08 jaanuar 2016

Blogimisest ja üks kümne aasta tagune postitus

Mult on aegade algusest saati küsitud, miks ma blogin. Need ajad said siis alguse kümme aastat tagasi, kui ma kirjutamist alustasin ja kujutasin ette, et ma olen nii ainulaadne ja äge ja kõik, absoluutselt kõik saavad valgustatud, kui mu põnevast elust loevad. Kunagi teeb Hollywood veel filmi ka mu elu põhjal ja ... Tagasihoidlik, nagu ma olen, ei vastanud ma küsijatele seda eelnevat, vaid hämasin midagi stiilis "eeoouu, niisama, et kirjutamist harjutada". Mis iseenesest oli ka tõsi paljude teiste põhjuste kõrval. Mulle lihtsalt oli alati meeldinud kirjutada ja päevikut pidada ja mulle meeldis mõte sellest, et kümne aasta pärast ma loen oma jutte ja meenutan, pisar silmanurgas, kui tark ja lahe ma olin.

Ma loomulikult ei arvestanud faktiga, et 16- ja 26-aastase inimese mõttemaailmad on erinevad, nii et praegu, kui neid kunagisi postitusi loen, olen kahevahel, kas nutta või naerda. Mõned jutud on muidugi lahedad ka ja mõnesid loen tõesti huviga. Toonane filter oli muidugi suuremate aukudega ka, nii et saan siin igasugust komprat lugeda. Praegu enam nii ei kirjutaks, kuigi ka toona sain sugeda, kuidas ma julgen, häbihäbi. Aga julgesin, sest ma arvasin, et kirjutan ju ainult endale. Tegelikult selle "ainult endale" kirjutamise mullis elasin ma päris pikka aega, kuni umbes sel aastal avastasin, et tegelikult loevad mu mõtisklusi ka inimesed, keda ma ei tunne ja kes mind ka ei tunne. Huvitav hakkas kohe ... mis mulje ma jätan? Või jätnud olen? Ega ma ju ei tea, enda arvates olen ilus ja tore ja tark ja hea, aga võimalik, et need, kes mind ei tea, arvavad hoopis, et üks närviline feministihakatis (selleks on mind ka tituleeritud).

Aga blogimise põhjustest veel. Mul on alati kirjutades mõtete väljendamine paremini välja tulnud kui suusõnaliselt, ilmselt on asi ka selles, et mulle ei meeldi väga pikki monolooge pidada. Eelistan teisi inimesi kuulata ja siis oma arvamust avaldada, kui sobib või kui küsitakse. Kirjutades aga saan ma heietada ja mullitada ja teha kõiki neid asju, mida rääkides ebamugav teha oleks. Ka meeldib mulle vahvaid sündmusi kirjeldada. Tolle viimase eeskujuks on mulle olnud ja on siiani Ulvi blogi, kes küll enam ei kirjuta, aga mida ma ikkagi aeg-ajalt loen ja kes on minu jaoks üks parimaid kirjutajaid.

