23 jaanuar 2016

Aeg antud töötada ja aeg antud puhata

Ma siin millalgi oma negatiivsuspahinas kirjutasin, et möödunud aasta oli üks halbade juhtumiste aasta ja samas ka prioriteetide ümberhindamise aasta. Et aga jutt liiga segaseks ei jääks, oleks aeg täpsemalt neil mõlemal ka peatuda. Nimelt sain ma aru, et ükskõik, kui palju sa ka ei tööta, ennast ei hari, pinguta või rahmelda, ikka võib ühel päeval juhtuda, et kaotad kõik, mille nimel siiani töötanud oled: töö loomulikult. Kui eriti hästi läheb, siis tervise ka. Näiteks Ulvi - kindlasti kõige targem ja haritum inimene, keda isiklikult tunnen, doktorikraadiga teadlane suisa ja lisaks veel väga töökas, ma pole kunagi näinud, et ta midagi ülejala teeks või vinguks, et ei viitsi. Eks asi ole ka selles, et ta on sündinud bioloog - ema meenutab siiani õudusega, kuidas ta kodust hiigelsuuri mardikaid ja sisalikke leidis, mis Ulvi sinna sisse smugeldas. Loogiline jätk oligi ülikool ja teadlasekarjäär ja nüüd ... eelmisel aastal teatati talle, et tore on, aga nägemist. Ma ei kujuta ette, millise šokina see Ulvile tuli, sest ta on väga viisakas inimene, kes avalikult kedagi ei sõima ega emotsioonitse, aga kui see isegi mind jahmatas, siis ... Eriti veel seepärast, et isegi majanduskriisi ajal, kui kõik töökohtade pärast muretsesid, olin ma alati kindel, et ega Ulviga midagi juhtuda saa, sest tal on nii normaalne töökoht ja pealegi veel doktorikraad. Aga nüüd - elutöö aknast välja. Nii ma siis mõtlesin pikalt ja pikalt ning lõpuks jõudsin järeldusele, et miski, absoluutselt mitte miski ei garanteeri meile, et see töö ja valik, mille oma elus langetanud oleme, ühel päeval lihtsalt ei kao. Mitmed-kümned aastad koolipinki, karjääri, ustavat töötamist tundub sel hetkel nagu eimiski. Eriti hull on veel lugu siis, kui oled omandanud eriala, mis eriti ei huvita ka, sest vastupidisel juhul on vähemalt õppimisprotsess olnud põnev. Aga siiski.

Kuna ma sel hetkel olin veel kodune ka ja pidin umbes iga nädal vastama küsimustele, kas ma juba tööle tagasi tahan, siis mõtlesin ma veel sellele, et ma olen ilmselt õigesti teinud, et ma mitte kunagi tööd oma elus esimesele kohale seadnud pole. Ma armastan töötamist, eriti iseseisvust, mida ise teenitud raha annab, ma olen äärmiselt hea töömoraaliga, tööajal olen ma kiire, täpne ja asjas nelja jalaga sees, aga töövälist aega ma tööle kulutada ei taha. Sel ajal, kui teised meil tööl ületunde tegid, läksin mina alati õigel ajal koju ja veetsin seal ka nädalavahetused, sest a) ma sain alati oma tööga õigel ajal hakkama ja b) minu jaoks oli väga oluline see, et ma saaksin vabal ajal muule keskenduda kui tööle. Ehk siis kokkuvõttes: tööaeg on tööaeg, aga pere on alati olnud minu jaoks esikohal. Vahel on mul tunne, et ma olen vähemus, sest moodne ju on, kui kogu aeg kurta, kui palju on tegemist ja vähe vaba aega. Kusjuures - väike teemavahetus, aga minu arvates ei saa ületundide tegijad lihtsalt oma tööga hakkama. See selleks. Möödunud aasta näitas, et ei saagi kogu oma elu tööle pühendada. Usun, et isegi ettevõtjatel, kes ometi peaksid iseenda peremehed olema, ei ole see jalgealune nii kindel. 

Otsustasin siis ka, et see poolteist aastat, mis ma kodus olen, ongi minu jaoks see väga vajatud puhkuseaeg. Tööst. Lapsega kodusolemine on kõike muud kui lõõgastumine ja vaba aeg, aga tööst on see ometi puhkus ja võimalus läbi mõelda, mis, kus ja milleks. Praegu, kus Ernst on kümnekuune ja saab asjadega juba päris hästi hakkama, ei sööstaks ma ikka veel tööle, sest ma tunnen, et kodusolemise aeg on nii vajalik, et akusid laadida, tööelu distantsilt vaadata ja mitte läbi põleda. Et siis sügisel värske peaga tööle asuda.

Kommentaare ei ole: