Tagasi laululapseks

Täna hommikul läksin ma üle 13 aasta uuesti lauluproovi. Ma valetaks, kui ma ütleks, et ma hääles olen, aga tagasiside järgi ütleks, et olin päris tubli. Nimelt on raadio laulustuudiol sel aastal 60. sünnipäev ning selle tähistamiseks tuleb aprillis kontsert, milles ka vilistlased laulavad. Tervelt kolm laulu usaldatigi meile ning täna oligi aeg neid harjutada. Lisaks laulmise meeldetuletamisele oli eriti tore näha kunagisi laulukaaslasi, sest pärast koorist lahkumist pole mul nendega kokkupuudet olnud ja selle üle on mul tegelikult kurb meel, sest .. no nad olid nii ägedad! Siiani on ja mõni on suisa laulmisega tõsisemalt tegelema asunud. Mina aga hülgasin profilaulmise, nagu manit, 13 aastat tagasi. Sellegipoolest oli aga päris mõnus ja värske tunne laulma asuda, isegi viisid ja sõnad olid meeles. Aru ma aga ei taipa, miks ma teise häälde läksin, kui ma ometi terve elu esimene hääl ja pealegi veel sopran olnud olen. Mul on muidugi selline häda, et ma räägin küllaltki madala häälega, aga laulan kõrgelt ja madalad noodid kõlavad nagu ... häälest ära pasun. Teises hääles on aga vaja just neid madalaid noote vahel võtta. Eks ma järgmisel korral lähen esimesse häälde tagasi ja vabandan ennast sellega välja, et olin meeltesegaduses või midagi. No krt, ma pole ju mingi laulja!

Igatahes - kuna põhiliselt on tegemist lastekontserdiga, siis soovitan kõigil, kel on väikesed lapsed või kellele meeldivad lastelaulud, tulla 24. aprillil Vene Kultuurikeskusesse, kus lisaks minu auväärsele isikule on näha ka palju muid toredaid inimesi esinemas. 

Frankofiili söögipäevik

Ma olen alati selline poole kohaga frankofiil olnud. Vähemalt enda arvates, kuigi siin üksvahe mõtlesin, et tegelikult meeldivad mulle Prantsusmaa juures vaid mehed. Ja filmid. Keelt aga pole ma õppima asunud ja Prantsusmaale ka kolinud, nii et ilmselt on mu frankofiilia üsna lahja olnud, aga ikkagi pole ma jätnud kasutamata juhust igale mu trajektoorile sattunud prantslasele halada, KUI väga mulle Prantsusmaa meeldib. Nüüd olen avastanud uue meeldiva aspekti oma lemmikmaa juures: toidu. Prantsuse köök on küll tuntud üleilma, aga mind paelub konkreetsete retseptide asemel pigem nende söögikultuur.

Mul on käsil juba teine raamat, mis räägib prantslaste söömisharjumustest ja üha enam ja enam saab mulle selgeks, et selleks, et korralikult ja tervislikult toituda, pean ma selle üle võtma. Eriti veel seepärast, et ma tahan anda ka järeltulevale põlvele kodust kaasa korraliku söögikasvatuse. Mis see söögikasvatus siis on? Kirjutasin siin ka millalgi, et prantslased toiduga ei mängi, eraldi toite igaühele ei tee ning peavad söögiaegadest kinni, aga minu arvates on kõige tähtsam see, et nende jaoks pole toit miski, mis seostuks süümepiinadega ("issand, kui rasvane/magus/kaloririkas, ma ei tohi pärast kella 18 enam süüa, see teeb mind paksuks"), vaid nauding. Ei loeta kaloreid, ei süübita toidu mikrokoostisesse ega sõeluta salatitest koostisosi välja, vaid tehakse korralikku toitu ning süüakse seda pikalt ja naudinguga. Nii söögi tegemiseks kui ka selle söömiseks varutakse aega.

Sellega meenus mulle üks aastatetagune seik. Olin 16 ja just tutvunud ühe prantslasega ning ka temaga kohtingu kokku leppinud. Samal päeval olin käinud Kaidiga ujumas ning kuna meil oli kõht tühi, kugistasime ujula taga ühe äärmiselt ebaapetiitse väliimuse ja sisuga burgeri. Õhtul, kui oma prantslasega kokku pidin saama, jäi ta umbes veerand tundi hiljaks ning kui lõpuks kohale jõudis, teatas süüdimatul ilmel, et oli õhtusöögil ja see venis veidi pikemaks. Olin vihane, sest mis põhjus see ometi on? Õhtusöök! Lõpetanud siis varem või ,,, ma ei tea. Praegu aga saan aru, et loomulikult on ühele korralikule prantslasele korralik söögiaeg tähtsam, kui mingi 16-aastane tšikk. Mitte, et ma hilinemist õigeks peaks, aga nüüd mõistan ma teda veidi rohkem. 

Ühes raamatus, mis ma just lugesin, tehti katse, milles näidati prantslastele ja usakatele pilti suurest tordist ning küsiti, mis on esimene sõna, mis sellega seoses pähe tuleb. Prantslased ütlesid "tähistamine", usakad "süütunne". Olin veidi segaduses, et kuidas saab tort kelleski süütunnet tekitada? Keegi ei käsi neid ju seda üksinda ära süüa ja kui söövadki, siis mis siis? Ilmselt on veidi halb olla, aga süüdi ei peaks ju ometi ennast tundma. Aga siis mõtlesin veel veidi enda söögikäitumisele tagasi ja meenutasin üldse, kuidas eestlased toidust räägivad ja taipasin, et väga suur osa meist tarvitab heade asjade, nagu šokolaad, koogid, tordid jne jne kirjeldamiseks süütunnet väljendavaid sõnu ja tunnevad ennast süüdi, kui midagi head söövad. Eriti naljakas on minu arvates see, kui keegi kurdab, et sõi kodus terve kommikoti ära, sest "ei suutnud vastu panna". Miks peaks vastu panema? Ja kui tead, et pärast nii hullud süümekad on, siis miks see kommikott üldse kodus on? Naljakas. Aga süütunne tekkivat sellest, et "head asjad teevad paksuks". Et üleüldse kogu toit teeb paksuks ning seepärast oleks parem sellest hoiduda ja kui kogemata mõni tordiviil taldrikule eksib, peab ennast tagantjärele piitsutama. 

Jumal tänatud, et ma mitte kunagi dieeti pole pidanud! Ilmselt on selle põhjuseks see, et ma armastan süüa, aga õnneks paksuks ei lähe, aga ka see, et ma pole mitte kunagi eriti ebatervislikke asju söönud. Vahel on ikka mõni burks menüüsse ära eksinud ja komme ka, aga üldiselt söön ma korralikku kodust toitu ja 99% päevadest on laual ka soe söök. Nii ei ole mul tekkinud ka isusid keemilise kräpi järele. Mis ma veel olen märganud (pärast seda, kui siin meeletult küpsetama ja magustoite tegema olen asunud), on see, et ise tehtud ja korralikest toorainetest road, nii soolased kui ka magusad, on oluliselt paremad, kui kõiksugustest asendajatest tehtud odav poekraam. Nii lihtne see ongi! Ei teki isu ka šokolaadivõi järele, kui ma saan kodus ise palju parema šokolaadivahu valmis meisterdada. Ja seda prantslased teevadki: ise ja hästi süüa.

Prantslaste söögikultuuri juurde tagasi tulles peab mainima, et mul on veel pikk tee minna. Põhilise reegli - toidu nautimise - vastu pole ma õnneks kunagi eksinud, aga nüüd proovin ka korralikke söögiaegu juurutada, rohkem aega söömisele kulutada ja sööki ka maitsvamaks muuta. Prantsuse retseptid on muide imehead, ma juba vaikselt katsetan neid ja vaimustun iga päevaga aina enam. Ja veel rohkem.

Vahva ettepanek

Nädalake tagasi tehti mulle selline ettepanek, et isegi mina, kes ma ometi nii kalestunud, külm, kalk ja südametu ning igasuguste ettepanekutega harjunud olen, heldisin. Ei, see polnud mõni siivutu ettepanek, nende peale ma ei heldi. Nimelt palus Hannese armas abikaasa mul nende beebi ristiemaks hakata. Kuigi ma tean, et minu parim omadus selle ettepaneku juures on see, et ma olen ristitud, olen ma siiski liigutatud, sest ilmselt poleks nad siis mind valinud, kui ma täisparm või narkar oleks, olgu ma nii ristitud kui tahes. See aga tähendab muuhulgas ka seda, et kevadel pean ma leeri minema. Kunagi, kui ma veel päris alakas olin, tahtis Jaani kirik olla popp ja noortepärane ning korraldas nn noorteleeri, kuhu ma ka siis suurest huvist läksin. Eeeei olnud see kohe üldse mulle - leeriõpetaja, noor norrakas, oli küll tore ja entusiastlik ja oli veel eesti keele ka ära õppinud, aga ta korraldas minusugusele eestlasest introverdile absoluutselt mittesobivaid üritusi. Näiteks orienteerumist mööda Tallinna linna, grupitöid, kutsus kogu leeriseltskonna (u 20 inimest) endale külla, pani meid kirikus esinema .... Mingil hetkel ma otsustasin, et aitab ka, ma ei viitsi sellise jamaga tegelda. Nüüd aga lähen tavaleeri ja seal ma eeldatavasti mööda ilma ringi jooksma ei pea, ma loodan. Märtsis see algab ja mai lõpus saab läbi. Ja siis saab minust ristiema ka. Oh, ma olen ikka nii kõrvust tõstetud!

Aeg antud töötada ja aeg antud puhata

Ma siin millalgi oma negatiivsuspahinas kirjutasin, et möödunud aasta oli üks halbade juhtumiste aasta ja samas ka prioriteetide ümberhindamise aasta. Et aga jutt liiga segaseks ei jääks, oleks aeg täpsemalt neil mõlemal ka peatuda. Nimelt sain ma aru, et ükskõik, kui palju sa ka ei tööta, ennast ei hari, pinguta või rahmelda, ikka võib ühel päeval juhtuda, et kaotad kõik, mille nimel siiani töötanud oled: töö loomulikult. Kui eriti hästi läheb, siis tervise ka. Näiteks Ulvi - kindlasti kõige targem ja haritum inimene, keda isiklikult tunnen, doktorikraadiga teadlane suisa ja lisaks veel väga töökas, ma pole kunagi näinud, et ta midagi ülejala teeks või vinguks, et ei viitsi. Eks asi ole ka selles, et ta on sündinud bioloog - ema meenutab siiani õudusega, kuidas ta kodust hiigelsuuri mardikaid ja sisalikke leidis, mis Ulvi sinna sisse smugeldas. Loogiline jätk oligi ülikool ja teadlasekarjäär ja nüüd ... eelmisel aastal teatati talle, et tore on, aga nägemist. Ma ei kujuta ette, millise šokina see Ulvile tuli, sest ta on väga viisakas inimene, kes avalikult kedagi ei sõima ega emotsioonitse, aga kui see isegi mind jahmatas, siis ... Eriti veel seepärast, et isegi majanduskriisi ajal, kui kõik töökohtade pärast muretsesid, olin ma alati kindel, et ega Ulviga midagi juhtuda saa, sest tal on nii normaalne töökoht ja pealegi veel doktorikraad. Aga nüüd - elutöö aknast välja. Nii ma siis mõtlesin pikalt ja pikalt ning lõpuks jõudsin järeldusele, et miski, absoluutselt mitte miski ei garanteeri meile, et see töö ja valik, mille oma elus langetanud oleme, ühel päeval lihtsalt ei kao. Mitmed-kümned aastad koolipinki, karjääri, ustavat töötamist tundub sel hetkel nagu eimiski. Eriti hull on veel lugu siis, kui oled omandanud eriala, mis eriti ei huvita ka, sest vastupidisel juhul on vähemalt õppimisprotsess olnud põnev. Aga siiski.