Aga et asi liiga igavaks ei kisuks ja et kõikide siinsete lugejate ülihead arvamust minust (mis otse loomulikult on ülihea) muuta, jagan ma siin üht postitust 2006. aasta juulikuust. Nautige!
täiesti jube on töötada ajal, mil päeval küündib kraadiklaasinäit +35 kraadini. Sellise ilmaga ei tahaks kohe üldse mitte midagi teha, kui siis vaid kusagil väga külmas kohas viibida. See selleks, aga töötada siiski on vaja, ka praegu, sest kuhu me nii jõuaks, kui keegi midagi ei teeks? Paar päeva, just see aeg, mil me Kaidiga Tartus töötasime, oligi veidi inimlikumad ilmad ja see ongi aeg, millest ma rääkima hakkan.Nimelt tuli meie ülemustel, Gunnaril ja Viivikal erakordselt tore idee teostada jäätisemüüki ka Hansapäevadel ja seega pidime me neljakesi valima endi seast kaks, kes Tartusse lähevad ja seal nende plaani teoks teevad. Kakluste, vaidluste ja kõige muu tulemusena saime neiks kaheks kahtlase väärtusega au osalisteks mina ja Kaidi. Kõige raskem osa läbi, oli meil vaja otsida endile mingisugused keskaegsed kleidid, mida kanda ja kui arvestada meie mõlema riidekappide sisu, tundus see üsna lootusetu üritus olevat. Õnneks on mul aga tore täditütar, kes juhatab tantsutruppi Saltatriculi ja mis - üllatus üllatus - tantsib keskaegseid tantse. Seega sai kokkulepitud, et riided saame temalt või siis tema sõpradelt. Taaskord saime veidi kergemalt hingata - üks mure jälle kaelast ära. Ööbima pidime Ulvi juures, kes muuseas sai sellest kõige hiljem teada aga õnneks polnud tal midagi selle vastu. Vaid mainis, et me võiksime magamiskotid kaasa võtta kuna talle pidi sinna veel paar hansaöömajalist saabuma. Tartusse läksime neljapäeva hommikul bussiga. Ma tõesti väga loodan, et me enam kunagi ei näe neid inimesi, kes bussis olid, sest kahe ja poole tunnise bussisõidu lõpuks olime me arvatavasti neil närvid nii krussi ajanud, et ma imestasin, et keegi midagi ei öelnud. Me nimelt naersime, laulsime, rääkisime igasugu lolli juttu ja norskasime üle bussi nii et enamus arvas, et me oleme viieaastased ja ma ei pane seda neile üldse pahaks. Terve esimese päeva Tartus veetsime me igatahes mööda linna ringi kapates ja kostüüme otsides kohtadest, mis asusid täpselt linna erinevates otstes. Vahepeal jõudsime ka Wildes käia, loomulikult. Õhtuks olime igatahes omadega päris läbi, ent siiski jõudsime veidikeseks ka linna minna ja nautida veel viimaseid tunde enne järgmise päeva tööle hakkamist. Melu igatahes käis nii et vähe ei olnud ja see oli meie jaoks veidi hirmutav, sest mis siis veel homme on? Järgmine päev algas meil juba kell 10, mil me olime oma jäätiseputka juures. See asus üsnagi magusal kohal, raekoja platsi jõeäärses osas. Putka ise oli armas, väga palju suurem, kui kristiines ja positiivse üllatusena avastasime, et pole kokteile ega puistelisandeid, ka ei pidanud me kassat tegema ega koristama üleliia palju, noh, mitte nii palju, kui kristiines. Kliente aga oli, nagu Viivika meid enne hoiatas, väga palju. Selleks ajaks, mil me õhtul lõpetasime, oli kassa kindlasti üle kümne tuhande. Ja meie olime väsinud, veidi, sest töötanud olime me ju ikkagi 11-21, st.10 tundi järjest. Selle aja jooksul jõudis seal käia igasugu erinevaid inimesi, nt. küsiti, kust me oma kostüümid saime. Aa, ja Epp jõudis ka mingi aeg päeval tartusse ning tuli meid vaatama koos Ulvi, Heleni ja Melitoniga, kes küll kohe ära läks. Hansapäevadele oli kokku voorinud igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Ulvi nt rääkis, et paljud soomlased arvasid, et kõik telgid on õpitoad ja nii tungisid nad sisse ka nende telki, kus nad riideid vahetasid...et siis niiviisi, arvatavasti ja loodetavasti said nad lõpuks aru, et iga telk pole avalik ja oma teadmisi ka siis rakendasid. Vaatamata oma väsimusele läksime me Kaidiga siiski peale tööd linna tagasi, Zum-Zumi, mis on ka üks Tartu kohustuslikest kohtadest. Pärast sealt lahkumist läks meil aga kõht tühjaks, aga kuna kell oli umbes 23, siis ei leidnud me ühtegi kohta, mis polnud kinni või ei hakanud end kinni panema või, kus olid 100-meetrised järjekorrad inimestest, kellel oli tulnud sama mõte, mis meile. Kuna nii mul kui ka Kaidil on nõrkus igasuguste turvameeste ja korrakaitsjate vastu, leidsime me ideaalse põhjuse politseiga rääkimiseks, nimelt läksime me ja küsisime, kus asub mõni 24-tunni pood. esimese asjana üritasid nad meid pizzapoodi saata, ent me keeldusime nii kaugele minemast, see asus ikkagi Karlova südames ja vanalinnast on sinna päris pikk maa. Selle peale juhatasid nad meid Supilinna, joonistasid veel kaardi ka ja puha. Armsad olid nad, nägime neid ka, kui me poest, mille me suure vaevaga üles leidsime, tagasi tulime. Siis küsisid nad, kas me ikka saime süüa. Tõesti toredad. Rohkem me neid kahjuks Tartus oleku jooksul ei näinud. Järgmine päev tööl möödus nagu esimene, ainult ilma lõunapausita ja veidi rohkemate klientidega ja tugevama tuulega, mis tähendas seda, et enamus ajast seisis kas Kaidi või mina telgi servas ja hoidis telki kinni, et see ära ei lendaks. Lõbus oli tegelikult. See õhtu saime oma teenitud palga ja läksime seda kulutama Tsink Plekk Pange, mis on ka mingil määral üks kohustuslik koht Tartus. Aa, unustasin mainida, sel päeval ostsin ma endale lõpuks oma ammuse unistuse, parmupilli ja seega sai seda ka päris palju mängitud niipalju, kui mu oskused seda lubasid. Tsink Plekk Panges oli tore ent pärast seal söömist läksime oma suurejoonelistele plaanidele selleks õhtuks vaatamata, koju, st. Ulvi juurde, kus teda ise loomulikult ei olnud, oli ta mingisse pulma läinud. Arvatavasti suutsime me Ulvi naabritele lõpuks jätta mulje, et nende kõrvale on kolinud mingisugused hullud, sest seinad kostsid läbi, meie aga avastasime seda alles pärast seda, kui olime oma kõikidest itaallastest, prantslastest ja hispaanlastest rääkinud, kõike ja kõiki kommenteerinud, väga kõvasti laulnud ja rammsteini kuulanud. Lisaks veel arvavad nad arvatavasti, et üks meist, st. mina on liikumispuudega, sest eranditult iga kord, kui ma vannituppa läksin, põrkasin ma vastu seina ja kolistasin vannitoas ringi, pillasin asju maha ja sõimasin seal omaette. Vannituba aga asub esikus, kust kõik läbi käivad ja seetõttu ka kõike kuulevad. Veel üritasime me ühe naabri kasse meie juurde üle meelitada, mis aga ei õnnestunud. Õnneks või õnnetuseks, mine võta kinni, me neid aga ei näinud või nad lihtsalt sulgusid oma korteritesse, kui oli kuulda, et me hakkame välja minema või sisse tulema. Pühapäeval läksime me aga lõppude lõpuks ära, nii et kõik said kergendatult hingata.Nii need meie hansapäevad siis möödusid, sekka igasugu toredaid ja mitte nii toredaid juhtumisi, ent eks ole ju teada, et elus tuleb kõike ette. Bussisõidust tagasi ma parem ei räägi, ettekujutuse annab juba meie käitumine Tartusse tulles.

Kirjapilt on muutmata, kuigi ma nii väga tahaks muuta. 

Kommentaare ei ole: