Ma peaksin vist trenni tegema

Nii mõtlesin ma jaanuari alguses. Läksin siis poodi ja ostsin endale trenniriided ja jalatsid, tegin paar päeva usinalt kõhulihaseid ja ... aga siis tuli elu vahele ja umbes kuu aega hiljem avastasin, et trennipüksid koguvad tolmu kapipõhjas. Otsustasin siis, et ootan ajani, mil saan jooksmas hakata käima, aga noh, ma ju tean, et ka siis ei muutu midagi. Vahepeal käisin inimesed ümber minu ja soigusid, kui kõhnaks ma olen jäänud, nii et see alandas veelgi enam trennitegemismotti. Nüüd istungi siin koos maapähklivõiga ja mõtlen, et peaks vist ikkagi ... trenni tegema. Lihtsalt et kaalu kasvatada, sest mul on oma ribide peal valus magada ja 51 kg ei ole normaalne mu pikkuse juures.

Aga milline naine siis ei tahaks olla kõhn? Ma olen terve oma noorusea arvanud (pooleldi ka tänu väikevennale), et kuigi ma päris vaal pole, siis leidub minust oluliselt kõhnemaid isikuid. Eks leidus ka, aga samas oli protsentuaalselt rohkem neid, kes olid must suuremad. Mina aga nägin vaid neid piitsavarsi ning kui mõni mees mu tagumiku kohta komplimendi tegi, olin ma veendunud, et tegelikult ta lihtsalt ei julge öelda, kui paks ma olen. Tegelikult olin umbes selline:

Mitte siis sellise näoga, ma loodan, et kõik said aru. See pilt on lihtsalt kottpimedas punkris tehtud. Tegelikult siin vist polegi aru saada, kes või mis või milline ma olin, aga mu arvutis on väga vähe pilte mu eelmisest elust.

Ei ole vist päris hull vaal? Enda arvates muidugi olin, aga eks ma lohutasin ennast ... ei teagi, millega. Et inimesed ei vaata välimust? No jumal seda teab. Kaalusin siis u 56 kg ja lootsin, et ühel päeval kaalun ehk alla 50. 

No ja nüüd, 5 kilo kergemana? Praegu olen siis selline:

 ***

Muide, ma siin loen usinalt neid Prantsuse kasvatusraamatuid (mis muuhulgas ka veidi ebareaalsed tunduvad) ja vaatan, et iga nurga peal kirjutatakse, kui raske on ikka pärast sünnitust alla võtta ja et see on ikka nii šovinistlik, kui eeldatakse, et naine kuus kuud pärast sünnitust enam ei lotenda. Huvitav ... ma käisin siin suvel, see tähendab siis 4 kuud pärast sünnitust rannas ja enda arust küll ei lotendanud. Või... ?

Energiakeskuses

Eelmisel nädalal avati Energiakeskuses näitus "Kihilise maa aardelaegas" ja nagu ikka, kui kusagil midagi põnevat toimub, olime Ernstiga kohal. Ka see näitus polnud aga mõeldud tema vanusegrupile, nii et enamikku eksponaatidest ma ei näinudki, nagu näiteks planetaariumifilmi. Seega tšillisime niisama mööda keskust ja tutvusime inimestega, kelleks enamuses olid teised tited. Nii juhtuski, et üks kolmeaastane esitas mulle, ma ütleks, kümnendi parima küsimuse, kui tuli minu juurde ja sosistas vandeseltslaslikult, ise samal ajal Ernstile osutades: 

"Kas tema ... sündis?"

Aus küsimus sai ausa vastuse. Lisaks intelligentsetele vestlustele üritasin siiski piiluda ka ultraviolettvalgusega tuppa (need on alati mu lemmikud) ja maa seest leitud kristalle. Kel kõndimaõppivaid pärdikuid polnud, need said ka dinosauruse kolpasid uudistada ja skeletti välja kaevata. Või siis töötubades hullata.