Kuna ma sel hetkel olin veel kodune ka ja pidin umbes iga nädal vastama küsimustele, kas ma juba tööle tagasi tahan, siis mõtlesin ma veel sellele, et ma olen ilmselt õigesti teinud, et ma mitte kunagi tööd oma elus esimesele kohale seadnud pole. Ma armastan töötamist, eriti iseseisvust, mida ise teenitud raha annab, ma olen äärmiselt hea töömoraaliga, tööajal olen ma kiire, täpne ja asjas nelja jalaga sees, aga töövälist aega ma tööle kulutada ei taha. Sel ajal, kui teised meil tööl ületunde tegid, läksin mina alati õigel ajal koju ja veetsin seal ka nädalavahetused, sest a) ma sain alati oma tööga õigel ajal hakkama ja b) minu jaoks oli väga oluline see, et ma saaksin vabal ajal muule keskenduda kui tööle. Ehk siis kokkuvõttes: tööaeg on tööaeg, aga pere on alati olnud minu jaoks esikohal. Vahel on mul tunne, et ma olen vähemus, sest moodne ju on, kui kogu aeg kurta, kui palju on tegemist ja vähe vaba aega. Kusjuures - väike teemavahetus, aga minu arvates ei saa ületundide tegijad lihtsalt oma tööga hakkama. See selleks. Möödunud aasta näitas, et ei saagi kogu oma elu tööle pühendada. Usun, et isegi ettevõtjatel, kes ometi peaksid iseenda peremehed olema, ei ole see jalgealune nii kindel. 

Otsustasin siis ka, et see poolteist aastat, mis ma kodus olen, ongi minu jaoks see väga vajatud puhkuseaeg. Tööst. Lapsega kodusolemine on kõike muud kui lõõgastumine ja vaba aeg, aga tööst on see ometi puhkus ja võimalus läbi mõelda, mis, kus ja milleks. Praegu, kus Ernst on kümnekuune ja saab asjadega juba päris hästi hakkama, ei sööstaks ma ikka veel tööle, sest ma tunnen, et kodusolemise aeg on nii vajalik, et akusid laadida, tööelu distantsilt vaadata ja mitte läbi põleda. Et siis sügisel värske peaga tööle asuda.

Soovinimekiri

Vaatan, et hullult popp on kõiksuguste soovinimekirjade tegemine, nii et leidsin, et olen ka vahelduseks popp ja noortepärane. Ning kui kõik teised mainivad sada korda juurde, et nad ei eelda, et nad need kõik asjad saavad, siis mina küll eeldan. Vähemalt sünnipäevaks, kuhu ju polegi nii palju aega - kõigest septembrini.

Linke ma otse loomulikult lisada ei viitsi.

1. Etümoloogiasõnastik. Ma olen vist viimane inimene, kellel seda pole? Igatahes võiks see kodus olemas olla, sest väga tihti avastan ennast sõnade päritolu järele mõtlemast. Ei teagi, miks ma seda veel endale ise ostnud pole ....

2. Mõni korralik Eesti-Inglise või Inglise-Eesti sõnastik, parem oleks, kui mõlemad. Muidu kasutan ma veebipõhist saksa-inglise sõnastikku, aga paberil sõnastik oleks ikkagi etem.

3. Andrus Kivirähi lasteraamatud, eriti too viimane, "Oskar ja asjad". Tegelikult tahaks neid kõiki. Üleüldse lasteraamatuid võiks rohkem olla, siiani on mul Lindgreni kogu ja Harry Potter ja "Pinocchio". Ja veel mõned(kümned).

4. "Viplala"! Mul on vaid eriti kapsaks loetud ja puuduvate lehtedega teine osa, aga no kuidas ma hakkan teisest osast lugema? Tahaks aga uuesti meelde tuletada, kui vahva see raamat oli.

5. Jim Ashilevi "Kehade mets". Mart Juur soovitas seda "Kirjandusministeeriumis" ja kui ma kellegi soovitusi hindan, siis on see tema.

6. Marquesi "Armastus koolera ajal". Mul millegipärast pole seda, häbi tunnistadagi.

7. "Metsik lingvistika" Valdur Mikitalt. Lihtsalt stiili mõttes võiks kogu triloogia olemas olla, pealegi oleks põnev lugeda, mida kirjutas Mikita siis, kui ta polnud "popp".

8. Sali Hughes'i "Ausalt ilust" olekski viimane. Lugesin selle raamatu kohta Marca blogist ja tundus piisavalt kutsuv, et tahta samuti lugeda, aga raamatukogus on see kogu aeg välja laenatud olnud. 

***

Aga kuna ma sain eile raamatukogust tervelt neli Rootsi krimkat, siis ma asun nüüd neist teist lugema. Ma luban, et kunagi, ühel kaunil päeval ma kirjutan ka neist, aga  ... ma ootan inspiratsiooni.

Viljatusest ja mähkmeist

Ma tegelikult saan aru küll, et need, kes bioloogiatundides magasid või loogikaga väga sina peal ei ole, on üpris vastuvõtlikud kõiksugustele vandenõuteooriatele ja usuvad meditsiinilisi "fakte", kui need piisavalt lihtsalt ja piisava koguse võõrsõnadega kirja on pandud, aga kuna ma olen rumaluse propageerimise vastu, siis pean ma oma kohuseks tarkust jagada. Mis mind seekord välja vihastas? Lugesin ühe inimese arvamust, et ühekordselt kasutatavad mähkmed tekitavad viljatust - ja arst/bioloog/loogik minus leidis, et ei saa asja nii jätta, et keegi arvab ja äkki keegi veel usub ka seda jama. Seega võtkem appi oma terve mõistus ja mõelgem veidi järele.

Ma saan aru, et aluseks on see uuring. Esiteks peaks kohe mainima, et 48 ei ole piisav valim - isegi mina suudaks sellise valimi kokku koguda ja mingisuguse uuringu korraldada, aga et seda kohe siis ka tõestatud faktina esitada ... no ma ei tea. Pealegi - kui valim on geograafiliselt ja kultuuriliselt ühe riigiga piiratud, muudab see uuringu veel ebausaldusväärsemaks, sest ilmselt on ka palju muid tegureid mängus. Uuringust siis ka veidi: 48 beebiga tehti katse, milles kõigepealt pandi nad plastikust mähkmetesse ja seejärel puuvillastesse mähkmetesse ja pärast avastati, et pärast plastikmähkmetes viibimist oli beebide kehatemperatuur 1 kraadi võrra kõrgem. Ja et kuumus halvendab sperma kvaliteeti, siis äkki-äkki mõjutab see kuidagi nende beebide (poisslaste siis) viljakust. Kusjuures keegi ei öelnud, et vot näed - tulevane viljatute meeste põlvkond on sündinud, vaid öeldi, et see võib olla üks põhjustest.

