Selle aasta viimane raamat

Kes mu blogi veidi kauem kui ühe päeva lugenud on, teab kindlasti ka vastust küsimusele, mis on mu lemmikansambel. 1-2-3: Metro Luminal. Ma käisin vaatamas nende viimast kontserti Rock Cafés (2013) ning olen sellest ajast saati iga päev mõelnud, et tahaks veel. Ja veel ja veel, aga nad ei esine. Lisaks kontsertidele olen tahtnud lugeda ka Rainer Jancise raamatut "Valgus tunneli lõpus. Unenägu Metro Luminalist", aga tänaseni polnud see erinevatel põhjustel õnnestunud. Nüüd aga laenutasin selle teose ja lugesin ühe hingetõmbega läbi.

Mis ma oskan öelda. Ainult head. Raamat on justkui Metro ise, lüüriline, tagasivaatav, nostalgiline, ajas edasi-tagasi hüppav. Mulle tohutult meeldib Raineri kirjutamisstiil, mis pole kuiv faktide loetlemine või mälestustesse ja emotsioonidesse uppumine, vaid kerge huumori ja mõnetise kahetsusega põimitud tagasivaade. Fakte ja seletusi on muidugi ka ja nüüd tean ma paljut, mida enne ei teadnud, näiteks miks Metro enam ei tegutse, kuidas ta üldse oma nime sai jne jne, aga see polnud peamine. Minu jaoks peamine oli mu lemmikansambli taustalugu.

Mul on nii hea meel, et mulle see raamat meeldis, sest pärast Trubetsky üllitist suhtusin ma erilise ettevaatusega bändiraamatutesse. Trubetsky peale olin ma veel topeltvihane sellepärast, et Vennaskond mulle ju väga meeldib. Ma muidugi pole kindel, et see mõteavaldus siia postitusse sobib, kui arvestada, et Metrot on ikka ja jälle peetud vaese mehe Vennaskonnaks. Aga mis teha. Jancis on kunstnik, kellel on imepärane emotsioonide ja olukordade kirjeldamise oskus ning seda nii muusikas kui ka raamatus. Seepärast meeldibki mulle Metro rohkem. Kõvasti rohkem. 

Tegemist pole kohe kindlasti tüüpilise skandaaliraamatuga, millest tuleks otsida kuulsaid nimesid ja nende piinlikke hetki. Peamiselt jagab Rainer piinlikke hetki iseenda elust ja kui mõni teine muusik ta kõrval juhtub olema, saab temagi kajastatud. Küll aga on raamatu põhiteemaks siiski muusika ja ka need joomaseiklused ja kivisse tõmbamised on välja toodud põhjenduseks, miks mingi asi just nii oli ja mitte teisiti. Miks mõni laul sai sisse mängitud just sellisena ja mitte paremini. Muusikasse süveneb Rainer nii süviti, et võhiklikumale muusikafännile (khm, mulle) on osa juttu mõneti arusaamatu, aga see ei vähenda raamatu huvitavust. Kui inimene millestki kirega räägib, on teda alati hea kuulata/lugeda. Nii ka siin.

Järgmiseks aastaks

Aasta kokkuvõtmiseks on veel vara, sest mõned sündmused on veel ees, aga uue aasta lubaduste jaoks on aeg täpselt see õige. Või siis pigem mitte lubaduste, vaid plaanide.

Tegelikult mul grandioosseid plaane ei olegi, aga pärast väikest mõttetööd said mõned ikkagi kirja.

- Õppida, õppida õppida. Ma kavatsen uurida UT-st oma diplomi kohta ja kui selle korda saan, siis tahan minna Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli. Lisaks tahaksin ma veel rohkem õppida asju, mida mul töös vaja läheb ehk kujundamist. Ma olen küll läbinud PS ja AI koolitused, aga kujundamine on teatavasti selline asi, mida ei saa iial täiesti selgeks.

- Olen rohkem kursis päevakajaliste sündmustega ehk lugeda rohkem uudiseid ja arvamusartikleid. Kui vahepeal mingid tibikesed internetis hõiskasid, et ega nemad siis tea, kes Eestit valitseb, siis tundsin ma piinlikkust, sest ma taipasin, et kuigi ma tean, mis on seadusandlik ja täidesaatev võim ja kuidas need toimivad, siis praegu maailmas toimuvate protsesside analüüsimiseks on mu baas liiga nõrk.

- Jätkan oma stereotüübivastast retoorikat.

- Otsin veelgi enam oma tervisehädadele, täpsemalt unetusele, lahendusi. Kuigi nüüd jään ma tavapärasel ajal magama ja uni tuleb ka üsna kiiresti, ärkan ma täiesti põhjuseta keset ööd üles ja vähkren tunde ja tunde. Jube ebamugav.

- Pööran veelgi enam tähelepanu taaskasutusele ja keskkonnale.

***

Lisaks veel jätkan ma kõike seda, mida sel aastal alustasin, ehk töötan ja kasvatan last. Ka neis kahes on mul väikesed eesmärgid, aga need on sellised igapäevased ja väikesed.

Vaatasin filmi

Eile õhtul oli tuju vaadata midagi hästi kerget, nii et valituks sai (Steni poolt, muide) "Pahad emad". See on siis see film, mis peaks kõnetama kõiki minusuguseid lapsevanemaid, kes tööl käivad ning selle kõrvalt veel last kasvatada üritavad ... aga ei kõnetanud.

Mitte, et film halb oleks olnud, tegemist oli kvaliteetse ja tüüpilise Hollywoodi toodanguga, kus sai naerda (aga mitte nutta). Eriti meeldis mulle üks dialoog, kus kanaemmed küsivad peategelaselt kuidas ta suudab oma lapsed (12- ja ee, 10-aastane?) terveks päevaks üksi jätta ning kui too vastab, et raha on ju ka vaja teenida, vaatavad teda kaasatundvalt. Aga isegi see dialoog, kuigi ma ise seda sadu ja sadu kordi läbi olen elanud, ei kõnetanud mind. Ma tean, et ma olengi pika taibuga kõige suhtes, mis puudutab läbi lillede vihjamist (näiteks kingivad kõik mulle juba pool aastat järjest erinevaid šampoone, huvitav küll, miks?), nii et võimalik, et see film oli tegelikult mõeldud vihjena kõikidele emadele, aga mina igatahes aru ei saanud. Ma olen nimelt seisukohal, et lapsevanemate headust ei defineeri laste peale kulutatud summa, küpsetatud juurikate arv või see, kui palju lapsi tal üldse on, vaid oma lapse tundmine ja temast aru saamine. Armastus loomulikult ka, aga see on juba loogiline. Näiteks peetakse mingis ringkonnas kindlasti halvaks sellist ema, kes oma lapse nii vara lasteaeda paneb, aga minu lapse jaoks oli see parim otsus üldse. Või siis tervislik toit – mina oma maanaise aruga leian, et see on loogiline, kui süüakse normaalset ja korralikku kodutoitu ja vahel ka veidi maiustusi, mitte ei minda hulluks toitainete ja kalorite loendamisega. Sellised väikesed asjad ühesõnaga. Ma ei pea ennast halvaks ega ka mitte heaks, vaid lihtsalt tavaliseks inimeseks. Eks ma tahan loomulikult olla parem, kõiges tahaksin ma ju olla parem, kui ma olen, aga selleks kasutan ma teistsuguseid viise, kui filmis näidatuid. Näiteks tahan ma kasvatada Ernsti võimalikult stereotüübivabalt ja tarbimisvabalt, mistõttu ma a) ei osta talle palju mänguasju ja b) ei keela tal mängimast nn "tüdrukute asjadega". Ka proovin ma seada talle kindlaid piiranguid, kuid samas võimalikult vähe keelde, pakkuda talle nii palju lähedust, kui ta tahab, käia temaga võimalikult palju väljas ... sellised häääästi tavalised ja loogilised teguviisid, mis minu arvates teevad minust täiesti normaalse, ma ütleks isegi, et hea ema. Filmis aga kuhutati head ja halba nii stereotüüpselt, et voolas mööda minu külgi täielikult maha. Meelelahutusena tore, aga õppefilmina mõttetu.

Kui juba laste kasvatamise peale jutt läks, siis tegelikult mõned põhimõtted on mul veel, mida ma vähemalt viis aastat veel rakendada kavatsen - ma ei käi lapsega a) poes ja b) reisil. Punkt. Jääb kõigile rohkem närve alles.

Jõuludest

Mul on tohutu hea meel näha, et mida aastad edasi, seda enam inimesi on hakanud võitlema tarbimismaaniaga ning on otsustanud kingivabade jõulude kasuks. Eks selliseid leidub ikka, kes postitavad pilte kingikuhja all lookas jõulukuuskedest, aga õnneks on rohkem neid, kes leiavad, et täiskasvanute vahel pole vaja kinke teha. Ma läheks veel nii kaugele ja ütleks, et ka lastele ei pea meeletult suuri kinke tegema, aga ma tean, ma tean ju ise ka, et ma olen üks hüüdja hääl kõrbes. Aga hüüan siiski edasi.

Meie jõulud möödusid vaikselt ja stressivabalt ning paljude sugulastega. Kuigi kinke ei tehtud, siis herr Ernstile toodi ikkagi üks raamatuke ja pingviin, sest ta on lihtsalt nii armas. Ise kinkisin ma Ernstile rohkelt rõõmsat aega uute inimeste keskel, sest pole midagi muud, mida ta rohkem armastaks, kui uued kohad ja võõrad inimesed. Mis muud, kui võtsin vankri ühes ja kihutasin Tabasallu. Sel aastal tegime isegi mõne jõulupildi, millel on umbes 1/100 meie lähemast suguvõsast:

Olen süüdi

Üldiselt mind väga tihti ei süüdistata, kuigi vahel tuleb ikka ette. Kui midagi on kodus kadunud (loe: paar sentimeetrit vasakul-paremal), kui ma telefoni vastu ei võta (tihti) või kui ma liiga minis peol ringi käin. Sellised tavalised asjad ühesõnaga. Eile sain aga sellise süüdistuse osaliseks, et esmalt jäi mul suu lahti ega osanud midagi öelda. Minu puhul on see äärmiselt haruldane juhtum. Ega see süüdistus esitatud muidugi ainuisikuliselt minu tagasihoidlikule isikule, vaid mulle kui feministile, täpsemalt kõikidele feministidele siin- ja sealpool lahte.

Milles ma süüdi olen? Vägivallavastasuses. Kes eile uudisteportaalides kolas, see kindlasti juba teab, millest ma räägin, kes ei tea, siis ikka Mihkel Kunnusest ja täpsemalt tema "perevägivallaskandaalist". Enne aga, kui ma seda lahkama hakkan ja otse loomulikult ka ennast õigustan, kirjeldan ma parem oma esimest reaktsiooni, kui uudist lugesin.

Mina: "Issand, Mihkel Kunnus mõisteti perevägivalla eest süüdi!"

Sten: "Nägin teda ükskord Zavoodis, purupurjus ja ülikonnas, üritas absoluutselt kõiki naisi sebida ja sai kõikidelt korvi ka. Iga kord oli ta reaktsioon selline:"

Kõik. Hetkeks käis mu peast läbi veel mõte, et perevägivalda liigub ikka igasugustes ringkondades, aga rohkem ma sellest ei mõelnud. Kuigi Mihkel ise paistab arvavat vastupidist, et ole ta Eesti esiliteraat, kellest kõik igal pool räägivad.

