ilusad püksid ja loodan, et sellest esialgu piisab. Rohkem ei viitsi. Rohkem pole mul ka lubadusi või soove, aga loodan, et suudan tööga järjele saada ja perega veelgi enam kvaliteetaega veeta.


3 kommentaari:

notsu ütles ...

mis spordiriietesse puutub - mis suurust sportrinnahoidjat sa umbes kannad (noh et kui on valida S-M ja L-XL suuruse vahel)? ma leidsin ühest veidrast Rakvere poest hirmhea mudeli ja jaanuaris lähen ma jälle sinna, nii et saaks kaubareisi teha, aga kahjuks kõiki suuruseid enam ei olnud juba siis, kui ma seal ise käisin (suuremaid oli rohkem).

notsu ütles ...

muidu ma olin ingverisiirupist totaalselt sillas, sest ma polnud seda ise ikka veel mitte kuskilt leidnud. mul on sulle endale üks teistsugune ingverijook varuks (mõeldes sellele, et jook oleks ka imetamise ajal tarvitatav), aga see peab ootama kohtumis- või edastamisvõimalust.

Madlike ütles ...

Ma arvan, et S-M oleks parajam. Ma lõpuks suutsin trenni ära valida, milles käima hakkan, nii et peangi riideid varuma.

Ingver on ka minu suur lemmik, eriti praegusel jahedal ajal - ei möödu pea ühtegi õhtut, mil ma ingveriteed ei jooks. Aga ingverisiirupist nii palju, et ma eeldasin, et kui kusagil mujal pole, siis Stockmannis ikka on. Oligi.