Aga funktsionaalne lugemisoskus on siinkohal mõned inimesed maha jätnud, sest miks muidu kriisata, et ühekordsed mähkmed tekitavad viljatust. Mõelgem loogiliselt, isegi artiklis on mainitud ja seda võiks tegelikult ise ka teada, et spermakvaliteeti alandab kuumus ning kuumust tekitavad ka puuvillased mähkmed (küll oluliselt vähem) + lisaks veel riided, mis nende mähkmete otsa pannakse. Ei ole nii, et kui mähid beebikese riidest mähetesse ja topid talle jalga kilepüksid, oled kõik õigesti teinud. Või et otsustad tite potile treenida u kolmeaastaselt ning las seni higistab mähkmeis. Teine ja põhiline asi - seemnerakud tekivad alles puberteedieas, nii et ei tea mina, mida see kuumus beebipoistel seal mõjutab. Kui tõesti puberteedieas kanda kitsaid pükse ja tegelda veel innukalt jalgrattaspordiga (ettevaatust, hipsterid!), võib tõesti juhtuda, et viljakus on veidi madalam kui neil, kes lohvakais riideis talvel uisutamisega tegelevad. Aga viljakuse puhul on määravad nii paljud muud tegurid, nii et ühte ja kindlat ei saa välja tuua. Kolmandaks: kuumus mitte ei tekita viljatust, vaid alandab spermakvaliteeti. Viljatus on veidi teine asi, aga noh, bioloogia oligi üks raske aine.

Nii, loodan, et õigus sai nüüd jalule seatud. Üldiselt ei viitsi ma teiste inimeste rumalustele tähelepanu pöörata ja isegi keelevigu ei viitsi ma enam parandada, aga no siinkohal ei saanud ma küll vaiki jääda. Ma olen väga selle vastu, kui idiootseid minivalimiga uuringuid ja mingeid ebaloogilisi järeldusi esitada faktidena, eriti veel siis, kui need on seotud meditsiiniga. 

Tänapäeva muusika

Üritasin hakata ühel kaunil päeval selle aasta Eesti Laulu nominente kuulama. Valmistusin kohe põhjalikult, kamandasin Steni ka juurde ja ütlesin, et davai, nüüd kuulame kõik laulud algusest lõpuni läbi. Sten esmalt protesteeris ja rääkis midagi Motörheadist, aga kuna ta on siiski leplik inimene, siis andis ta ruttu järele.

Pärast viit laulu leidsime ühiselt et enam ei suuda, ning panime hoopis Vennaskonna plaadi peale. Miks ei tehta tänapäeval sellist muusikat, ah? Miks ma pean kuulama mingid indie-ininat ja hipsterilatiinot. Sõnadest ma parem ei räägi - kuidas saakski miski võistelda sellega: "Lubades kõike, mida saab soovida: muusikat, valgust ja raha. Igavest elu lõppevas öös, selleks et armastada"? Ega ikka ei saa küll...

Prantsuse söögistiil

Minu jaanuarikuiseks raamatuostuks sai "Kuidas Prantsuse laste kombel sööma õppida". Algselt läksin poodi hoopis muude kavatsustega, aga kuna see nii kutsuvalt terendas ja kuna Ernst ei söö mitte midagi, siis lootsin, et äkki sellest raamatust saan ühe hea nipi, mida rakendades Ernst kohe kõike sööb. Ei saanud. Seevastu aga (ma pole veel raamatut päris läbi lugeda jõudnud) olen ma hakanud mõtlema päris tõsiselt enda ja meie kõigi (loomulikult mitte prantslaste) söögikultuuri peale. Siin on ju tavaline, et süüakse teleri või arvuti ees, kiirustades tänaval ja üksi. Ka ühised suured pereõhtusöögid on pigem harv nähe. Ma ise ka istun siin praegu, munavõileib kõrval, arvuti taga ja söömine on lihtsalt kiire toitumine, et mitte näljast kokku kukkuda, aga mitte elamus. Vot prantslased sellist asja ei aktsepteeri. 

Ma tahaks ka hakata sellist söögikultuuri juurutama, kus pere istub linaga kaetud söögilaua taga, kõik söövad üht rooga ja söögiaeg kestab kaua. Mulle endale väga meeldib selline komme, aga et hakata ise seda korraldama ... tundub esialgu hirmutav, sest kuidas sa sunnid beebi laua taha istuma? Vot see raamat õpetabki, et lapsi tuleb maast madalast harjutada söögikultuuriga ja - mis mulle eriti meeldis - ei tohi lasta toiduga mängida. Ilusad söögiajad õpetavad ka täiskasvanuid paremini sööki nautima, kas pole? Mis elamuse sa ikka kiiresti allakugistatud võileivast saad?

Teine asi, mis mulle raamatut lugedes väga hinge puutus, oli söögiga pirtsutamise keelamine. Ei ole sellist asja, et keegi ei sööks midagi või et kellelegi tehtaks eraldi roog söögiajaks. Oma lapsepõlvest mäletan, et meie peres ei olnud samuti sellist toiduga veiderdamist - kes ei tahtnud, oli näljas, nii et eks see ole ka ilmselt põhjus, miks ma kõike (peale maksa) söön. Esimeste lastega mu ema ilmselt nii karm polnud, sest mulle meenub ähmaselt, et Ulvi ei söönud vist üldse mitte midagi, aga kui sul on ikka neli last, siis ei tule kõne allagi igale lapsele tema lemmiktoidu valmistamine. Ei tea, kas selle kõige tulemina või on ka muud tegurid mängus, aga ma vihkan toiduga pirtsutamist, toidu järelejätmist ja sellega mängimist. Loomulikult on igaühel mõni asi, mida üldse ei suuda süüa, aga kui mitte midagi ei söö, siis on ilmselgelt viga kasvatuses. Ma võtan seda väga suure solvanguna, kui ma teen korraliku söögi ja see järele jäetakse. Õnneks meie pere täiskasvanud on söögiga vägagi leplikud, aga ... jah, see väike 9-kuune pole veel siinsetest reeglitest aru saanud. Milleks süüa soolast, kui saab süüa magusat? Ja kuna mul on ikkagi söömise vastu tugevad tunded, valmistab selline mittesöömine mulle suurt meelehärmi ja eks seepärast ma seda raamatut loengi. Mulle nii meeldis lugeda, et prantslased keelavad isegi beebidel toiduga mängimise. Mina keelan ka! Ma ei salli neid tänapäeva noori emasid, kes leiavad, et beebile on kõik lubatud ja seega lubatakse ka toitu maha loopida ja pläkerdada ja ... igasuguseid rõlgusi teha. Ernst üritab ka lusikat eemale lükata, kui enam ei taha, aga kohe saab ta keelu osaliseks. Ei ole nii, et mingis vanuses võib ja siis milallgi enam mitte, kohe on vaja head kasvatust.