Järgmisel päeval sattusin lugema aga nii tema kui ka ta naise kriiskamisi, kui palju neile ikka see avalikkuse tähelepanu halba on teinud ja ei kuigi see olukord oli vägivaldne, siis poleks pidanud seda ju nüüd nii suure kella külge panema. Ärge kiusake vaeseid vägivaldseid mehi ja allaheitlikke naisi! Teineteist nad aga millegipärast süüdistada ei tahtnud, nii et valiti hoopis ohutum sihtmärk: feministid. Feministe on ju alati hea igasugustes asjades süüdistada, sest ega keegi täpsemalt tea, millega nad tegelevad, ning nähakse vaid nende radikaalsemat poolt - miks siis mitte neid igaks juhuks kõiges süüdistada? Nii ongi feministid süüdi selles, et mehed ei või naisi peksta, et mehed lähevad välismaale tööle, et kooseluseadus vastu võeti, et naised tööl käivad, et naised üldse nii valivad on jne jne. Siinkohal võtangi ma sõna, ma nüüd ei tea, kas kõikide feministide eest, aga enda eest küll, ja ütlen:

jah, ma olen süüdi! Ma olen tõesti vägivalla vastu, kooseluseaduse poolt, võrdsete töövõimaluste poolt ja paljude muude asjade poolt/vastu, mis minu arvates on normaalse kooseksisteerimise aluseks. Võib-olla musklimehed (Kunnus ei suutnud oma artiklis mainimata jätta, kui musklis ta ikka on) ja allaheitlikud naised nii ei arva, aga kuna ma kumbki pole, siis jätan ma endale õiguse olla normaalne inimene. Ma paluks vabandust, kui selle pärast häbi tunneks, aga ei palu, sest ma ei tunne.

Kusjuures nii palju mul on empaatiavõimet, et ma saan ohvrist aru - kes meist tahaks, et pärast sellist ebameeldivat intsidenti tema identiteet avalikkuse ette parastamiseks ja kaasatundmiseks toodaks? Samas aga oleks kogu asi väga kiirelt kalevi alla vajunud, kui asjaosalised oleks a) vait olnud või b) kenasti olukorda seletanud, ilma ühiskonda süüdistamata ja ennast õigustamata. Paari nädala pärast poleks keegi seda mäletanudki, eriti veel Eestis, kus paarisuhtes peetakse mehe ülemvõimu igati õigustatuks. No andis väikese tou vastu nina, paha poiss küll, aga ega ta enam ju nii tee, sai ju karistuse kätte. Nüüd aga, pärast emotsionaalseid artiklipurskeid, jätkub juttu kauemaks. Samuti olen ma valmis uskuma Kunnust, kes kirjutas, et konkreetne loomine oli kogemata - mind ei olnud seal, pealt ei näinud ja seetõttu ei hakka ka spekuleerima - aga üht kommenteeriks ma küll: mida teeb (normaalne) inimene siis, kui ta on kedagi löönud, kasvõi kogemata? Palub vabandust! Või okei, kui ei suuda vabandust paluda, siis vähemalt tunneb ennast süüdi, mitte ei prööka ajakirjanduses, et ega tema ju midagi valesti teinud.

Nüüd aga kujutame ette, et asjad läheksidki nii, nagu konkreetse juhtumi asjaosalised soovivad, ning perevägivalda ei kajastataks nii palju. Mis see kaasa tooks? Ikka rohkem vägivalda. Kas see on see, mida me tahame? Mina mitte, aga ma ei tea, enam ei julge ma teiste eest rääkida, sest mida aeg edasi, seda enam mulle tundub, et normaalsed väärtused on ühiskonnas põlu alla sattunud. 

Aga lõpetuseks tsiteeriks ma oma tädipoega, kes eile avaldas FBs postituse, mis võib-olla ei käinud selle teema kohta, aga võib-olla käis ka:

Nagu varemgi mainitud, olen märganud, et teatud sorti inimesel lööb terav õiglustunne välja ainult ekstreemsetel juhtudel – siis, kui on vaja õigustada nt naisepeksmist või naiste-laste riiklikku tapmist või lihtsalt väga rikkaid kurjategijaid – just siis hakkab tema hing helisema ja ta astub tugevama poole kaitseks välja, eksimatult, ühtegi võimalust vahele jätmata.
Igas muus olukorras on nad rahulikud nagu taimed. Aga sellistel puhkudel nad süttivad ja tõmbavad üksteist ligi nagu mingi vastikult kleepuv leek eriti jäledaid kärbseid. Siiski on meeldiv, kui inimesed näitavad oma tõelist palet.

Häda erinevate pidudega ehk murelik tibipostitus

Pärast ERRi juubeligalat (ma loodan, et kõik ikka nägid mind telekast, eksole) hingasin kergendatult, sest selleaastane peokvoot tundus olevat täis saanud, nii et sain rahus mugavamad riided välja otsida. Ennatlikult! Eile õhtul helistas Igor ja kutsus mind R2 aastahiti peole, vihjates veel kõnes, et tegemist on punase vaiba üritusega. Tuleb vist taas kleit kapist välja võtta ja ära triikida.

Nüüd on mul mure. Ei, mitte kleidiga, sest mul on mu ilus punane õhtukleit, millega ma mööda üritusi ringi jooksen, vaid hoopis juustega. Ma nimelt ei oska nendega mitte midagi ette võtta, aga kui ma midagi ette ei võta, siis ma näen välja, justkui oleksin oma pead WC-harjana kasutanud. Miks pidin mina olema see ainus must lammas oma perest, kes sündis lokkidega? Ja oleks siis veel ilusad ja korralikud lokid - ei, mingi ebamäärane kahupea, mis põhiliselt jätab mulje, nagu oleksid juuksed pikemat aega kammimata. Teine häda on see, et mul on hästi paksud juuksekarvad, päris traadid kohe. Kui need kaks asja kokku panna, on tulemiks see, et mu juustesse on täiesti võimatu normaalseid soenguid teha. Juuksurid ka alati ägisevad, et lokid ei jää sisse, juuksed ei jää kinni, sirgestada ei saa, tukka lõigata ei saa ... aga mida ma siis aastahitiga teen? Äkki näen seal oma eluarmastust Hendrik Sal-Sallerit ja olen oma WC-harja-soenguga – kus on siis häbi ots! Sest otse loomulikult tulevad kõik sinna mind vaatama, mitte muusikat kuulama. Juuksurisse ma minna ei taha, sest pidu toimub nimelt kaks päeva enne mu palgapäeva.

Oot, ma panen pildi ka oma juustest:

Siin pildil tunduvad nad isegi normaalsed, aga ärge laske ennast petta, päriselt on asi palju nukram. Nii et jah, mida teha? 

**

Olgu, tegelikult ma nii paaniline oma juuste pärast ei ole, aga eks ikka tuleb iga peo eel sisse väike ärevus, mida kanda, kuidas olla. ERRi juubelipeole tahtsin ma tegelikult minna oma litritega minikleidis, aga ema ütles, et ega see mingi ööklubi ole, nii et panin taas oma ainsa pika kleidi selga. Õigesti tegin! Litterkleidis oleksin olnud nagu valge vares või siis tellitud "esineja". Pidu ise, muide, oli kontserdi kohapealt väga ilus, aga muu koha pealt ... veidi oli probleeme kontserdisaali mahutavuse ja ka söökide-jookidega. Ma pole küll veinigurmaan, aga isegi minu maanaise maitsmismeel ütles, et pole vist kõige kvaliteetsem. Õnneks aga kultuurielamus oli hea, kontsert oli ilusasti kokku pandud ja ka president pidas täitsa arvestatava kõne. Kui keegi soovib kontserti vaadata, siis ERRi kodukal on see võimalus olemas.

Sain häid soove

Ega pikka juttu olegi, tahtsin lihtsalt näidata, et vahel soovitakse mulle head.

Nüüd aga võtan hoogu, et teha ära oma tüüpiline aastakokkuvõte, aga ma pole veel otsustanud, kas kirjutada pikemalt, iga kuu kaupa või siis hoopis lühemalt. Elus on rasked valikud, ma ütlen.

Kuidas pidutseda, kui oled abielunaine?

Et ma olen hakanud nüüd sügise edenedes rohkem väljas käima, olen avastanud kombeid, mis mulle suure üllatuse on valmistanud. Ma nüüd ei ütleks, et ma selliseid kombeid väga armastaks või järgida tahaks, aga hea teada ikkagi, millises keskajas me siiani elame. Oma tutvusringkonnas liigeldes, mis koosneb põhiliselt normaalsetest inimestest, olen juba hakanud naiivselt arvama, et elan 21. sajandil, aga ei, oh ei.

Näiteks olen ma siiani arvanud, et inimest peol kohates on kombekas vestluse alustamiseks kiita ta rõivavalikut või küsida, ega ta juba Rammsteini piletit ostnud ole, sellised normaalsed ja neutraalsed teemad, eksole. Võib-olla vallalistelt ja lastetutelt naistelt ja meestelt tõesti küsitaksegi neid küsimusi, aga kui sa oled naine ja sul on alla 18-aastane laps, saab sulle osaks ainult üks küsimus:

"Kuhu sa lapse jätnud oled?"

Ma küll vastan alati viisakalt, et üksi kodus loomulikult, aga läbi mu pea jookseb roppuste laviin ning ma mõtlen, mis küsimus see selline on. Täpsemalt: mis vastust sellele oodatakse? Ma saaks aru isegi veel sellest, kui küsitaks, kuidas mu lapsel läheb (kuigi kuidas saab 1,8-aastasel minna?), aga KUS TA ON? Kusjuures ma arvan ja loodan, et enamasti inimesed ei ürita selle küsimusega vihjata, milline sitt ema ma olen, et kodus sokke ei koo või jõulukaunistusi ei meisterda, vaid tahetakse lihtsalt midagi jutujätkuks öelda, aga siiski. Kas noorte emadega ei kõlba muust rääkida kui tittedest? Kasvõi küsida, mida ma arvan uuest valitsusest või automaksust või millised on mu lemmikraamatud - ma ei sünnitanud oma ajusid välja, nii et palun, ärge rääkige minuga ainult ja AINULT titeteemadel.

Laupäeval oli mitu erinevat koosviibimist ning ühel neist sattusin rääkima sõbranna mehega, kelles leidsin nii mõneski teemas mõttekaaslase ja kes ei küsinud mult seda keelatud küsimust, millest rääkisin eelmises lõigus. Põhjuseks oli ilmselt see, et ma tegin suure fopaa ega alustanudki vestlust oma perekonnaseisu ja laste arvu teatamisega, nagu hiljem välja tuli, aga jutt jooksis, sest teemaks oli eneseareng ja see, kui igavad on kodus tühja passivad inimesed. Ei olnud mingit flirtimist, ma ei näperdanud oma juukseid ega lehvitanud dekolteed või mida naised flirtides teevadki. Igatahes oli meie omavaheline vestus tolle sõbranna jaoks, kelle mehega ma rääkisin, liiga hoogne, sest ühel hetkel sadas ta mu kõrvale ja küsis oma mehelt naljatada püüdes, aga tegelikult armukadedusest nõretades: "Noh, mis sa sebid siin abielunaisi?"

Ma tundsin ennast äärmiselt kehvasti ja tsipa solvununa, sest mind võib pea kõiges muus siin ilmas süüdistada, aga oma sõbrannade (eks)meeste suhtes on mul nulltolerants ning ma ei sebiks neid isegi siis, kui nemad mulle igavest armastust vannuksid (miks nad küll seda tegema peaks, ei tea). Teiseks, ma ei tea, kas mu flirdiandur on roostes, aga mina nägin meie omavahelises vestluses lihtsalt tavalist suhtlemist kahe inimese vahel, kes juhtumisi on ka vastassoost, aga kindlasti mitte sebimist. Kolmandaks, see abielunaise staatuse äramainimine oli vähemalt minu jaoks kahe alatooniga: a) abielunaisi ei saa sebida ja b) abielunaised ei tohiks võõraste meestega klubides rääkida.

Aga nagu ikka, panevad mind sellised olukorrad, kus minu moraal põrkub teiste moraaliga, mõtlema: kas mina olen imelik või on seda teised. Tore oleks ju mõelda, et teised, aga väga kindel ma selles ei ole, sest ikka ja jälle satun ma olukordadesse, kus mulle proovitakse vihjata, et ära ikka nii tee, istu ikka nurgas, ole tagasihoidlikum ja räägi ainult naistega. Või okei, kui meestega, siis ütle kohe alguses ära, et sa oled abielus, korda seda igaks juhuks iga kahe lause tagant ning räägi võimalikult "naiselikel" teemadel, näiteks kui ebamugav on kontsadel mööda jääd käia või kui armsad kuuseehted sul kodus on. Minu arvates näiteks ei ole see imelik, kui ma meestega juttu räägin, eriti veel sellepärast, et meestega jookseb mul tihtipeale jutt paremini, aga teiste (loe: enamasti naiste) jaoks on. Siit ka küsimus suurele ringile, millele võib vastata, aga ei pea: kas minu abielunaise staatus peab muutma mu käitumise, vestlemise ja ka riietumise kuidagi kammitsetumaks? Et kui ma tahan rääkida soostereotüüpidest Tallinna klubielus või sellest, kui hästi sobib Rammsteini muusika Lars von Trieri filmidesse, siis võiks ma ennast tagasi hoida? Ja võõraste meestega ei tohi ka enam rääkida?

