11 jaanuar 2016

Prantsuse söögistiil

Minu jaanuarikuiseks raamatuostuks sai "Kuidas Prantsuse laste kombel sööma õppida". Algselt läksin poodi hoopis muude kavatsustega, aga kuna see nii kutsuvalt terendas ja kuna Ernst ei söö mitte midagi, siis lootsin, et äkki sellest raamatust saan ühe hea nipi, mida rakendades Ernst kohe kõike sööb. Ei saanud. Seevastu aga (ma pole veel raamatut päris läbi lugeda jõudnud) olen ma hakanud mõtlema päris tõsiselt enda ja meie kõigi (loomulikult mitte prantslaste) söögikultuuri peale. Siin on ju tavaline, et süüakse teleri või arvuti ees, kiirustades tänaval ja üksi. Ka ühised suured pereõhtusöögid on pigem harv nähe. Ma ise ka istun siin praegu, munavõileib kõrval, arvuti taga ja söömine on lihtsalt kiire toitumine, et mitte näljast kokku kukkuda, aga mitte elamus. Vot prantslased sellist asja ei aktsepteeri. 

Ma tahaks ka hakata sellist söögikultuuri juurutama, kus pere istub linaga kaetud söögilaua taga, kõik söövad üht rooga ja söögiaeg kestab kaua. Mulle endale väga meeldib selline komme, aga et hakata ise seda korraldama ... tundub esialgu hirmutav, sest kuidas sa sunnid beebi laua taha istuma? Vot see raamat õpetabki, et lapsi tuleb maast madalast harjutada söögikultuuriga ja - mis mulle eriti meeldis - ei tohi lasta toiduga mängida. Ilusad söögiajad õpetavad ka täiskasvanuid paremini sööki nautima, kas pole? Mis elamuse sa ikka kiiresti allakugistatud võileivast saad?

Teine asi, mis mulle raamatut lugedes väga hinge puutus, oli söögiga pirtsutamise keelamine. Ei ole sellist asja, et keegi ei sööks midagi või et kellelegi tehtaks eraldi roog söögiajaks. Oma lapsepõlvest mäletan, et meie peres ei olnud samuti sellist toiduga veiderdamist - kes ei tahtnud, oli näljas, nii et eks see ole ka ilmselt põhjus, miks ma kõike (peale maksa) söön. Esimeste lastega mu ema ilmselt nii karm polnud, sest mulle meenub ähmaselt, et Ulvi ei söönud vist üldse mitte midagi, aga kui sul on ikka neli last, siis ei tule kõne allagi igale lapsele tema lemmiktoidu valmistamine. Ei tea, kas selle kõige tulemina või on ka muud tegurid mängus, aga ma vihkan toiduga pirtsutamist, toidu järelejätmist ja sellega mängimist. Loomulikult on igaühel mõni asi, mida üldse ei suuda süüa, aga kui mitte midagi ei söö, siis on ilmselgelt viga kasvatuses. Ma võtan seda väga suure solvanguna, kui ma teen korraliku söögi ja see järele jäetakse. Õnneks meie pere täiskasvanud on söögiga vägagi leplikud, aga ... jah, see väike 9-kuune pole veel siinsetest reeglitest aru saanud. Milleks süüa soolast, kui saab süüa magusat? Ja kuna mul on ikkagi söömise vastu tugevad tunded, valmistab selline mittesöömine mulle suurt meelehärmi ja eks seepärast ma seda raamatut loengi. Mulle nii meeldis lugeda, et prantslased keelavad isegi beebidel toiduga mängimise. Mina keelan ka! Ma ei salli neid tänapäeva noori emasid, kes leiavad, et beebile on kõik lubatud ja seega lubatakse ka toitu maha loopida ja pläkerdada ja ... igasuguseid rõlgusi teha. Ernst üritab ka lusikat eemale lükata, kui enam ei taha, aga kohe saab ta keelu osaliseks. Ei ole nii, et mingis vanuses võib ja siis milallgi enam mitte, kohe on vaja head kasvatust.

Nii et jaa, ma loodan, et kui selle raamatuga lõpuni jõuan, on mul silme ees selgem kava oma söögikultuurist ja vajalikest muudatustest. 

2 kommentaari:

Marca ütles ...

Oh, ongi kohe selline raamat, mis leiab, et söögiga mängimine pole ok? Ma olen koguaeg mõelnud, et olen mingi haige pedant kui seda keelan. Ma lihtsalt ei suuda vaadata neid pilte kõrvuni plögastest lastest, ilma et mõtleks, kuidas see mu enda söögiisule mõjuks või kui mõnus pärast koristada oleks.
Miks beebi ei saa laua taga istuda? Beebitoolis ei ole nõus olema? Meie istume ikka kõik kenasti laua taga (lina küll ei ole, tuleb tunnistada), aga söögiisule see positiivset mõju ei avaldanud. Väiksem plika hakkas sööma alles siis kui lastehoidu läks. Avastas ilmselt, et see polegi pelgalt tema perekonna kiiks, vaid kõik söövad. Asi polnud ka koduse toidu jälkuses, sest nüüd sööb ta isegi kodus normaalselt.

Madlike ütles ...

Seal raamatus oli kirjas, et tihti lapsed hakkavadki sööma ebameeldivaid sööke teiste lastega koos, sest kõik ju söövad ja piinlik oleks erineda. Selline grupimentaliteet mõjuvat hästi nii söögiisule kui ka distsipliinile.
Beebitoolis on ikka, aga sellist koossöömist pole me siiani harrastanud. Eks ma hakkan erinevaid viise ja toite katsetama.