Nii et jaa, ma loodan, et kui selle raamatuga lõpuni jõuan, on mul silme ees selgem kava oma söögikultuurist ja vajalikest muudatustest. 

Blogimisest ja üks kümne aasta tagune postitus

Mult on aegade algusest saati küsitud, miks ma blogin. Need ajad said siis alguse kümme aastat tagasi, kui ma kirjutamist alustasin ja kujutasin ette, et ma olen nii ainulaadne ja äge ja kõik, absoluutselt kõik saavad valgustatud, kui mu põnevast elust loevad. Kunagi teeb Hollywood veel filmi ka mu elu põhjal ja ... Tagasihoidlik, nagu ma olen, ei vastanud ma küsijatele seda eelnevat, vaid hämasin midagi stiilis "eeoouu, niisama, et kirjutamist harjutada". Mis iseenesest oli ka tõsi paljude teiste põhjuste kõrval. Mulle lihtsalt oli alati meeldinud kirjutada ja päevikut pidada ja mulle meeldis mõte sellest, et kümne aasta pärast ma loen oma jutte ja meenutan, pisar silmanurgas, kui tark ja lahe ma olin.

Ma loomulikult ei arvestanud faktiga, et 16- ja 26-aastase inimese mõttemaailmad on erinevad, nii et praegu, kui neid kunagisi postitusi loen, olen kahevahel, kas nutta või naerda. Mõned jutud on muidugi lahedad ka ja mõnesid loen tõesti huviga. Toonane filter oli muidugi suuremate aukudega ka, nii et saan siin igasugust komprat lugeda. Praegu enam nii ei kirjutaks, kuigi ka toona sain sugeda, kuidas ma julgen, häbihäbi. Aga julgesin, sest ma arvasin, et kirjutan ju ainult endale. Tegelikult selle "ainult endale" kirjutamise mullis elasin ma päris pikka aega, kuni umbes sel aastal avastasin, et tegelikult loevad mu mõtisklusi ka inimesed, keda ma ei tunne ja kes mind ka ei tunne. Huvitav hakkas kohe ... mis mulje ma jätan? Või jätnud olen? Ega ma ju ei tea, enda arvates olen ilus ja tore ja tark ja hea, aga võimalik, et need, kes mind ei tea, arvavad hoopis, et üks närviline feministihakatis (selleks on mind ka tituleeritud).

Aga blogimise põhjustest veel. Mul on alati kirjutades mõtete väljendamine paremini välja tulnud kui suusõnaliselt, ilmselt on asi ka selles, et mulle ei meeldi väga pikki monolooge pidada. Eelistan teisi inimesi kuulata ja siis oma arvamust avaldada, kui sobib või kui küsitakse. Kirjutades aga saan ma heietada ja mullitada ja teha kõiki neid asju, mida rääkides ebamugav teha oleks. Ka meeldib mulle vahvaid sündmusi kirjeldada. Tolle viimase eeskujuks on mulle olnud ja on siiani Ulvi blogi, kes küll enam ei kirjuta, aga mida ma ikkagi aeg-ajalt loen ja kes on minu jaoks üks parimaid kirjutajaid.

Aga et asi liiga igavaks ei kisuks ja et kõikide siinsete lugejate ülihead arvamust minust (mis otse loomulikult on ülihea) muuta, jagan ma siin üht postitust 2006. aasta juulikuust. Nautige!