Oleks ma seda kõike enne teadnud,  siis poleks ma küll abiellunud.

Eesti Laulu 2. poolfinaal

1. Liis Lemsalu - "Keep Running"

Esimest korda kuulates tekkis mul õigustatud küsimus: kuidas sai žürii arvata, et see on hea laul, mida edasi valida? Täiesti mõttetu ja meeldejäämatu laul, milliseid on maailmas miljoneid. Ilmselt valisidki selle edasi inimesed, kelle arvates Liis Lemsalu on äge ja ilus ja pikkade jalgadega ja noh, sellest ju piisab ka, aga nagu ma eile Epule ütlesin, siis maailmas on palju toredaid inimesi, aga see ei tähenda, et nad ilmtingimata laulma peaksid. Vahepeal oli mul juba lootus, et laul sai läbi, aga ei, minut aega piinlemist oli veel.

2. Koit Toome ja Laura - "Verona"

See laul oli ka kuidagi liiga pikk, ma jõudsin juba igavlema hakata. Üldiselt aga oli sellele laulule suurelt "Sven Lõhmus" peale kirjutatud, et ongi kaks varianti: kas oled Lõhmuse muusika austaja või mitte. Mina ei ole. Lõhmuse muusika on minu jaoks natuke liiga laiadele massidele mõeldud ja mind nii tohutult häirib see, et laulusõnad on sisutud. Kohe absurdsed. Lisaks on mul kahju, et Laura, kes minu aravtes on üks Eesti kihvtima häälega lauljaid, peab sellist laulu laulma, millega isegi mina hakkama saaks. Koit Toome puhul ei meeldi mulle aga see, kuidas ta inglise keeles laulab.

3. Rasmus Rändvee - "This Love"

Vot see oli üks kaasahaarav laul! Hakkas kohe pihta, mitte ei alanud mingi onanatsiooniga, nagu paljud teised. Meenutas veidi Muse'i, täpsemalt seda, kuidas Muse"Feeling Goodi" laulab, aga õnneks ei olnud see sarnasus häirivalt suur. Kerge Robbie Williamsi svingihõng lõi ka sisse - ühesõnaga, mulle meeldis! Rasmus Rändveel on taas selline omapärane hääl, mis võib-olla mõne jaoks on liiga inisev, aga minu maitsele sobib.

4. Kerli - "Spirit Animal"

Ilmselt on see laul üles ehitatud show'le, sest muus mõttes on see laul täiesti keskpärane. ERRis räägiti, et seda laulu on nüüd kaua oodatud - kes ootas? Mina küll mitte. Eks Kerli suhtes olid muidugi paljudel lootused hästi suured, sest ämeerika ikkagi, aga noh ... eks see selline keskmine USA diskokas oligi. Mind häirib tsipa see, et salmid ja refrään teineteisest nii palju erinevad, aga eks seda tuleb vist ette, kui laulu nii mitu inimest korraga kirjutavad.

5. Daniel Levi - "All I Need"

Nii mõnus on kuulata vahelduseks aktsendivaba inglise keelt! Laul ise oli taas ameerikapärane, aga juba parem kui eelmine, selline mõnus ja rahulik laul, mida ma ilmselt kuulaks veel. Refrääni sõnad meeldisid mulle ka, sest kui muidu on vist popp ja noortepärane väga detailselt naisekeha ja selle erinevaid omadusi kirjeldada, siis siin oli armastus veidi platoonilisem. Ja armsam.

6. Alvistar Funk Association - "Make Love, Not War"

Oo, midagi peavoolust erinevat ... aga veidi liiga jazz minu maitsele. Ma nimelt ei salli absoluutselt jazzmuusikat, see on igav ja uinutav. Laul oli ka selline kulminatsioonitu ja kaasalaulmatu, mis vajub unustustehõlma kohe, kui esitatud saab.

7. Close To Infinity featuring Ian Karell - "Sounds Like Home"

 Veidi üheksakümnendaid siis ka, ma hakkasingi juba mõtlema, kuhu need jäävad. Tegu oli väga kummalise looga, ma ei tea, kas asi on minus, aga ma kuidagi ei saanud sellest laulust sotti. Mis see siis oli? Ei meeldinud just kõige rohkem, aga ei häirinud ka. Selline ühtlane tapeet, mida uuesti ei kuulaks.

8. Almost Natural - "Electric"

Liiiiga elektrooniline minu rokihingele, aga ma kujutan ette, et klubimuusika austajatele võib see isegi meeldida ja kummitama jääda. Minule ... oeh, küsimus suurele ringile: miks valitakse edasi nii vähe rokkmuusikat? Või ei esitata seda konkursile? Miks ei ole ühtegi laulu, mis meenutaks mõnda Monster Magneti laulu? Või no hea küll, Rammsteini?

9. Antsud - "Vihm"

"Igal Eesti Laulul peab olema üks etnolaul!" öeldakse ilmselt žüriile, kui valimine algab, sest miks muidu igal aastal mõni - enamasti naeruväärne - etnopopplaul on. "Vihm" pole naeruväärne, tegelikult on see täitsa kuulatav, aga lihtsalt veidi igav. Et etno on nii popp viimasel ajal, siis ootan ma midagi enamat, ekstravagantsemat, löövamat .. see oli aga pigem nagu vaese mehe Trad Attack. Plusspunktid eesti keele eest.

10. Angeelia - "We Ride With Our Flow"

Ilmselt pole mina sellise muusika sihtgrupp, sest see muutus mu kõrvaklappides tapeediks. Tegelikult tuli mulle selle laulu ajal meelde, et ma ostsin eile Rammsteinile pileti ära, juhuu! Kui see pole hea uudis, siis mis on?

**

Kokkuvõtteks võib öelda, et üsna palju oli tapeeti ja igavat muusikat, mida ma uuesti ei kuulaks, aga mõni pärl leidus siiski ka, Rasmus Rändvee näiteks. Küll aga ei ületanud ükski laul mu lemmikut, Kosmose laulu. 

Jagage ikka oma eelistusi ka, kes samuti kõik laulud läbi kuulas! Jube huvitav on erinevate maitsetega inimeste arvamusi lugeda.

Enne arvustust ...

Kuulan praegu Eesti Laulu teise poolfinaali laule, sest mul on ju ometi kavas homme nende kohta taas arvamust avaldada, aga kuulamise vahepeal tekkis mul mõte, kas ma üldse olen õige inimene muusikat arvustama, kui silmas pidada seda, et mu muusikamaitse pole just kõige peavoolulisem. Veel hullem: ma ei ole ka tänapäeva muusikaga eriti kursis, nii et ma hindan põhimõtteliselt ainult enda maitse pealt. Mu enda arvates on selline hindamine muidugi kõige parem, sest näiteks minu kriteeriumiks pole see, kas laul eurovisioonile sobiks või ei, vaid pigem, kas ma viitsiks seda uuesti kuulata, seda kaasa laulda või selle järele tantsida. Need kriteeriumid täitmata, lendab laul ka prügikasti, aga ... ma ei ole professionaalne hindaja. Ma ei mõtle, kuidas see teistele meeldida võiks, milline produktsioon seal taga on, kuidas see laval kõlaks ega üldse muid selliseid asju, mille põhjal vist tavaliselt eurolaule hinnatakse. Ilmselt oma hindamisviisi pärast olengi üks väheseid, kes Janno Reimi ja Kosmose loost täielikus vaimustuses on ja seda peast laulda oskab.

Sellepärast panengi siia ühe laulu, mis mulle väga meeldib, ja ei, tegemist pole Eesti Laulu finalistide või poolfinalistidega.

Ühe pildi postitus

Kes teab mind, see teab ka seda, et ma pole eriline pildistaja. Ma ei tassi nt üritustele fotokat kaasa ega tee klubides selfisid. Kammoon, mu telefoniga selfi tegemiseks peaksin ma selle selfi ise joonistama, vot nii iidne on mu telefon! Ka ei suhtu ma väga suure entusiasmiga piltidele jäämisesse ja igasugused fotosessioonid, millel ma ise veel poseerima peaks ... need jäävad minu jaoks teise dimensiooni. Ei teagi, kas asi on mu ebakindluses oma välimuse suhtes või ..  tegelikult on vist jah põhjuseks mu ebakindlus oma välimuse suhtes.Ma lihtsalt ei meeldi endale ja seega eelistan ma endast selliseid pilte, kus on peale minu veel midagi huvitavat, mõni laps vms.

Vaatasingi siis ühel päeval oma ristitütre sünnipäevapilte ja leidsin ühe nunnult kunstilise pilti, mis annab edasi minu tolle õhtu emotsioone ja tegevusi.

Sest kui seltskonnas on laps, on ta alati minu süles.

Tähelepanek

See on uskumatu, kui mõistlikku juttu saab rääkida inimesega, kui pole kohustust teda sebida. Jutt käib loomulikult reedesest Sõpruse Puiestee kontserdist, mille ajal kohtusin ka ühe kunagise poolsebitava/pooltuttavaga. Praeguseks on kirg ammu jahtunud, aga põhjus, miks ma teda üldse sebima hakkasin - tegemist on väga toreda inimesega - on jäänud. Toona oli meie vahel see sebimise klaasmüür, mis pani vähemalt mind küll sõnu valima ja mõtlema, mida ta küll arvab, kui ma NII käitun või teen. Nüüd julgen ma rääkida rohkem südamelähedastest teemadest ka. Ja tema ka.

Hakkasin just mõtlema, et ega ma tegelikult teagi, miks meil selline väike romaan oli, sest me oleme väga erinevad inimesed - ma ei pea siinkohal silmas usku, rahvust, rassi vms, mis meil samad olid, vaid iseloomu ja ellusuhtumist. Ja seda ka, et isegi siis, kui ma sõnu valisin, rääkisin ma täiesti ajuvaba juttu ning ma tõesti ei saa aru, kuidas keegi, kes sellist juttu kuulnud on, veel ühe korra minuga suhelda soovib.

Aa, kui kedagi huvitab, siis Sõpruse Puiestee on ikka kuradi äge bänd.

Eesti Laulu esimene poolfinaal

Eile avalikustati esimese poolfinaali laulud ja otse loomulikult kuulasin ma need kohe läbi. Suure rõõmuga avastasin, et täielikku paska polegi .. aga kõigest juba järgemööda.

1. Lenna Kuurmaa - "Slingshot"

Tugev Vanilla Ninja vibe on juures, aga eks põhjuseks ole ka see, et üks autoritest on vist tollest ajast. Ei ole midagi öelda, kvaliteetne popplugu, aga minu jaoks liiga lihvitud ja mittemidagiütlev. Häirib just see, et kõik n-ö kohustuslikud hittlaulu elemendid on olemas, ma eelistan lihtsalt veidi robustsemat ja orgaanilisemat lähenemist.

2. Elina Born - "In or Out"

Asi on ilmselt minus, et selline poppmuusika minus erilisi emotsioone ei tekita, kuigi tegelikult on ju tegu igati korraliku tantsulooga. Sellele saaks laval näiteks mingi ägeda tantsunumbri taha ehitada ja ongi korralik show olemas. Kujutan ette, et niisama tantsida võiksin selle järgi küll, aga kodus kuulata ... vaevalt.

