03 jaanuar 2016

Väike inimene, kes tahtis saada täiuslikuks introverdiks, aga muutus kogemata mesilaseks

Loen siin praegu "Lindvistikat" ja nagu Mikuta raamatutega ikka, tekitab ka see igasuguseid mõtteid ja tundeid. Vahest suisa liiga palju? Igatahes on mul vaja aeg-ajalt raamat kõrvale panna ja veidi infot seedida ja settida lasta, et edasi lugeda saaks. Ma pole veel raamatut kaugeltki läbi lugenud, aga üks väike teemalõik pani mind veidi rohkem mõtlema ning tekitas soovi see endast välja kirjutada. See, mis rääkis introvertidest. 

Tõsi on see, et ma olen üks introvertide õpikunäide, sest ma tunnen suisa füüsiliselt, kuidas suur suhtlemine mind väsitab. Suured seltskonnad kusjuures ei väsita, kui mind neis just esinema ei sunnita või tähelepanu keskpunkti ei lükata - kui saan rahus paari inimesega vestelda või teisi vaadelda, olen ma rahul. Oma igapäevastes tegevustes olen ma samuti rahul, kui ma ei pea inimestega suhtlust alustama või ... liiga palju rääkima. Paraku on aga tänapäevane maailm loonud kujutelma, et vaid ekstraverdid saavutavad edu ja et introvertidel on midagi viga. Miks nad on nii vait? Miks ei torma inimestega suhtlema? Mis mõttes ei tahagi kogu aeg kärarikastes seltskondades viibida? Mis neil viga on? Ja nii olengi tundnud terve oma teadliku elu, et minuga on midagi valesti, sest mulle ei meeldi võõrastega suhelda, seltskonnas esimest viiulit mängida, ülepeakaela uutesse seiklustesse tormata ja muud sadat asja teha, mida ekstraverdid teevad. Ja noh, ei ole ju normaalne, kui noor inimene mõtleb reede õhtul, et loeks hoopis hea meelega mõnd head raamatut või vaataks filmi. Seega olen ma ennast sundinud paljudeks asjadeks, nagu päevade viisi pidutsemine ja suurtes seltskondades hullamine ja  ... kõik need asjad, mis mulle meelde ei tule, aga mis minus siiski ebamugavust on tekitanud. Ka tööelus olen ma eelistanud pigem üksinda nokitsemist kui grupitöid, rääkimata siis sellest, et massidega koos loengutes viibimine pole kohe kindlasti mitte minu teetass. 

Valdur Mikita räägib aga, et introverdid peaksid olema uhked, sest neil pole mitte kunagi igav. See on tõsi - isegi kui ma üksi kodus olen, kõik raamatud läbi loetud ja telekas katki, ei tunne ma igavust, sest mul on nii palju asju, mille peale mõelda ja mille üle juurelda. Mikita julgustab introverte ennast mitte ebanormaalsena tundma ja mitte püüdma olla ekstraverdid. Ma ei ütle, et see ükskik peatükk mind nüüd kohe ennast teise inimesena tundma pani, aga ikka on tore lugeda, et minusuguseid on veel.

**

Olgu siinkohal mainit ka see, et mingit üldkokkuvõtet "Lindvistikast" ma tegema ei hakka, sest neid ilmub kindlasti palju, aga võimalik on, et mõnda teemat puudutan ma veel. 

2 kommentaari:

killuke ütles ...

Kui võimalus, siis loe seda raamatut inrovertidest http://www.goodreads.com/book/show/8520610-quiet
Maailm on tegelikult palju rohkem meie päralt kui oskad arvata ;-)

Madlike ütles ...

Aitäh soovituse eest! Kindlasti võtan kavva.