täiesti jube on töötada ajal, mil päeval küündib kraadiklaasinäit +35 kraadini. Sellise ilmaga ei tahaks kohe üldse mitte midagi teha, kui siis vaid kusagil väga külmas kohas viibida. See selleks, aga töötada siiski on vaja, ka praegu, sest kuhu me nii jõuaks, kui keegi midagi ei teeks? Paar päeva, just see aeg, mil me Kaidiga Tartus töötasime, oligi veidi inimlikumad ilmad ja see ongi aeg, millest ma rääkima hakkan.Nimelt tuli meie ülemustel, Gunnaril ja Viivikal erakordselt tore idee teostada jäätisemüüki ka Hansapäevadel ja seega pidime me neljakesi valima endi seast kaks, kes Tartusse lähevad ja seal nende plaani teoks teevad. Kakluste, vaidluste ja kõige muu tulemusena saime neiks kaheks kahtlase väärtusega au osalisteks mina ja Kaidi. Kõige raskem osa läbi, oli meil vaja otsida endile mingisugused keskaegsed kleidid, mida kanda ja kui arvestada meie mõlema riidekappide sisu, tundus see üsna lootusetu üritus olevat. Õnneks on mul aga tore täditütar, kes juhatab tantsutruppi Saltatriculi ja mis - üllatus üllatus - tantsib keskaegseid tantse. Seega sai kokkulepitud, et riided saame temalt või siis tema sõpradelt. Taaskord saime veidi kergemalt hingata - üks mure jälle kaelast ära. Ööbima pidime Ulvi juures, kes muuseas sai sellest kõige hiljem teada aga õnneks polnud tal midagi selle vastu. Vaid mainis, et me võiksime magamiskotid kaasa võtta kuna talle pidi sinna veel paar hansaöömajalist saabuma. Tartusse läksime neljapäeva hommikul bussiga. Ma tõesti väga loodan, et me enam kunagi ei näe neid inimesi, kes bussis olid, sest kahe ja poole tunnise bussisõidu lõpuks olime me arvatavasti neil närvid nii krussi ajanud, et ma imestasin, et keegi midagi ei öelnud. Me nimelt naersime, laulsime, rääkisime igasugu lolli juttu ja norskasime üle bussi nii et enamus arvas, et me oleme viieaastased ja ma ei pane seda neile üldse pahaks. Terve esimese päeva Tartus veetsime me igatahes mööda linna ringi kapates ja kostüüme otsides kohtadest, mis asusid täpselt linna erinevates otstes. Vahepeal jõudsime ka Wildes käia, loomulikult. Õhtuks olime igatahes omadega päris läbi, ent siiski jõudsime veidikeseks ka linna minna ja nautida veel viimaseid tunde enne järgmise päeva tööle hakkamist. Melu igatahes käis nii et vähe ei olnud ja see oli meie jaoks veidi hirmutav, sest mis siis veel homme on? Järgmine päev algas meil juba kell 10, mil me olime oma jäätiseputka juures. See asus üsnagi magusal kohal, raekoja platsi jõeäärses osas. Putka ise oli armas, väga palju suurem, kui kristiines ja positiivse üllatusena avastasime, et pole kokteile ega puistelisandeid, ka ei pidanud me kassat tegema ega koristama üleliia palju, noh, mitte nii palju, kui kristiines. Kliente aga oli, nagu Viivika meid enne hoiatas, väga palju. Selleks ajaks, mil me õhtul lõpetasime, oli kassa kindlasti üle kümne tuhande. Ja meie olime väsinud, veidi, sest töötanud olime me ju ikkagi 11-21, st.10 tundi järjest. Selle aja jooksul jõudis seal käia igasugu erinevaid inimesi, nt. küsiti, kust me oma kostüümid saime. Aa, ja Epp jõudis ka mingi aeg päeval tartusse ning tuli meid vaatama koos Ulvi, Heleni ja Melitoniga, kes küll kohe ära läks. Hansapäevadele oli kokku voorinud igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Ulvi nt rääkis, et paljud soomlased arvasid, et kõik telgid on õpitoad ja nii tungisid nad sisse ka nende telki, kus nad riideid vahetasid...et siis niiviisi, arvatavasti ja loodetavasti said nad lõpuks aru, et iga telk pole avalik ja oma teadmisi ka siis rakendasid. Vaatamata oma väsimusele läksime me Kaidiga siiski peale tööd linna tagasi, Zum-Zumi, mis on ka üks Tartu kohustuslikest kohtadest. Pärast sealt lahkumist läks meil aga kõht tühjaks, aga kuna kell oli umbes 23, siis ei leidnud me ühtegi kohta, mis polnud kinni või ei hakanud end kinni panema või, kus olid 100-meetrised järjekorrad inimestest, kellel oli tulnud sama mõte, mis meile. Kuna nii mul kui ka Kaidil on nõrkus igasuguste turvameeste ja korrakaitsjate vastu, leidsime me ideaalse põhjuse politseiga rääkimiseks, nimelt läksime me ja küsisime, kus asub mõni 24-tunni pood. esimese asjana üritasid nad meid pizzapoodi saata, ent me keeldusime nii kaugele minemast, see asus ikkagi Karlova südames ja vanalinnast on sinna päris pikk maa. Selle peale juhatasid nad meid Supilinna, joonistasid veel kaardi ka ja puha. Armsad olid nad, nägime neid ka, kui me poest, mille me suure vaevaga üles leidsime, tagasi tulime. Siis küsisid nad, kas me ikka saime süüa. Tõesti toredad. Rohkem me neid kahjuks Tartus oleku jooksul ei näinud. Järgmine päev tööl möödus nagu esimene, ainult ilma lõunapausita ja veidi rohkemate klientidega ja tugevama tuulega, mis tähendas seda, et enamus ajast seisis kas Kaidi või mina telgi servas ja hoidis telki kinni, et see ära ei lendaks. Lõbus oli tegelikult. See õhtu saime oma teenitud palga ja läksime seda kulutama Tsink Plekk Pange, mis on ka mingil määral üks kohustuslik koht Tartus. Aa, unustasin mainida, sel päeval ostsin ma endale lõpuks oma ammuse unistuse, parmupilli ja seega sai seda ka päris palju mängitud niipalju, kui mu oskused seda lubasid. Tsink Plekk Panges oli tore ent pärast seal söömist läksime oma suurejoonelistele plaanidele selleks õhtuks vaatamata, koju, st. Ulvi juurde, kus teda ise loomulikult ei olnud, oli ta mingisse pulma läinud. Arvatavasti suutsime me Ulvi naabritele lõpuks jätta mulje, et nende kõrvale on kolinud mingisugused hullud, sest seinad kostsid läbi, meie aga avastasime seda alles pärast seda, kui olime oma kõikidest itaallastest, prantslastest ja hispaanlastest rääkinud, kõike ja kõiki kommenteerinud, väga kõvasti laulnud ja rammsteini kuulanud. Lisaks veel arvavad nad arvatavasti, et üks meist, st. mina on liikumispuudega, sest eranditult iga kord, kui ma vannituppa läksin, põrkasin ma vastu seina ja kolistasin vannitoas ringi, pillasin asju maha ja sõimasin seal omaette. Vannituba aga asub esikus, kust kõik läbi käivad ja seetõttu ka kõike kuulevad. Veel üritasime me ühe naabri kasse meie juurde üle meelitada, mis aga ei õnnestunud. Õnneks või õnnetuseks, mine võta kinni, me neid aga ei näinud või nad lihtsalt sulgusid oma korteritesse, kui oli kuulda, et me hakkame välja minema või sisse tulema. Pühapäeval läksime me aga lõppude lõpuks ära, nii et kõik said kergendatult hingata.Nii need meie hansapäevad siis möödusid, sekka igasugu toredaid ja mitte nii toredaid juhtumisi, ent eks ole ju teada, et elus tuleb kõike ette. Bussisõidust tagasi ma parem ei räägi, ettekujutuse annab juba meie käitumine Tartusse tulles.

Kirjapilt on muutmata, kuigi ma nii väga tahaks muuta. 

Uue aasta raamatuväljakutse

Kuigi ilm olevat väljas nii külm, et hingeõhk jäätub, on mul siiski kavatsus õhtul sammud raamatupoodi seada, sest eile algas Apollos allahindlus ja kuna täna lõi mulle pähe imehea idee, on see allahindlus nagu rusikas silmaauku. Ideest täpsemalt: sel aastal ostan ma iga kuu vähemalt ühe raamatu ja selle raamatu hind peab mahtuma 20 euro sisse. Lihtne! Võib tunduda, et mis see siis ära ole - normaalsed inimesed ostavad ikka vahetevahel raamatuid, aga kui ma siin mõtlema hakkasin, siis taipasin, et mu viimase aja raamatuostud on olnud pigem teistele. Ise olen päris kuivale jäänud.