 3. Carl-Philip - "Everything But You"

Võiks ju öelda, et taas on tegemist ühe tüüpilise popplooga, mida see ka kindlasti on, aga see meeldib mulle juba rohkem kui eelmised (ja järgmised). Esiteks meeldib mulle laulja hääl ja see, et ta laulab väga ilusasti ja puhtalt, teiseks jääb refrään kummitama. Haaras esimesest kuulamiskorrast ja täiesti võimalik, et kui vaja tööl nt kaamost peletada, siis kuulan uuesti.

4. Ivo Linna - "Suur loterii"

Jube keeruline on seda laulu iseloomustada, sest Ivo Linna on kui rahvuslik aare, keda kritiseerida oleks patt. Ega ma tegelikult kritiseerida tahagi, aga lihtsalt ... igav laul oli, noh! Ma pole ilmselgelt selle laulu sihtgrupp, aga sellegipoolest on ju tore, et Eesti Laulul igasugust erinevat muusikat on. See tundmatute indie-inina bändide võidukõik hakkaski juba ära tüütama

5. Ariadne - "Feel Me Now"

Laulja hääl on kihvt, aga ma tahaks väga seda laulu otseesitusena näha. Ma olen selliste väga-väga produtseeritud laulude suhtes veidi kahtlev, sest pahatihti ole nad otse esitatuna nii ägedad kui lindilt. Laul ise oli üsna tüüpiline klubilaul, mis kindlasti paljudele meeldib, aga minu häda on selles, et mulle ei meeldi see, mis paljudele meeldib. Ma otsin lauludest sellist rabedat orgaanilisust, sellist tunnet, et laul on kirjutatud koos jammides kusagil garaažinurgas. See laul seda kindlasti pole.

6. Uku Suviste - "Supernatural"

Oot, see laul on juba ju olnud:

Aga Prantsuse laul on juba selle pärast parem, et see on prantsuse keeles ja laulja on ka pandavam.

7. Laura Prits - "Hey Kiddo"
Mõnus suvine lugu, mida oleks ilmselt hea kuulata selle reggae-baaris, mis ühes Viimsi rannas (nime ei mäleta) on. Laulu ajal ma hakkasingi nostalgitsema ja meenutama neid ägedaid võrkpalli- ja ujumisõhtuid, mis me seal maha pidasime. Olid alles ajad! Aa, laulust oli juttu ... ka selle laulja hääl meeldib mulle väga, aga ootan taas otseesitust. Laul pani õlgu nõksutama ja suve meenutama, nii et vähemalt hea positiivsuselaks on garanteeritud.

8. Karl-Kristjan & Whogaux feat. Maian - "Have You Now"
Mul on tunne, et mu mäluga on midagi lahti, sest ma just kuulasin seda laulu, isegi kaks korda kuulasin kogemata, aga IKKAGI ei suuda ma meenutada sellest laulust ühtegi viisikatket. Kuidagi nii mittemidagiütlev oli, et ma ei räägikski rohkem.

9. Janno Reim & Kosmos - "Valan pisaraid"
Lõpuks ometi on keegi minu peale ka mõelnud! No nii hea laul on, ma kuulasin seda just umbes kolm-neli korda ja armusin iga kord uuesti. Tegelikult ei saa see kellelegi üllatusena tulla, et Janno mulle väga meeldib (lauljana), aga ma ise kartsin, et äkki on nende kvaliteet langenud pärast Super Hot Cosmos Blues Bandi. Ma millegipärast kardan seda kõikide oma lemmikute puhul, mul on vist midagi viga. Aga - oi ei, ma ütleks isegi, et "Valan pisaraid" on parem kui "Maybe maybe", sest see on oluliselt psühhedeelsem ja eestikeelsem.

10. Leemet Onno - "Hurricane"
Jälle deja vu! Tükk aega piinas mind see rõve tunne, et ma olen ju seda laulu ka varem kuulnud, lõpuks tuli meelde ka, kus:


Vähemalt see ümin tolles Leemeti laulus on üks-ühele. Muidu aga ... ei häiri. Kui see raadiost tuleks, siis ma kohe ära keerama ei jookseks, aga vaevalt, et ma seda kunagi uuesti viitsin ise peale panna. Asi on ka selles, et ma pole teab-mis kantrifänn ja kui ma üldse kantrit kuulata viitsin, siis mõnel vastaval üritusel, kuhu mind veetud on. Muidu eelistan ma midagi muut siit nimekirjast.

**

Mu hinnangud pole küll väga professionaalsed, aga ma ise olen rahul, et leidsin siit ühe väga hea laulu ja õnneks mitte ühtegi ülisitta laulu. Teine poolfinaal on aga alles ees, nii et andkem aega atra seada.

Väikesed rõõmud

Tegelikult on mul selline paradoksaalne loomus, et kuigi ma ei salli ebavajalikke asju ja tilulilu (seepärast ei ole ma ka suur kodukaunistaja), siis meeldivad mulle sellised asjad, mis tavaliselt on nimekirjades "Ära neid asju mitte kunagi mitte kellelegi kingi". Näiteks kruusid. Kohe, kui ma kuulen, et kellelegi on plaanis välismaale minna, lendan ma kohale ja hakkan peale käima nagu uni: "Palun, paluuun too mulle kruus!" Ma ei ole teab-mis nõudepesija, nii et lihtsam on ju kapist uus kruus haarata kui vana ära pesta. Teiseks tundub mulle juba mõte iga päev samast kruusist joomisest nii tohutult igav. Kolmandaks ei meeldi mulle, kui kõik nõud on ühesugused sel lihtsalt põhjusel, et a) see on igav ja b) nii kipuvad nõud sassi minema. Eriti veel meie kodus, kus Ernst on avastanud lauakatmise võlud, aga tema nägemus nõudejaotusest on tsipa teistsugune kui minul ja kui ta avastab, et laual on nõud valesti (tema jaoks), viib ta kruusid ja taldrikud neile inimestele, kelle käes need siis tegelikult olema peaksid. 

Lisaks meeldivad mulle igasugused ägedad söögid ja juustuletist ei saa ma peaaegu kunagi eriti kiiresti mööda. Eile näiteks viisin koju punast värvi juustu (oli vist pestoga) ja avastasin, et mu tšillimoos sobib sellega jube hästi. Veel fännan ma maitseaineid ja kõiksuguseid asju, millest kooke saab teha. Rääkides kookidest, siis ise ma eriline koogisõber olegi ja seetõttu meeldib mulle neid teistele teha. Eile oligi üks hea võimalus, sest lasteaias oli jõulukohvik ja ma sain sinna ühe kamatordi valmis meisterdada. Osteti kõik ära ja kiideti veel takka. 

Jõuludest veel

Ma ei tea, miks mu eelmine postitus jõuludest mustandiks muutus, ilmselt vajutasin ise kuhugi valesse kohta, aga no las ta siis olla. Mulle meenus vahepeal aga, et ma tahtsin ju kunagi rääkida sellest, mis mulle jõulude juures ei meeldi ja mis oleks parem aeg kui praegune?

Ma olen juba aru saanud, et ma olen ainus inimene maailmas, keda soovi(tus)nimekirjad ajavad oksele, aga kuna neid detsembris ilmub nagu Vändrast saelaudu, siis olen ma leppinud, et olen oma põlguses üksi. Üks asi on see, kui poed teevad jaotust, kellele mida kinkida (kuigi need on tihti nii stereotüüpilised, et ajavad mind ikka oksele), aga et naisteajakirjad ja suvalised inimesed hakkavad seda tegema ... see paneb mind õlgu kehitama. See selleks. Veel hullem on selline tüüpiline lause, mida ma selle aasta detsembris (ja praegu on alles seitsmes) sajast erinevast kohast kuulnud ja lugenud olen:

"Ma ei tea, mida talle kinkida ja see ajab mind ahastusse, sest MIDAGI JU PEAB KINKIMA!"

Aga miks peab kinkima? Selliste ahastuskõõksatuste pärast ongi a) poed täis mõttetud kraami ja b) inimeste kodud täis mõttetut kraami. Mulle meeldib väga inimestele kinkida asju, mida nad soovivad, aga kui ma ei tea, mida inimene tahab ja ta ise ka ei tea, siis on ju parem jätta see raha kulutamata, kas pole nii? Minna näiteks koos kohvikusse või leppidagi kokku, et kinke pole vaja teha. Selline mitteteadmine on põhjuseks, miks me peres sel aastal kinke ei tee ja miks me sõbrannadega juba aastaid kinke ei tee. Ma juba tunnen, kuidas mul praegu närvid puhkavad, sest mõte ilma igasuguse kingiideeta poodiminekust tekitab mus õõva. Sel aastal on tegelikult asjad isegi paremuse poole pöördunud, sest nende ahastavate kingihullude vahele satub ka asjalikke inimesi, kes räägivad sama, mida mina: kingi targalt või ära kingi üldse.

Samas mõistan isegi mina, et kui peres on lapsed, kes saavad juba asjadest aru ja ootavad jõuludel kinke, siis on neile väga raske selgeks teha, et nii, nüüdsest kinke ei saa, kui midagi mõistlikku ei soovi. Laste soovid on ju tihti igasugused lelud ja muu kraam, mis vanematele just kõige vajalikum ei tundu. Ma ise sel aastal Ernstile jõulukinki ei tee, kui see raamat, mille ta lasteaiast saab, välja arvata, aga järgmisel aastal ma ilmselt nii lihtsalt ei pääse. Mida siis kinkida, et mitte tarbimishullusesse sattuda? Aega! Materiaalseks kingiks võib olla näiteks mõni väiksem tore mänguasi, aga suuremaks kingiks näiteks veepargi külastus, väike perereis, väljasõit või midagi sarnast. Ma arvan, et ma järgmisel aastal lähengi seda teed, et kingin elamusi. Ma üritan Ernsti mänguasjakogust väga väikesena hoida, et teda mitte tarbimishullusesse nakatada. Nii ongi näiteks, et kui tihti on lastel sellises vanuses olemas juba mänguköögid ja muu säärane kraam, siis meil pole. Ega saagi ilmselt olema. Mänguasjateema on mu jaoks praegu üsna aktuaalne, sest ma just viskasin hunniku kasutuskõlbmatuid mänguasju ära ja nüüd mõtlen, kas midagi oleks äkki siiski juurde vaja? Midagi, mis oleks vajalik? Just ühel päeval mult küsiti, mida Ernst jõuludeks tahab ja ma pidin pool tundi mõtlema, et jõuda järeldusele, et äkki üks puidust pusle võiks tõesti juures olla. Ise vaatasin täna üht mängasjapoe kodulehte ja ei leidnud midagi vajalikku. Ahjaa, meelde tuli, lauda ja tooli oleks vaja, aga seda ma ju teistelt inimestelt nõudma ei hakka. Mul pole midagi ka kvaliteetsete ja korralike mänguasjade vastu, mida saab kasutada aastaid, aga siiski - väikestes kogustes.

Aga kui siis ikkagi tahta täiskasvanutele kinke teha ...

... siis tasuks kinkida kvaliteeti. Mitte suvalist tilulilu kaubanduskeskuse esimesest ettejuhtuvast letist, vaid näiteks raamatuid. Kui tead, et kingisaaja armastab kokata, siis huvitavaid maitseid, ilunautlejale mõni kaunis ehe, õllefännile mõni huvitav käsitööõlu. Ühest raamatust ma kunagi lugesin, et kui on kingi tegemiseks ette nähtud mõni kindel summa, siis osta kõige väiksem asi, mida selle raha eest saab. No näiteks: kui kingipiir on 20.-, siis parem on osta selles väärtuses üks ja korralik huulepulk, mitte kotitäis meigikraami samas summas. Ma olen sellega nõus, sest olgem ausad, mida odavamad asjad (uuena), seda suurem on võimalus, et need ruttu katki lähevad.

Niisama juttu

Teen vahepeal väikese hingetõmbepausi, aga et mul palju aega pole, siis räägin lihtsalt suvalistest asjadest, mis peas keerlevad.

– Eelmise postituse pilt on tehtud laupäeva õhtul Genialistide klubis. Pildi tegemise ajal olin mina sunnitud backstage'is vaatama, kuidas Marco Tasane riideid vahetab. Või noh, keegi mind seal kinni ei hoidnud, aga kes pilti vaatas ja mu põlgust rahvamasside vastu teab, saab ilmselt aru, miks ma saalis polnud. Õnneks aitasid neid raskeid hetki mööda saata Epp ja viinapudel.

– Tartust tagasi tulles oli mul tunne, justkui oleksin sõitnud mitte teise linna, vaid teise aega. Tartus oli talv, tugevad miinuskraadid ja lumi ning Tallinnas 7 plusskraadi ja kevadised tuulehood. 

– Meie lasteaiagrupp koosneb nii tüüpilistest Eesti lapsevanematest, et mina, saate aru, MINA olen nende kõrval üks suur asjaajaja ja korraldaja. Jõulude ajal on vaja koguda raha kinkidest ja arvake, kas keegi vastab ka mu küsimustele? Kusjuures ma ei küsi üldse retoorilisi või filosoofilisi küsimusi, vaid enda arvates tahan teada väga loogilist ja lihtsat infot: kui palju kellele maksta ja mida kinkida. Teiseks on homme lasteaias jõulukohvik ja kuigi suvel olin ma veendunud, et mina küll ühisüritustest osa võtma ei hakka, siis eile tuletas kohusetunne ennast meelde ja otsustasin ikka midagi küpsetada. Täna siis küsisin, kas keegi teeb veel midagi ja kas meil on mõtet oma rühma laud välja panna. Arvake, kui palju ma vastuseid sain? Kolmelt inimeselt! Kusjuures mu küsimus polnud sõnastatud nii, et kurat, kõik peavad küpsetama ja kes ei küpseta, on halb lapsevanem (mõned musteremad armastavad selliste küsimuste kaudu hinnanguid anda). Ei! Ma lihtsalt küsisin, kas keegi osaleb veel või mitte. Pole ju raske öelda ei või jaa.

– Reedel on Sõpruse Puiestee kontsert mu kõrvalmajas ja ma nii ootan seda! Selle tähistamiseks kuulasin ma täna umbes 10 korda Metro Luminali "Isa tuli koju" ja nukrutsesin, sest liiga selgelt jõudis kohale, kui kaua Metro esinenud pole. No kuidas nii saab? Vaadake, kui madalale ma langenud olen selle pärast, käin isegi Marco Tasase kontsertidel.

– Ma pole kodu veel jõuluvalmis seadnud ja ole üldse kindel, et ma seda teen, aga kuuse tahaks ikka tuppa tuua. Sellega seoses üritan ma välja mõelda, kust saaks ühe ilusa potikuuse, tingimuseks on ainult see, et see koht võiks asuda Tallinna kesklinnas. Siin vist pole aianduspoode? Või on?

– Otsustasin, et kirjutan kõik detsembrikuu jooksvad kulutused üles ja pärast vaatan, kuhu kui palju kulub ja kust annaks kokku hoida. Peale selle üritan ka detsembris olla kohe eriti kokkuhoidlik. Mul on tegelikult päris palju säästunippe, mida ma iga päev rakendan. Mingisugune internetikampaania on ka, mis ärgitab inimesi rohkem säästma, aga need nipid on nii naeruväärsed, et ... oeh. Miks keegi minu käest nippe ei küsi?

– Täiesti juhuslikult tuli mulle praegu meelde üks mu kiiksudest: nimelt ma keeldun einestamast söögikohas, kus menüüs on valet eesti keelt. Trükivead mind nii isegi ei ärrita, aga sõna "kreembrülee" küll.

– Kirjutasin "Linn on minu" autorile ja edastasin oma kiidulaulu. Autor kirjutas vastu nii armsa kirja, et siiani on sees soe tunne. Mul oli egoistlik tagamõte ka – tahtsin oma raamatusse autogrammi. Kui ma ei eksi, siis just praegusel hetkel peaks see autogramm mu raamatusse tekkima ka.

Tartu vol1

Enne, kui ma jõuan pikemalt Tartureisist jutustada (ma praegu ei saa, sest tööinspiratsioon on peal), lisan ma siia ühe iseloomustava pildi meie õhtust. Mind seal küll peal pole, aga sõprade selfisid tuleb ikka jagada.

Tartusse

Pühapäeval leidsin, et olen küll ühe minipuhkuse ära teeninud, ning ostsin bussipiletid Tartusse. Puhkus tuleb ikka väga mini ja kestab u 24 tundi, aga eks ma loodangi rohkem kvaliteedile kui kvantiteedile panustada. Siinkohal kasutangi juhust ja reklaamin kõikidele tartlastele laupäeval Genialistides toimuvat diskot, kus Igor plaate mängib ja kus on rangelt soovitatav viibida kassikostüümis. Mina olen seal kohal vähemalt mingi aja, küll kassikostüümita, aga siiski. Ülejäänud õhtu veedan ilmselt UGs.

Aga kas Tartus mõnda uut ja head kohvikut on? Ma kasutaks oma vaba 24 tundi siis kohe täiega ära ja naudiks üksinda kohvikurõõme ka.

"Linn on minu"

Tartu oli minu oma 2000ndate lõpuaastatel ehk täpsemalt mu ülikooliajal. Põhiliselt piirnes mu liikumistrajektoor ülikoolihoonetega, kuid et ma elasin üle poole aasta Annelinnas, sain väheke tuttavaks ta selle piirkonnaga. Minu elukohaks oli tavaline kolmetoaline, aga veidi liiga ilus korter üheksakordses paneelelamus tiigi ääres. Kaugele ma Annelinna majade vahele ei sukeldunud ja piirdusin vaid maja ees asuva Maximaga, kuid et ma iga päev jalgsi kooli ja tagasi läksin, siis mingi ülevaate ma sealsest infrastruktuurist siiski sain. See infrastruktuur oli minu kui Õismäel kasvanud naisterahva jaoks üpris kodune, tegelikult ei saagi üldse öelda, et Annelinn mind kuidagi häirinud oleks, kuni lõpuks ta mind häirima hakkas. Põhjuseks see, et mu maja ees tapeti inimene ära just sellel ööl, kui ma ise ööklubist koju tulin. Pärast seda äärmiselt ebameeldivat vahejuhtumit otsustasin, et on aeg elukohta vahetada, ning kolisin ühikasse.

Kes uute raamatutega kursis on, võib ilmselt eeldada, millest ma rääkida tahan: ikka Lauri (ma loodan et autor andestab mu labase eesnimepidise pöördumise) uuest raamatust "Linn on minu. Tartu tahavaatepeeglis". Lauri loomingusse armusin ma tema eelmise, Kuuba-raamatu ajal, ja kuna ma ta Tartu juttude blogi vahelduva eduga jälginud olin, siis ootasin ma seda raamatut kahetise ärevusega. Esiteks suure ootusärevusega, teiseks kartusega, et äkki-äkki oli Kuubaraamat nii hea, et ükski teine raamat nii kõrgele ei küündi. Ma tean, et nii mõnegi jaoks oli "See ei ole minu Kuuba" liiga labane ja Kuubat naeruvääristav, aga minu jaoks oli see pea elupäästja, sest ma olin toona mitte just kõige rõõmsamas eluetapis ja see raamat pakkus palju nalja ja rõõmu. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Õnneks ei läinud mu kartused täide ning raamat pakkus suurt lugemisnaudingut. Mõneti on see üllatav, sest raamatus kirjeldatud aeg (80ndad ja 90ndate algus) jääb minu teadvusest välja. Kaheksakümnendatel polnud mind olemas ja üheksakümnendatel ei saanud ma veel asjadest piisavalt aru, et neid mäletada. Ilmselt lugesingi ma seda hoopis teise tundega kui keegi, kes toona Tartus elas või kirjeldatud asju ja tegevusi mäletas - minu jaoks on see raamat mikroajalugu, kellegi teise mälestused ajast, mis oli enne mind. Nii nägingi ma seda kõike läbi autori silmade ja õnneks olid tema silmad ja kirjeldamisvõime piisavad, et mu ette päris selgeid pilte manada. Raamatust "See ei ole minu Kuuba" erineb "Linn on minu" muidugi oluliselt, sest tegu on juba erineva žanriga, aga ka selle poolest, et Tartu-raamatu puhul on näha suuremat eeltööd ja lugejale mõtlemist. Kui keegi mult küsiks, kumb mulle rohkem meeldib, ei oskakski ma vastata, aga kuna keegi seda ei küsi, siis jätan ma selle liigse mõttetöö tegemata.

Sisust ka põgusalt. Autoriks on Lauri Räpp ning tegemist on nostalgiaraamatuga Tartust, täpsemalt Annelinnast ning selle muredest ja rõõmudest kaheksakümnendatel-üheksakümnendatel. Äratundmisrõõmu leiavad kõik, kes toona nõukaelu veidrusi läbi elama olid sunnitud või ka need, kes praegu Annelinnas kanda kinnitanud on. Aeg, mida kirjeldatakse, on naeruväärne ja isegi trööstitu, aga autor vaatab sellele tagasi helgelt ja läbi huumoriprisma, nii et isegi kõige rõlgemad meenutused (peamiselt olmest) on naljakad. Mul on äärmiselt hea meel, et Lauri stiil pole pärast Kuuba-raamatut kuivemaks muutunud - ka nüüd pidin ma vahepeal raamatu käest panema, et naerda. Ja siis uuesti. Rõõmuga leidsin raamatust ka ühe oma sugulase pildi ja isegi nime. Nüüd pean ma ise veel selle nimel töötama, et kunagi enda nime mõnest teosest leida. Olgu, nali naljaks.

Soovitan ... kõigile, kellel on huumorimeel. Ma ei arva, et selle lugemiseks peab ilmtingimata olema Tartus elanud või seal praegu elama, sest palju on asukohaüleseid kogemusi ja nalju. Lihtsalt võiks olla, nagu ma ütlesin, huumorimeelega ja avatud mõtlemisega.

Miks on kiire

Mul on tegelikult peas ringlemas palju teemasid, millest tahaks kirjutada, aga need teemad nõuavad rohkem aega ja vaikust, kui mul pakkuda on. Näiteks tahtsin ma kirjutada lapsesaamispõhjustest ja sellest, miks mina vaid ühe lapsega piirdun, jõuludest ja ühest tendentsist, mis mulle jõulude juures ei meeldi, naistest ja poliitikast ja keskkonnast ja sellest, kuidas mulle pealiskaudsed inimesed mõjunud on ... aga nagu ma mainisin, ei ole mul aega. Räägin siis parem sellest, miks mul pole aega.

Esiteks teen ma tööl tööd ja kuna jõulud on lähenemas, teen ma ka hunnikute viisi kampaaniaid. Ka sotsiaalmeedia haldamine võtab oma aja ja nii ongi, et töölt koju tulen ma kujundusi ja reklaamlauseid täis peaga. Sel ajal, mil ma tööd ei tee, tegelen ma kõikide talvele tüüpiliste kiirete asjadega. Ma olen nimelt see õudne inimene, kes hakkab iga talve alguses ohkima, kui palju pidusid ikka detsembris tuleb ja kuidas ikka neile kõigile jõuda. Seekordne peohooaeg algab juba homme, mil on PÖFFi lõpupidu. Printisin just kutse välja ja jäin veidi mõtlikuks, kui lugesin, et piduliku riietuseta sisse ei lasta. Oot, oot, see tähendab, et ma pean ennast meikima vä? Elu on ikka raske! Tegelikult lahendasin ma riietumisküsimuse ruttu, sest mul on üks pikk punane kleit, mis hästi tingimustele vastab, ja isegi soenguaja sain homseks. Homme tuleb siis kiire päev, sest ennelõunal viin ma Ernsti ema juurde, siis tulen koju puhkama ja koristama, siis juuksurisse ja siis peole. Võimalik, et siis veel kuhugi, aga ega seda ette tea.

Detsembris on veel Sõpruse Puiestee kontsert mu kõrvalmajas, kuhu ma seekord siiski minna tahaksin. Eelmine kord jäi see ära, aga sellest ei taha ma üldse rääkida. Siis on detsembri keskel, ühel päeval mu tööpidu ja Ernsti lasteaiapidu. Seejärel ERRi jõulupidu ning minu ja Raili traditsiooniline piparkoogipidu. Pärast jõule, mis sel aastal on ainuüksi minu korraldada, on veel väike teatriskäik ka plaanis ja aastavahetuseks peaks ka midagi välja mõtlema, üks kutse igatahes juba on.

