29 jaanuar 2016

Frankofiili söögipäevik

Ma olen alati selline poole kohaga frankofiil olnud. Vähemalt enda arvates, kuigi siin üksvahe mõtlesin, et tegelikult meeldivad mulle Prantsusmaa juures vaid mehed. Ja filmid. Keelt aga pole ma õppima asunud ja Prantsusmaale ka kolinud, nii et ilmselt on mu frankofiilia üsna lahja olnud, aga ikkagi pole ma jätnud kasutamata juhust igale mu trajektoorile sattunud prantslasele halada, KUI väga mulle Prantsusmaa meeldib. Nüüd olen avastanud uue meeldiva aspekti oma lemmikmaa juures: toidu. Prantsuse köök on küll tuntud üleilma, aga mind paelub konkreetsete retseptide asemel pigem nende söögikultuur.

Mul on käsil juba teine raamat, mis räägib prantslaste söömisharjumustest ja üha enam ja enam saab mulle selgeks, et selleks, et korralikult ja tervislikult toituda, pean ma selle üle võtma. Eriti veel seepärast, et ma tahan anda ka järeltulevale põlvele kodust kaasa korraliku söögikasvatuse. Mis see söögikasvatus siis on? Kirjutasin siin ka millalgi, et prantslased toiduga ei mängi, eraldi toite igaühele ei tee ning peavad söögiaegadest kinni, aga minu arvates on kõige tähtsam see, et nende jaoks pole toit miski, mis seostuks süümepiinadega ("issand, kui rasvane/magus/kaloririkas, ma ei tohi pärast kella 18 enam süüa, see teeb mind paksuks"), vaid nauding. Ei loeta kaloreid, ei süübita toidu mikrokoostisesse ega sõeluta salatitest koostisosi välja, vaid tehakse korralikku toitu ning süüakse seda pikalt ja naudinguga. Nii söögi tegemiseks kui ka selle söömiseks varutakse aega.

Sellega meenus mulle üks aastatetagune seik. Olin 16 ja just tutvunud ühe prantslasega ning ka temaga kohtingu kokku leppinud. Samal päeval olin käinud Kaidiga ujumas ning kuna meil oli kõht tühi, kugistasime ujula taga ühe äärmiselt ebaapetiitse väliimuse ja sisuga burgeri. Õhtul, kui oma prantslasega kokku pidin saama, jäi ta umbes veerand tundi hiljaks ning kui lõpuks kohale jõudis, teatas süüdimatul ilmel, et oli õhtusöögil ja see venis veidi pikemaks. Olin vihane, sest mis põhjus see ometi on? Õhtusöök! Lõpetanud siis varem või ,,, ma ei tea. Praegu aga saan aru, et loomulikult on ühele korralikule prantslasele korralik söögiaeg tähtsam, kui mingi 16-aastane tšikk. Mitte, et ma hilinemist õigeks peaks, aga nüüd mõistan ma teda veidi rohkem. 

Ühes raamatus, mis ma just lugesin, tehti katse, milles näidati prantslastele ja usakatele pilti suurest tordist ning küsiti, mis on esimene sõna, mis sellega seoses pähe tuleb. Prantslased ütlesid "tähistamine", usakad "süütunne". Olin veidi segaduses, et kuidas saab tort kelleski süütunnet tekitada? Keegi ei käsi neid ju seda üksinda ära süüa ja kui söövadki, siis mis siis? Ilmselt on veidi halb olla, aga süüdi ei peaks ju ometi ennast tundma. Aga siis mõtlesin veel veidi enda söögikäitumisele tagasi ja meenutasin üldse, kuidas eestlased toidust räägivad ja taipasin, et väga suur osa meist tarvitab heade asjade, nagu šokolaad, koogid, tordid jne jne kirjeldamiseks süütunnet väljendavaid sõnu ja tunnevad ennast süüdi, kui midagi head söövad. Eriti naljakas on minu arvates see, kui keegi kurdab, et sõi kodus terve kommikoti ära, sest "ei suutnud vastu panna". Miks peaks vastu panema? Ja kui tead, et pärast nii hullud süümekad on, siis miks see kommikott üldse kodus on? Naljakas. Aga süütunne tekkivat sellest, et "head asjad teevad paksuks". Et üleüldse kogu toit teeb paksuks ning seepärast oleks parem sellest hoiduda ja kui kogemata mõni tordiviil taldrikule eksib, peab ennast tagantjärele piitsutama. 

Jumal tänatud, et ma mitte kunagi dieeti pole pidanud! Ilmselt on selle põhjuseks see, et ma armastan süüa, aga õnneks paksuks ei lähe, aga ka see, et ma pole mitte kunagi eriti ebatervislikke asju söönud. Vahel on ikka mõni burks menüüsse ära eksinud ja komme ka, aga üldiselt söön ma korralikku kodust toitu ja 99% päevadest on laual ka soe söök. Nii ei ole mul tekkinud ka isusid keemilise kräpi järele. Mis ma veel olen märganud (pärast seda, kui siin meeletult küpsetama ja magustoite tegema olen asunud), on see, et ise tehtud ja korralikest toorainetest road, nii soolased kui ka magusad, on oluliselt paremad, kui kõiksugustest asendajatest tehtud odav poekraam. Nii lihtne see ongi! Ei teki isu ka šokolaadivõi järele, kui ma saan kodus ise palju parema šokolaadivahu valmis meisterdada. Ja seda prantslased teevadki: ise ja hästi süüa.

Prantslaste söögikultuuri juurde tagasi tulles peab mainima, et mul on veel pikk tee minna. Põhilise reegli - toidu nautimise - vastu pole ma õnneks kunagi eksinud, aga nüüd proovin ka korralikke söögiaegu juurutada, rohkem aega söömisele kulutada ja sööki ka maitsvamaks muuta. Prantsuse retseptid on muide imehead, ma juba vaikselt katsetan neid ja vaimustun iga päevaga aina enam. Ja veel rohkem.

2 kommentaari:

Manjana ütles ...

See söögi nautimise komme on väga paljudes maades. Ega ma ei teagi väga ühtegi euroopa maad, kus sööki kui hädatarvidusse suhtutakse, nagu eestis. enamus välismaalasi arvab, et söök peab maitsev olema. esimest korda mainis mulle seda eestlaste imelikku sööki suhtumist eestis ülikoolis õppiv türgi poiss.
hispaania, itaalia, kreeka - kõigis neis on samasugune austav söögikultuur nagu prantsusmaal ja hispaanias on sama head filmid ka. ja nad kõik nad hilinevad kohtumistele ega pea 20-30 minutit hilinemiseks.

Madlike ütles ...

Jah, vanas Euroopas osatakse süüa küll, olen seda ise ka reisides tähele pannud, lihtsalt neis raamatuis, mida loen, keskendutakse Prantsusmaale. Kusjuures ega sakslased ka teab-mis söögikultuuri evi, mulle tuli suure üllatusena seal ühes koolis viibides, et sooja sööki ei pakutagi. Selline eestlaslik, kohati tundub, et usast tulnud komme, toitu kui vaenlasesse suhtuda, on aga ekstreemne. Teleka ees söömine, tänaval söömine, paljude asjade mittesöömine ... no kuidas nii saab.