Oma selle kuu valiku olen peaaegu ära teinud, nüüd jääb üle vaid loota, et see poes olemas ka on. Ma loodan, et saan oma plaaniga ühendada ka Steni, aga tema ostab niikuinii iga kuu raamatuid, mis tal nüüd suures lugemisjärjekorras on. Minu lugemisjärjekord on väiksem, sest ma loen kiiremini - näiteks käisin teisipäeval raamatukogus ja praeguseks on need neli raamatut juba läbi. No kuidas nii saab. Seekord otsustasin muidugi, et aitab meelelahutusest ja krimkadest, ning võtsin lugemiseks hoopis lastekasvatusraamatud - no et massi sulanduda või nii. Aga kuidas ma saan võtta tõsiselt raamatut, milles tõsimeeli öeldakse, et beebile ei tohi anda hot dog'i ja vahukomme? Ja ei soolakringlid on täiesti normaalne asi, mida närimiseks anda. Ei, need beebiraamatud pole ikka minu jaoks.

Raamatutega seoses tekkis mul veel üks üllas idee, nimelt et mul võiks olla elutoa laual mõned sellised ilusad pildiraamatud, mida inimesed, kes külas käivad, lehitseksid. Raamatupoodides on palju selliseid raamatuid nii soodsate hindadega, et patt oleks neid poodi jätta. Pealegi mulle endale meeldib küll külas olles niiviisi oma aega parajaks teha, miks siis enda külalistele seda rõõmu keelata? Parem ikka, kui nutifonides passida. Seega soetasingi ühe ilusa Hiina vaatamisväärsuste raamatu ju olen seda nüüd kõikidele nina alla toppinud, et vaadake, vaadake! Ja on viisakalt vaadatud ka.

Ilusaid pilte

Käisime suvel Olga pulmas ning ma vaatasin, et minust on päris ilusaid pilte. Teistest ja eriti pruutpaarist ka loomulikult, aga hetkel näitan ainult ennast.

Ei ole kerge see iluelu

Veendusin eile, et Eesti kliimas pole võimalik ennast väga kaunilt ja naiselikult riietada. Võiks ju proovida kõrgete kontsadega välja minna, aga paremal juhul oled paari sammu pärast ninuli, halvemal juhul lennutab tuul lumehange. Ja kui oled suutnud kuidagiviisi komberdada veidi maad edasi, hakkab nii külm, et kuidagi ei anna olla. Värisevad naised pole ju eriti seksikad? Kleidiga ei maksa üldse välja minna, sest, nagu mainisin, on külm. Ega sügisel ju parem lugu ole, sest tuuled ja vihmad ja porid ja muud jutud ei soosi kuidagiviisi kontsi ja kleite. Rääkimata siis sellest, et meikimine ja soengutegemine on siin samuti äärmiselt tänamatu töö.

Aga ma olen kangekaelne ja kuna ma lubasin endale, et uuest aastast hakkan naiselikumaks, siis, hambad ristis, seda ma teengi. Täna läksin suures naiselikkustuhinas kaltsukasse ning lahkusin sealt kahe kleidiga. Mõlemad on muidugi sädelevad, mistõttu neid päris igapäevasteks riideesemeteks liigitada ei saa, aga et nad nii ilusad ja odavad olid, ostsin nad siiski. Et koju jõudes oli juba hoog sees, otsustasin kapi ära koristada ja avastasin mõnigase üllatusega, et mul on 40 kleiti. Nelikümmend. See pole just väga väike arv, eriti arvestades seda, et ma suurema osa ajast teksades ringi käin. Siis mõtlesin, et äkki peaksin kodus kleidilaenutuse avama, sest pole ju mõtet neid lihtsalt kapitäiteks omada. Ära ka ei taha anda, sest ma siiski ju kannan neid vahel ... oeh, naine, pealiskaudsus on su nimi.

Kuigi ma ei arva tegelikult, et välimusest hoolimine pealiskaudne oleks. Kui ma ainult ja ainult oma kleitidest mõtleksin ja mu ainus probleem oleks see, mis värvi mu juuksed parajasti on, siis võib-olla poleks teistel inimestel minuga just kõige huvitavam vestelda, aga et mind huvitavad paljud erinevad asjad, siis mõni neist võib ju mu endaga ka seotud olla.

Täna avastasin, et pole lihtne ka nende elu, kes julgevad öelda, et neile miski ei meeldi. Tegin selle vea, et mainisin ühes vestluses, et suusakostüümid on koledad. Sest nad on. Nad võivad olla soojad ja praktilised, aga iluga nad Pariisi ei pääseks. Millegipärast aga solvusid inimesed, kes neid kannavad ja hakkasid ennast õigustama, sest "neid teiste arvamus ei huvita ja peaasi, et soe oleks". Kusjuures ma ei väitnudki, et nad pole soojad, ilusad aga kindlasti mitte. Ma ei saa aru, miks ei ole tänapäeval enam normaalne öelda, kui miski ei meeldi. Mulle ei meeldi (rääkides riietusest) veel spordijalatsite-kleitide kombinatsioon, korsetid pealisrõivana, haaremipüksid, värvilised püksid, liiga lühikesed nabapluusid, sametdressid, retuusid pükste asemel, karvased saapad ja pruuni värvi riided, aga ma ei tea, ilmselt on minust äärmiselt ebaviisakas seda öelda. Keegi võib ju solvuda. Kas tõesti peame me endal kõik nurgad maha lihvima ja absoluutselt kõike sallima? Ma eriti ei taha. Mulle meeldiks rohkem selline maailm, kus ma võin öelda, et sokid ja sandaalid on koos koledad, ja inimesed ei sõima mind selle peale kibestunuks. 

Väike inimene, kes tahtis saada täiuslikuks introverdiks, aga muutus kogemata mesilaseks

Loen siin praegu "Lindvistikat" ja nagu Mikuta raamatutega ikka, tekitab ka see igasuguseid mõtteid ja tundeid. Vahest suisa liiga palju? Igatahes on mul vaja aeg-ajalt raamat kõrvale panna ja veidi infot seedida ja settida lasta, et edasi lugeda saaks. Ma pole veel raamatut kaugeltki läbi lugenud, aga üks väike teemalõik pani mind veidi rohkem mõtlema ning tekitas soovi see endast välja kirjutada. See, mis rääkis introvertidest. 