Pidude vahele on veidi olmet ka. Järgmisel nädalal on vaja minna Ernstiga arstile - keset päeva loomulikult. Tegelikult oli see arstiaeg juba ära, mulle palju sobivamal ajal, aga need idikad sealt adminnist saatsid mulle meiliga vale aja, nii et ma ronisin päev varem arstile. Talvel on lapse riidessepanek teadupoolest mu lemmiktegevus ja tuulega kärutamine mu teine lemmiktegevus, nii et ei, midagi pole ette heita! Kuigi tegelikult väljendasin ma oma rahulolematust väga selgesti, sest lapsekasvatamine on mind muutnud enda õiguste eest võitlevaks tädikeseks. Enne ma selline polnud, jube ikka, mida lapsesaamine inimesega teha võib! Lisaks on vaja veel organiseerida mööblimehi üht diivanit transportima ja vaja lasteaiaasju ajada. Sellega seoses üks (retooriline) küsimus: miks inimesed ei suuda meilidele vastata?

Kõik need eelpoolnimetatud tegevused oleks palju lihtsamad, kui ma ei peaks neid suruma a) enda töögraafikusse, b) Steni töögraafikusse, c) mu venna töögraafikusse ja lõpuks veel vaatama, et Ernst oleks kindlas kohas ja hoitud. Peoleminek oli vanasti ju palju lihtsam: kleit selga ja minek! Nüüd on vaja enne Ernstile hoidja (mu ema) vaadata, Ernst Õismäele viia ja siis ise tagasi tulla, peole minna, ja Ernst ära tuua ja ... Arsti juurde oleks ka lihtsam minna, kui ma kodus passiksin. Aga ega see töölkäivate naiste ja eriti veel emade elu saagi liiga lihtne olla. Lohutan ennast vaid sellega, et mida edasi, seda keerulisemaks läheb.

Head maitsed

Mida aastad edasi, seda enam olen ma hakanud toidust lugu pidama. Heast toidust. Avastasin ühel hetkel, et maitsete kokkusobitamine on ju päris põnev ja igasuguste õhtusöögiideede väljamõtlemine samuti. Tolle viimasega tegeleb muidugi põhiliselt Sten, mina olen pigem see, kes helistab poest: "Ou, ma toon veise sisefileed, vaata mingi retsept!" Ja ta vaatab.

Et hilissügis on käes, siis on meil kodus ohtralt hurmaid ja valgehallitusjuustu. Need kaks on taevalik koolus ja kui võimalik, siis ainult neid ma söökski, aga paraku hakkab see rahakotile, nii et tuleb ka prostamaid asju nosida. Lisaks avastasin, et valgehallitusjuustuga sobib kokku üks huvitav tšillimoos, mille ma oma tööjuures ühest ökolaost leidsin. Ega ma muidu eriline tšillisõber olegi, aga kuna moosi sisse oli pandud ka päikesekuivatatud tomateid, siis mu süda sulas - kes suudaks päikesekuivatatud tomatitele vastu panna? Nii valmiski eilseks õhtusöögiks tšillimoosiga kana juustukastmega. Ja magustoiduks hurmaa + valgehallitusjuust + tšillimoos. Praegu mõtlen, et mõne soolasema juustuga oleks see moos isegi parem, sest valgehallitus jäi tsipa nõrgaks. Peab veel proovima ja katsetama.

Seal ökolaos oli veel igasugust põnevat kraami, nii et kui järgmine kord lähen, siis võtan ehk mingeid maitseaineid ka. Lisaks oli seal ingverit igasugusel erineval kujul, nii et kui keegi siinviibijatest oskab soovitada häid ingveritoite, siis ma olen üks suur kõrv. Müüja soovitas kristallingverit piparkoogitaina sisse panna, pidavat jube hää olema, aga ma olen veidi kahtlev - ei suuda lihtsalt ette kujutada.

Tänase päeva uudis ...

... on tegelikult juba eilne: Rammstein tuleb Eestisse! No ja kui keegi juhtub arvama, et ma ei lähe seda vaatama, siis ta eksib.

Ma kirjutaks tõsisematest või vähemalt siis vajalikest asjadest ka, aga ma pean kohe üht kampaaniat alustama ja no üldse aega pole.

Natuke vähem naine

Mul saab üks sõbranna peagi lapse ja kuigi ma ei ole talle detailselt oma sünnitusest rääkinud, siis üht ütlesin ma talle küll: 

"Kui on võimalik võtta valuvaigisteid, siis ära kõhkle."

See on vastupidine kõikidele valu idealiseerivate ürgnaiste soovitustele, aga ilmselt ma polegi ürgnaine, sest kui mul on valida a) valu või b) veidi vähem valu, siis vabandust, aga ma valin teise variandi.

Inspiratsiooni sain ma Marca postitusest. Lugesin seda hommikul ja mõtlesin ja mõtlesin ja jõudsin järeldusele, et inimesed on ikka tohutult imelikud, kui nad praegu, mil kõik on tehtud selleks, et elu oleks mugavam, tervis parem ja sünnitused valutumad, otsustavad neist hüvedest loobuda või mis veel hullem - leiavad, et kõik teised peaksid sama tegema. Lisaks tekkis mul küsimus: kas valuvaigistiteta sünnitamine on mingi naiselikkuse/emalikkuse test? Et kui selle läbi teed, oled Päris naine, kui mitte, siis lihtsalt mingi lääne vatitupsuke, kes ilmselgelt oma lapsele halba tahab. Epiduraal ongi ju arstide poolt välja mõeldus selleks, et lastele võimalikult palju halba teha, kas pole nii?

Üldse on mul tunne, et lapseootele jäämisest saati peab naine mingisse kitsasse kasti mahtuma. Alguses peab olema elu sisuks see, milline vanker valida. Kui aeg edasi, siis hakatakse aina enam ja enam planeerima sünnitust ja kindlasti peab see toimuma võimalikult loomulikult, st võimalikult palju valutades, sest sünnitusvalu, kammoon, see on ju ainus mõtestatud valu. Ununeb kohe, kui laps käes! Hahaa! Las ma räägin veidi endast ka. Mina olin selles suhtes igati tubli tüdruk ja sünnitasin ilma valuvaigistita, aga siiani pole ma sellest piisavalt üle saanud, et isegi mõelda kunagi kauges tulevikus lapsesaamisele. Uuesti sama läbi elada? Ei, aitäh. Ma oleksin väga tahtnud valu leevendada ja kui keegi oleks mulle pakkunud, et mine, sünnita keset Statoili parklat, siis saad valust lahti, oleksin ma selle pakkumise kõhklemata vastu võtnud. Minu häda oli aga see, et ma olin haige ja kõik käis nii kiiresti ja ... ega ma täpselt kuulnud, mis seal omavahel või mulle räägiti, aga sellest sain aru, et kui ma juba seal suremas olin, oli liiga hilja midagi manustada. Ma muidugi nõudsin kõike, mis neil saada oli, aga ei antud. Muidugi - nad võisid ka mõelda, et ma ei saa aru, mida ma tahan, sest ma olen küllalt kuulnud sünnitanuid rääkimas, et nad tahtsid ka valuvaigisteid, aga pärast mõtlesid, et oh, kui hea, et ei antud, sest nüüd on nad ürgnaised, kes ise valu ära kannatasid. Mina aga olen niikuinii vähem naine kui ürgnaised, nii et vaevalt see väike valuvaigistiports minult veel naiselikkust ära võtnud oleks.

Kusjuures jube naljakas oli see, et kõik arstid ja ämmaemandad, kes seal ruumis ringi saalisid, olid küll sõbralikud, aga sellise suhtumisega, et ah, mis valu, küll see mööda läheb, kannatad ära, aga seal viibis ka üks meespraktikant, kellel oli vist minust nii kahju, et ta küsis mitmeid kordi oma juhendajalt, kas ikka midagi ei saa anda. Hiljem oli ka just tema see, kes muretses, ega mul külm ole või ebamugav. Jube armas. Pärast minu nägemist on ta ilmselt küll pettunud kogu naissoos, aga vähemalt õigel hetkel oskas ta väga kaastundlik olla. Küll häbelik, aga siiski kaastundlik.

**

Vahel on mul ka tunne, et see valu idealiseerimine ja sünnituse planeerimine on rohkem selliste naiste rida, kelle elu suurimaks sündmuseks sünnitus ongi. Noh, et kui muud pole siin elus ette näidata, siis vähemalt loomulik sünnitus on. Ma ei tea. On see midagi uhkustamisväärset?

Need kummalised söögikohad

Alustuseks kopeerin siia Steni tänahommikuse sõnavõtu FB-s.

 Hommikul läks lasteaeda minekuga nii kiireks, et ei jõudnudki süüa midagi eriti ja otsustasin selle pärast linnas kusagil kompenseerida. Läksingi siis Subwaysse, et see palju reklaamitud pulled pork ära proovida. Neil mängis seal raadios "Numa numa". Esitasin tellimuse ja küsiti vastuseks, et millise saiaga ma seda tahan. "Ee..ää...noo...ahah jah, siin on näha valikud. No sellega." Müüjatädis asuski askeldama ja jättis siis tegevuse järsku katki ning jäi mind küsiva pilguga vaatama. Mul olid mõtted mujal ja ei saanud aru, mida ta tahab. Korraks mõtlesin, et äkki tahab ta mu käekäigu kohta teada vms. Viimasel ajal on paljudes kohtades klienditeenindajad üleviisakad. Näiteks meil töö juures Söökla nimelises retrosööklas on sellised tšikid leti taga, kes röögivad sulle "TERE!" ja "HEAD AEGA" sellise reipa tooniga, nagu nad teeks seda terve ümberkaudsetetest töökodadest tulnud sardelle nosivate töömeeste nimel. Nood võpatavadki koos sisseastujaga ja vaatavad ehmatunult ukse poole. Arvates, et nüüd tuli küll vist Ivo Linna või Viktor Vassiljev vähemalt. Aga ei, härrased! Subway müüjatädi tahtis teada, et kas ma tahan juurde shõshkughf,jlg või gjyfjhfn. Vaatasin teda jälle lolli näoga ja õige mitme sekundi vältel kostis vastuse asemel raadiost "maa-ei-ah-ii maa-ei-ahuu". Laul hakkas mind juba närvi ajama. Müüjatädi kordas end. Vastasin, et "Jah!"
"Kumba siis?"
Vaatasin talle küsivalt otsa.
"kgfknkjkfjvd või peekon?"
"Peekon!"
Lihale lisati veel peekon ja see kupatus pandi soojenema. Kupatus välja võetud jäi ta mulle sellega jälle otsa vahtima. Oh vana raisk...pole minu süü, et mul polnud meeles, et Subway ongi see vastik koht, kus klient peab ise kokaks ümber kehastuma ja teda otsustama sundides peedistama hakatakse. No kust kuradi kohast m i n a peaks teadma, mis sinna vahele käib.
"No pange midagi..."
"Mida siis?"
"Aaah...."
"Nuumanuumanei!"
"Oliive ja siis sibulat ja neid, mis iganes need on ja barbeque kaste!"
Edasi vastasin mitte midagi reaalselt kuulates kõigele "Jah" ning arve tuli 4.20 asemel seitse millegagi. Võimalik, et sellepärast, et ma originaalretsepti ära ei suutnud arvata. Polnud suurem asi võileib. Vähemalt sai see laul söögi ajaks läbi. Tahaks öelda, et never again, aga järgmise korrani!

Samad emotsioonid on ka mul endal, kui ma mõnesse sarnasesse iseteenindussöögikohta satun. Üldiselt üritan ma neist kauge kaarega mööda minna, aga vahel tuleb ikka eksisamm sisse ja siis olen ma ääretult stressis: miks ma pean kõike valima? Ma tean, et selline "kliendikeskne" teenindus on jube popp ja noortepärane, aga ... ju ma siis pole popp ja noortepärane, sest kui ma lähen söögikohta, siis üheks põhjuseks on kindlasti see, et ma ei viitsi kõiki koostisosi oma toidu sisse ise valida. Kui ma seda viitsin, teen ma seda kodus ja palju soodsamalt. Samal põhjusel ei salli ma Vapianot ka.