Tõsi on see, et ma olen üks introvertide õpikunäide, sest ma tunnen suisa füüsiliselt, kuidas suur suhtlemine mind väsitab. Suured seltskonnad kusjuures ei väsita, kui mind neis just esinema ei sunnita või tähelepanu keskpunkti ei lükata - kui saan rahus paari inimesega vestelda või teisi vaadelda, olen ma rahul. Oma igapäevastes tegevustes olen ma samuti rahul, kui ma ei pea inimestega suhtlust alustama või ... liiga palju rääkima. Paraku on aga tänapäevane maailm loonud kujutelma, et vaid ekstraverdid saavutavad edu ja et introvertidel on midagi viga. Miks nad on nii vait? Miks ei torma inimestega suhtlema? Mis mõttes ei tahagi kogu aeg kärarikastes seltskondades viibida? Mis neil viga on? Ja nii olengi tundnud terve oma teadliku elu, et minuga on midagi valesti, sest mulle ei meeldi võõrastega suhelda, seltskonnas esimest viiulit mängida, ülepeakaela uutesse seiklustesse tormata ja muud sadat asja teha, mida ekstraverdid teevad. Ja noh, ei ole ju normaalne, kui noor inimene mõtleb reede õhtul, et loeks hoopis hea meelega mõnd head raamatut või vaataks filmi. Seega olen ma ennast sundinud paljudeks asjadeks, nagu päevade viisi pidutsemine ja suurtes seltskondades hullamine ja  ... kõik need asjad, mis mulle meelde ei tule, aga mis minus siiski ebamugavust on tekitanud. Ka tööelus olen ma eelistanud pigem üksinda nokitsemist kui grupitöid, rääkimata siis sellest, et massidega koos loengutes viibimine pole kohe kindlasti mitte minu teetass. 

Valdur Mikita räägib aga, et introverdid peaksid olema uhked, sest neil pole mitte kunagi igav. See on tõsi - isegi kui ma üksi kodus olen, kõik raamatud läbi loetud ja telekas katki, ei tunne ma igavust, sest mul on nii palju asju, mille peale mõelda ja mille üle juurelda. Mikita julgustab introverte ennast mitte ebanormaalsena tundma ja mitte püüdma olla ekstraverdid. Ma ei ütle, et see ükskik peatükk mind nüüd kohe ennast teise inimesena tundma pani, aga ikka on tore lugeda, et minusuguseid on veel.

**

Olgu siinkohal mainit ka see, et mingit üldkokkuvõtet "Lindvistikast" ma tegema ei hakka, sest neid ilmub kindlasti palju, aga võimalik on, et mõnda teemat puudutan ma veel. 

Jõulud ja aastavahetus

Head uut aastat! Aasta vahetus meil koos krevettide, šampuse ja ilutulestikuga. Seda viimast imetlesin ma aknast, sest kuna olin päeval juba kodust Pelguranda jalgsi trippinud, leidsin, et väljasoleku limiit on täidetud. Mõnus oli! Tahtsin küll tina valada, aga unustasin selle paraku suures telerivaatamistuhinas ära. Muide, samal ajal, kui kõik ETVd jälgisid, vaatasin mina hoopis "Heeringa nõuandeid", kus olid eestikeelsetena mulle juba ammu tuttavad Kesslers Knigge. Nood viimased on siis saksakeelsed. Mäletan, et ühikaaegadel vaatasime Olgaga neid tihti, naersime ja naersime - nüüd oli tore neid meelde tuletada. Hiljem lugesin veidi "Lindvistikat" ja olin niisama armas. 

Jõulud möödusid samuti rahulikult, hoolimata sellest, et olin kogu jõulusöögi tegemise enda peale võtnud. Eks see oli ka loogiline, arvestades, et istumine toimus minu juures. Ja - toit tuli täiesti söödav! Isegi kiideti, kuigi mis neil muud üle jäi. Järgmisel päeval põrutasime Tartusse, kus külastasime kõik sealasuvad vanavanemad läbi ning uudistasime jõulust Raekoja platsi. Tõesti on ilusam, kui Tallinnas. Külmem oli ka. Kuigi Epp just kurtis, et Tartu hakkab vaikselt ossistuma, siis mulle meeldib seal ikka nii väga, et kui keegi Tartus asuva (normaalselt tasustatud) töökohaga ukse taha tuleks, siis ma teda minema ei ajaks. Pealegi saab Ernst alati Tartus nii sooja vastuvõtu osaliseks, et pisar tuleb kohe silma. 

Nüüd on aga uus aasta ja uued lubadused vajavad täitmist. Jah, ma andsin mõned, aga kuna ma kardan, et ma neid täita ei suuda, siis täpsemalt ma nendel ei peatuks. Räägiks hoopis, mis ees ootab. Nii. Homme tuleb üks vahva kinopäev. Võib ju mõelda, et see pole suursündmus, aga tegelikult on küll, sest Ernst jääb koju ning viimati toimus sarnane asi oktoobri alguses. Edasi - jaanuaris on Stenil põlveopp, mistõttu on ta pärast paar nädalat kodus. Märtsis on Ernsti esimene suursünnipäev, aprillis on mul a) filmiesikas, b) Adam Lamberti kontsert ja c) mu enda kontsert Vene kultuurikeskuses. Mai möödub ilmselt kevadiselt ja rahulikult, juuni on aga suur sünnipäevakuu, sest enamik mu sugulastest on suvatsenud just siis sündida. Juulis tahaks minna Tartusse puhkama, augustis kuhugi mujale puhkama ja septembris puhata puhkustest. Sünnipäeva peaks ka tähistama, aga see toimub ilmselt vaikselt ja rahulikult, sest ega see 27 ole naljaasi. Oktoober on see kuu, kus ma tahaks tööle tagasi minna, aga eks näeb, mis saab. Sellest olenevad ka november ja detsember, sest kui ma tööl olen, siis muid asju ma neisse kuisse väga ei planeeri. Lisaks on mul aastaks veel mõned kuuvälised plaanid, näiteks tahaks uurida, kas keegi tahab meile korterit müüa või mitte. Peale selle võib juhtuda, et äkki leian ma midagi põnevat, mida õppima hakata. Rääkides sellest, siis sellest aastast ei saagi ju autokoolikulusid maha arvata - mis kord see olgu! Mitte, et see mind puudutaks, aga siiski. Igatahes midagi uut võiks ju alustada, olgu selleks kasvõi trenn.