Kuna ma juba päeval selle peale nii ärritunud olin, siis jagasin ma oma emotsioone ka Epuga. Las ma kopeerin oma raevukõne siia ka:

Jah, see peaks hullult kliendisõbralik süsteem olema, et klient saab kõike valida, aga see tekitab nii õudset stressi ka mulle. Eriti Vapianos - kõigepealt vali endale makaron, siis kaste, siis lisand, siis veel mingi huinjaa, aga ega mina ju kokk ole, äkki tuleb kõik see kokku jube sitt? Ja siis tehakse see eksklusiivselt su silme all valmis. Kohvi ja kooke saad üldse ei-tea-kust ja maksta ka kuidagi imeviisil. Ma eelistan seda, et menüü on ette antud, kui ma ise tahan valida toidu sisse koostisosi, siis teen ma kodus süüa. Telliskivis on mingi selline kohvikoht ka, Renard oli vist nimi, kus menüüd pole ja sa pead ise teadma, millisest kohvioast sa kohvi tahad. Ma julgesin seal küsida latet, aga seda loomulikult polnud, liiga prosta värk ilmselt. Siis see kohv pannakse su silme all mingi hipsteriagregaadi abil tassi nõrguma (jube aeglaselt) ja no hind on siis loomulikult vastav. Oleks siis see kohv hea! Mingi kahtlane ja kibe lurr tuleb välja, sest kohv ei jõua seal hipsteriasja sees piisavalt seista. Pealegi ei meeldi mulle kohvi klaasist juua.

Kirjavigu on muidugi meeletult, aga ma kirjutasin, nagu enne mainisin, vihaselt ja kiiresti.

Viimased päevad

Tegime laupäeval Railiga kaltsukatiiru, et skoorida  - kellel olemasolevatele, kellel tulevatele - lastele hunniku riideid. Kas saab olla paremat viisi nädalavahetust alustada? Riietega, mis tulevad koju pea olematu raha eest? Ega ikka ei saa küll. Oma tiirutamisega sattusime ka korraks uude Arsenali keskusesse ja pettusime mõlemad, sest seal oli a) külm ja b) mõttetu poevalik, nii et polegi vaja sinna enam uuesti minna.

Reedel oli aga samuti üks mõnus päev, sest ma nägin oma ristitütart, kes on ikka veel imearmas ja Ernstist sisse võetud. Kes suudakski nendele sinisilmadele vastu panna? Mulle ikka nii väga meeldivad pisikesed lapsed ja ma veendun selles iga korraga aina enam. Jumal tänatud, et üks pisike järgmisel aastal veel mu tutvusringkonda lisandub. Enne ristitütre juurde minekut olin aga tööl, kus oli samuti tavapärasest mõnusam päev, sest jagati kleite. Nüüd on mul üks roosa kleit kapis suve ootamas ja kui ma suve oodata ei jõua, lähen sellega juba enne patseerima. Suureks üllatuseks avastasin, et mu rõivasuurus on nüüd 32. Nonoh. Eks selle firma riided ole tegelikult tavapärasest suurema lõikega, aga las ma elan oma unistustes edasi - ma olen suurus 32.  Et mu jalanumber on aga 40, siis hakkan ma vaikselt Miki Hiirt meenutama. Kurb on veel see, et saada oli üks imeline kleit - täppide ja tüllivahuga - suuruses 40, millesse ma lihtsalt uppusin. Kaalusin küll varianti, et sööks ennast kleiti sisse, aga kardetavasti võtaks see liiga palju aega ja tervist. Egas' midagi, pean leppima olemasolevate kleitidega. Nutan ja lepin.

Neljapäeval käisime aga Villa Thais. Ma olekin tahtnud sellest juba enne pikemalt kirjutada, sest mulle nii tohutult meelib Villa Thai, aga ma unustasin ja ... enam ei viitsi. Kahtlemata on aga tegemist Tallinna parima Aasia söögikohaga, kes ei usu, proovigu järele. Mina kavatsen õige pea selles uuesti veenduda.

**

Nüüd on vist viimaste päevade käigud ette loetud? Massaažid muidugi ka, aga neist pole midagi rääkida eriti. Kes ise pole kurgumassaaži saanud, sellele on raske seletada ka.

Meikimisest

Ühel kaunil või vähemkaunil hommikul, kui ma olin pudrukeetmiste ja riietumiste vahel ka ripsmeid värvida jõudnud, küsis Sten etteheitva tooniga, miks ma ennast "nii ära värvinud" olen. Ta üritab mulle nimelt väita, et ma olen meikimata kenam ja kuigi ma hindan tema arvamust, siis selles osas jääme me eriarvamusele. Igatahes ütlesin siis kiiresti, et tööl võiks ikka inimese nägu olla, ja ignoreerisin tema pobinat, et kõik hakkavad mind seal ju sebima kindlasti. Õnneks ma tean, et ta teeb selle sebimisjutuga nalja, sest muidu meie suhted nii head ei oleks - kui ma üldse midagi oma feminismiajuga ei salli, siis on see meeste tujude järgi riietumine ja meikimine. Ütlesin veel jutujätkuks, et mul on tööl kõik abielu-kooselunaised, enamikul ka lapsed, aga mul on tunne, et Sten arvab siiani, et see kujundajajutt on lihtsalt suitsukate ja tegelikult käin ma stripikas tööl. 

Ja kui ma siis tööle oma klubimeigiga jõudsin, oli mul tsipa rohkem sellele meikimis- ja üleslöömisteemale mõelda. Miks siis ometi? Tegelikult võiksin ma vabalt istuda siin ka dressides ja meigita ning ma olengi seda teinud mingil ajal, täpsemalt siis, kui ma lapseootel olin ja ennast megakoledana tundsin. siis käisin tööl küll neis riideis, mis lihtsalt selga mahtusid (ja mis enamasti olid koledad), sest ma tundsin ennast sinivaalana ja leidsin, et ükski meik ega kleit suuda mind inimeseks teha. Enesetunne oli mul loomulikult sitt, sest ma olin ju nii kole enda arvates. Nüüd aga võtan ma ekstra hommikuti selle kaks minutit, et visata näkku puuderkreem ja ripsmetele tušš, sest nii tunnen ma ennast lihtsalt paremini. Pealegi on kontoris töötamine minu jaoks omamoodi rollimäng, mil ma olen teine inimene kui näiteks kodus või sõpradega ja välimus aitab rolli paremini sisse elada. Ma tõesti töötan paremini siis, kui olen juuksed ära kamminud, viisaka pluusi selga pannud ja tsipa meiki lisanud - eelnevas peitub ilmselt ka põhjus, miks mulle kodus töötada ei meeldi. Ma võin ju mõelda, et löön ennast hommikul üles, aga tegelikult olen ma ju õhtuni hommikumantlis. No mis töömeeleolu see loob?

Teine asi on muidugi elementaarne viisakus kaasinimeste vastu. Ma pole mingi megabeib või stiiliguru ning vabal ajal olen ma enamasti meigita, aga seda jälgin ma siiski, et kui ma tööle või külla lähen, oleksin ma viisakalt riides. See näitab lugupidamist teiste inimeste vastu lihtsalt. Loomulikult ei tähenda see viisakus õhtukleite ja soenguid, küll aga puhast ja korralikku riietust ning kammitud juukseid. Ma võin olla küll pealiskaudne ja ilmselt olengi, aga ma hindan sama ka teiste inimeste juures. Ega ma minesta muidugi, kui keegi mu juurde dressides otse jooksu pealt tuleb (mida ei juhtu, sest mul pole sportlikke sõpru), aga ma olen liigutatud, kui ma näen, et külaline on mu sünnipäevale tulles endale näiteks ilusa kampsuni või särgi selga pannud, mitte päris selle, millega ta kodus diivanil aeleb. 

Ma just lugesin viimase lõigu läbi ja sain aru, et ma olen jube pealiskaudne. 

Igapäevaseid rõõme

Tead, mida ma täna terve päeva (või vähemalt kuni kella 10.30ni) teinud olen?

Vaadanud Ernsti lasteaiapilte, mis täna lõpuks saabusid. No nii armsad on! Lisaks hakkasin mõtlema, äkki peaks millalgi ikka mõnele professionaalsele fotosessioonile minema, aga selliste fotosessioonid häda on see, et nad on hirmus kallid ja mul tõesti-tõesti pole võimalust üle saja euro piltide alla panna. Ma tean jah, mälestused jne, aga kui pole, siis pole, nii et kui siia satub mõni inimene, kes tahaks (soovitatavalt) tasuta või (vähem soovitatavalt) väikese summa eest Ernstist pilte teha, siis ma võtan hea meelega pakkumise vastu.

Tegelikult ma nii paaniline pole. Lihtsalt enda lapsest on ju nii tore pilte lasta teha.

**

Lumi tuli ka maha ja nüüd mõtlen ma hirmuga, kuidas ma pärast tööd Tõnismäele massaaži jõuan. Kelku pole ma veel otse loomulikult ostnud, aga täna tuleb ka see nali ära teha, sest vankriga liiklemine on pehmelt öeldes võimatu. Käelihaseid treenib see küll kenasti, aga kui on vaja kiiresti kuhugi jõuda, siis lihtsalt ei jõua. Nii. Äkki jätaks vankri lasteaeda ja jookseks, Ernst süles, bussile? Unustasin veel mainida, et jube kiire on sinna massaaži jõudmisega, millegipärast olen ma pannud äärmiselt ebasobivad ajad. Aga noh, ega mõtlematust anna häbeneda, ikka heaks teha. Vähemalt homsest reedeni tegeleb selle logistikaga mu ema ja mina saan rahus järgmise nädala kampaaniad ette valmistada. 

**

Täna otsustasin lõplikult, et Ernstile pole üldse mingeid mänguasju vaja. Nimelt olin ma toonud raamatukogust "Sõja ja rahu" uue trüki (juba esimeste lehekülgede põhjal on mu arvamus toimetamisest jube halb, aga noh, andkem aega atra seada), mille ma täna hommikul kotist välja võtsin ning Ernstile andsin, et ta selle tuppa lauale viiks. Herr jooksis raamatuga magamistuppa ja kui ma mõne aja pärast vaatama läksin, mis ta seal teeb, istus ta voodil, raamat käes, ja vaatas õndsa ja uuriva näoga kaanepilti, ise sellise olekuga, et ta ei kavatse kunagi sellist hinnalist aaret käest anda. Imeline, kas ma tõesti kasvatan endasugust raamatuentusiasti? Üleüldse suhtub ta raamatutesse suure respektiga, alati keerab ettevaatlikult lehti ja kannab neid toast tuppa. Muidugi ma ei tea, kuidas edasi, sest eile õpetasin ma teda paberit rebima - koju tuli nimelt kommunaalide arve.

Tööharjumus

Ma tunnen alles praegu, mil ma olen veidi alla kahe kuu töö käinud, et olen töörütmi täielikult kätte saanud. Ma olen vist maininud ka kunagi, et ma pean tööl mõtlema mitmes erinevas keeles ja arvutiprogrammis, nii et väga uisapäisa seda teha ei saa. Praegu, mil ma olen suutnud endale süsteemi ja rütmi luua, on kujundamine lust ja lillepidu ning seetõttu olen ma hakanud mõtlema .... tööle. Täpsemalt töö vajalikkuse peale ning sellele, mis on vajalik töötades.

Ma olen küll võrreldes oma eelneva eluga oluliselt väiksem töönarkomaan, aga tööga laulatatud olen ma siiski. Mõtlesin just ühel kaunil päeval siin hästi realistlikke mõtteid sellest, kas ma töötaksin siis, kui ma võidaksin lotoga miljon eurot? Kas sina töötaksid? Ma jõudsin järeldusele, et jah, töötaksin küll, sest ma ei tea igavamat asja, kui päevad läbi kodus passimine. Olgu siinkohal mainitud, et alla-aastase lapsega kodus olemine ei ole mingi lõõgastus, häng ja chill, aga sealt ülespoole hakkab asi juba ära kiskuma. Ma mäletan nii hästi seda ängi ja ahistatusetunnet, mis mind Ernsti esimestel elukuudel valdas, sest ma pidin kogu aeg kodus olema, üksinda välja ei saanud, üldse eriti liikuma ei saanud ja see kõik oli nii masendav, et enam korrata ei tahaks.

Oot, ma tahtsin töötamisest rääkida. Kui mina oleksin tööandja, siis ma ei võtaks oma tööle inimest, kes teeb võib-olla väga ilusaid kollaaže, aga kelle ainus töökogemus on paarinädalane ettekandjatöö kusagil baaris. Miks? Mu arvates on nimelt nii palju omadusi, mis on ameti- ja haridusülesed ning mis on kollektiivis töötades ülitähtsad. Täpsus, kiirus, tähtaegadest kinnipidamisvõime, teistega arvestamine, ajaplaneerimisoskus ja mis kõige tähtsam - tööharjumus. Neid omadusi ja eriti seda viimast ei saa lihtsalt muudmoodi omandada kui töötades ja seetõttu on mu jaoks isegi pikaajaline klienditeenindajatöö suur pluss - inimene teab, mida tähendab järjepidev tööl käimine. Tööharjumus on minu arvates kõige tähtsam - inimene võib ju alles kolmekümnendates olla aru saanud, kellena ta töötada tahaks, aga kui ta ikka ei tea, mida tähendab igapäevane tööl käimine, siis on tööharjumuse tekitamine päris raske. Äkki ühe päeval ta otsustab, et ta enam ei taha ega jõua ning läheb minema? Tööandjana (kes ma loomulikult pole) suhtuks ma töökogemusteta inimestesse äärmiselt ettevaatlikult.

Aga kas ma ise polnud kunagi see, kes kurtis, miks noortelt pikka töökogemust oodatakse, kui neil pole võimalust olnud seda kusagilt saada? Jah, noortelt, sellistelt kahekümne kandis inimestelt ei saa loomulikult töökogemust eeldada, nii et neile tulebki anda võimalus alustada töötamist ja tekitada tööharjumust. Pealegi - olen sellele ennegi mõelnud - ma saan aru, et keskkooli/ülikooli lõpetanutelt on liig nõuda terveks eluks sobivaid karjäärivalikuid, aga kust neid ikka saada? Ikka tööle minnes! Mina poleks mitte kunagi arvanud, et minust saab kujundaja, aga näete, siin ma olen. Kodus poleks ma sellise karjäärivaliku peale tulnud, aga tööle tulles ja siin erinevaid ülesandeid proovides sain aru, et see meeldib mulle ning pakub mõnusat pinget. Pealtkahekümnestena on inimesed uljamad ja hakkajamad ka ning valmis veidi rohkem ebamugavusi taluma, mida mingil määral tööharjumuse tekitamine ju ka on.

Ega tegelikult olegi ju tööl käimine kohustuslik. Praegu on palju võimalusi kodus töötamiseks või ettevõtlusega tegelemiseks, nii et tegelikult ei ole kollektiivis töötamine ju reegel. Mina aga näiteks ei suudaks kodus töötada, sest mulle meeldib hoida töö ja eraelu lahus. Samal põhjusel ei tahaks ma ettevõtjaks hakata. Kes aga tunneb ja tahab, palun, võimalusi on ju nii palju.

Vahepeal tuli lumi maha

Ja me käisime oma kodupargis Kadriorus. Mitte, et ma siin pikka juttu tahaks teha, aga mõne pildi jagaksin küll. Muide, Ernstil on siin seljas see kombekas, millest ma eelmises postituses kõnelesin.

Nagu näha, olen ma taasavastanud oma põhimõtte, ainult selliseid Ernsti pilte jagada, kus ta koos minu või kellegi teisega on. Eelmine postitus oli lihtsalt kõrvalekalle, mille ma õige pea likvideerin.

Lumi on aga äge! Nii äge pole see muidugi siis, kui mul on vaja kiiresti lumevallidest läbi murda, et bussile jõuda või kui bussiuks satub olema sentimeetri täpsusega lumehange ees. No, aga need on ju ainult pisiasjad. Tähtis on aga see, et lumes on vahva hullata ning jõulutunne on kohe sajaga sees. Saladuskatte all võin öelda, et mul on kodus juba jõulukaunistused oktoobrist saati üleval ning üks eelmisel aastal tehtud jõulupilt oli seinas terve suve.

Hindadest

Seekord on teemaks lasteriided. Kõik ju teavad, et need on meeletult ülehinnatud, eksole? Vaatasin ka ühel kaunil päeval linnas ringi jalutades, et too eriti kallis pood, kus mitte kunagi keegi ei käinud, Mon Amie, on oma uksed sulgenud ja ausalt öeldes ma eriti ei imestanud ka, sest - nagu ma mainisin, ma ei olnud seal on retkedel mitte kunagi mitte kedagi näinud.

Eile aga puutusin seoses tööga lasteriietega veidi lähemalt kokku ning sattusin mingit värki guugeldades Po.P-i lehele, kust avastasin selle kombeka, mille ma Ernstile suvel Uuskasutuskeskusest kolmeka eest ostsin. Originaalis oli selle hind 149.- 149 eurot! Ja ta saab seda kanda ainult sel talvel! Kusjuures minu variant, see kolmeeurone, pole üldse mingi räbaldunud narts, vaid täiesti korralik, ma ütleks isegi, et peaaegu uus ja ilus kombekas. Mõtlesingi siis omaette, et kas tõesti ostetakse neid mitmesajaseid ja peamiselt - miks?

Miks-küsimusele on ilmselt lihtne vastata: kõikidel pole kas piisavalt aega või tahtmist, et taaskasutusse sukelduda, sest selge on, et kaltsukatuurid võtavad aega ning kindla peale välja minna ei saa, kui ikka ruttu on midagi vaja. Teine miks-küsimus oli mul aga veel: miks maksavad lasteriided nii meeletult palju?

Õhtul läksime me veel Railiga beebipoode uudistama, kus mu hämming süvenes veelgi. Tõsi ta on, et beebiriided on armsad ja nunnud, aga sellegipoolest tundub mulle 30 eurtsi ühe kampsiku eest veidi liig välja käia, eriti veel siis, et selle kandmisaeg on vaid paar kuud. Särgid-püksid-jakikesed - kõikide hinnad algasid u 15 eurost. Miks? Kas ma olen ainus, kes arvab, et see on ebanormaalne?

Neid hindu vaadates tuli mulle meelde kusagilt loetud lause, mille autorit ma ei tea (ega tahagi vist teada), et oma lapsi armastavad emad ostavad neile ikka uusi riideid. Huvitav viis muidugi oma armastust väljendada, ma ise eelistan veidi vähemmateriaalset viisi. Aga kuidas siis uued riided hoolivust näitavad? Seletage juhmile. Mulle tundub taas arulage kulutada meeletuid summasid särkidele, mis niikuinii kohe ära määritakse ja millest kohe välja kasvatakse. Parem siis ostan taaskasutusest hunniku särke, mille puhul mul pole kahju, kui need mänguhoos poriseks saavad või kui neile toit peale kukub, Ja seda juhtub. Samuti ei tahaks ma eales olla selline lapsevanem, kelle elu mõte on riided edasi müüa ja kes sellepärast keelab lapsel neid määrida. See riiete edasimüümine on minu arust nii tüütu, et ma ei suuda sellega tegelda, ja seetõttu jagan ma lihtsalt oma korralikuma kraami laiali. 

Kusjuures see taaskasutuse eelistamine ei tähenda üldse, et Ernst kaltsustununa ringi käiks - oh ei! Ma olen äärmiselt kriitiline riiete kvaliteedi suhtes. Oot ma panen ühe taaskasutusriiete pildi ka:

Muidugi on olemas ka asju, mida ma ostan uuena: jalatsid näiteks. Ja pesu ja sokid. Mütsid. Lisaks ei tõrgu mu käsi siis, kui on vaja kulutada näiteks ujumise, massaaži või muude vajalike tegevuste peale, nii et seda ka väita ei saa, et ma üldse oma lapse peale kulutama poleks nõus, Lihtsalt riided ...

Meid ju huvitavad faktid

Otsustasin vahepeal panna kirja mõned faktid enda kohta. Peamiselt ikka ainult enda ego upitamiseks, aga ka neile inimestele äratundmiseks, kes samasugused on (ma loodan, et neid on).

- Mul on unehäired.
Päris tõsised, kusjuures. Ravimid ei aita, olen proovinud igasuguseid, nii lääne kui ka ida meditsiinist. Häired väljenduvad siis suutmatuses magama jääda ja äärmiselt pinnapealses unes. Kui öösel korraks üles ärkan, siis võib kindel olla, et olen ärkvel hommikuni.

- Mul on ebanormaalselt painduvad sõrmed.

Paraku puudub mul fotosüüdistus, aga ma suudan oma sõrmed kringliks keerata nii, et inimestel mu ümber läheb süda pahaks.

- Kui paluda klassi- või töökaaslastel mind iseloomustada, kasutab 90% neist sõna "kiire".

- Ma olen 27 ning mul on tööstaaži 12 aastat.

- Ma ei ole mitte kunagi oma kooliaja jooksul saanud hindeks kahte, isegi kolm oli äärmiselt harv külaline.

- Ma olen loonud endale illusiooni, et ma armastan suve - tegelikult veedan ma pool suve vigisedes, kui palav on, ning teise poole palavusest minestades.

- Ma armastan tohutult ägedaid ja silmapaistvaid riideid ning ei suuda taluda mannavahuroosat või beeži või muid eriti igavat värvi. See on ka põhjus, miks ma taaskasutust armastan.

- Kontsertidel või muudes kohtades, kus mängib vali muusika, ei suuda ma inimestega rääkida, sest mu kõrvad ei eralda kõnet taustamürast.
See on ka põhjus, miks ma ei saa kellegagi klubides tutvuda. Ma ei pööranud sellele eriti tähelepanu, aga üks hetk avastasin, et kui teised inimesed ümberringi suutsid omavahel pikki vestlusi maha pidada, siis mina mitte, sest ma lihtsalt ei kuulnud.

- Ma ei tee vahet vasakul ja paremal.

Seda ma ikka tean, et ma kirjutan vasakult paremale, aga kui on vaja nt kellelegi öelda, kummal pool mingi asi on või  - hoidku jumal - autoga kuhugi pöörata, siis enamiku juhtudel valin ma valesti.

- Ma ei ole mitte kunagi käinud Õllesummeril.

- Viimasel ajal on mu toitumise muutunud nii tervislikuks, et ise ka ei usu.

Näiteks ei leia mitte kunagi mu toidukorvi teed maitsestatud jogurtid, kohukesed, valmistoidud, viinerid, pihvid, maitsestatud lihad, mahlad, karastusjoogid, saiakesed jne jne. Rääkimata siis alkoholist.

- Ma näen kirkaid unenägusid.

Pidi olema intelligentsete inimeste tunnus, muide.

- Kui ma peaksin kirjeldama oma ideaalset õhtut, piisaks ühest sõnast: RAAMAT.

Pärast Ernsti sündi oli kõige suurem probleem mu jaoks see, et ma ei saanud enam lugeda nii palju, kui tahtsin.

- Ma olen õppinud kõhutantsu.

- Kui ülikooli läksin, kuulusin veidi aega Kaitseliitu ning mul õnnestus käia õppusel Tartu Lukku.

Üks ägedamaid kogemusi mu elus!

- Olen käinud esinemas laulukooriga Põhja-Norras ja näinud polaarpäeva.

Harstadis täpsemalt. Norra on ilmselt kõige ilusam koht, kus ma käinud olen, sest sealne loodus on lihtsalt nii suursugune. Mäed ja fjordid, jaanipäevane lumesõda, kesköine jalgpallimatš ja palju muud. Ahjaa, esinesime me ju ka, aga keda see huvitas.

***