Veel võib näitus kohta lugeda SIIT.

Emotsionaalse taustaga riided

Koristasin oma riidekappi täna, sest millegipärast elan ma sellises dimensioonis, kus riided paisuvad kolmekordseks, kui ma nad kapist välja võtan ja pärast sinna tagasi panna tahan. Ühesõnaga: ruumi polnud enam. Ja nagu ikka, leidsin ka seekord paar eset, mis ma ära viskasin ja hunniku esemeid, mida ma heldimusega vaatasin.

Kas sul on kapis riideid, mida sa oled heal juhul korra kandnud, aga mida sa ära anda/visata ei raatsi? Vot minul on selliseid asju päris mitu ja kuigi ma ilmselt ei hakkagi neid kandma, siis tõstan neid ikka edasi-tagasi, sest need on nii toredad ja sobivad hästi mu riidekappi. Üks on näiteks mu kunagine potentsiaalne pulmakleit, millega ma lõpuks pulma ei jõudnudki, sest see ei mahtunud mulle lõpuks enam selga. Ma tean, et ma ilmselt ei kanna seda kunagi, aga sellegipoolest ei raatsi ma seda ära visata. Oot, mul on sellest pilt ka: 

Veel on mul üks kuldne särk, mida ma olen vaid korra ühel sünnipäeval kandnud ja pärast seda mitte, sest see on ikka väga silmatorkav. Ja ühed nahkpüksid, sinine kleit, elevandiluukarva kleit ... rohkem vist polegi. Nad on kõik mulle hästi armsad, aga millegipärast ma ei kanna neid. Mine tea, miks.

Mu kõige lemmikumad riided on pärit hoopis kaltsukatest või sugulaste riidekappidest. Näiteks oma tädilt, kes on küll minust mõnikümmend aastat vanem, aga ka sedavõrra parema stiilitajuga, olen ma saanud kaks kõige ilusamat kleiti, mida ma kunagi näinud olen. Kaltsukatuuridelt olen ma saanud samuti riideid, mida ma kannan ribadeks ja edasi veel - no nii väga meeldivad. Tavapoodidest pole ma eales selliseid lemmikuid leidnud. Ja mulle meeldib, kui riided räägivad loo ja kui ma neile peale vaatan, meenub mulle mõni vahva seik nendega seoses. Näiteks mu must Pariisist ostetud kleit, millega ma alati kohtingutel komplimente sain, triibuline madrusekleit, mille ma Nizzas pärast ostmist keset tänavat selga panin ... Siis on mul veel üks pisike pruun kleit, mille ma ostsin 2007. aastal, mis nüüd on juba üpris päevinäinud, sest ma kandsin seda igal pool, aga ma siiski ei taha seda veel maha kanda, sest mulle meenub, kuidas ma seda koolis avalikel esinemistel kandsin, kuidas ma sellega esimesel päeval ülikooli läksin ja kuidas ma selle eest tööl komplimente sain. Kuidas ma viskan ta ära? ja siis veel mu üheksanda klassi lõpukleit - alles möödunud nädalal käisin sellega uuesti kontserdil. Nii vahva on vaadata riideid ja meenutada nendega seotud lugusid. 

Tänulikkusest

Sattusin veel Kaisaga paar päeva tagasi rääkima ja kurtsin talle, et üks, kes mu juures Ernsti riietel järel käis, oli liiga alandlik, ja see häiris mind, sest noh, ma andsin talle kõigest oma lapse riided, mitte AIDSivastase retsepti. Ja nagu ikka - parimad mõtted tulevad pärast seda, kui ma need välja ütlen - hakkasin ma mõtlema veel sellele, et mind tegelikult häirib väga liigne alandlikkus ja tänulikkus ning üleliigne kiitmine. Loen siin jälle üht Prantsuse kasvatusraamatut ning seal on kirjas, et prantslased ei kiida mõttetult oma lapsi, kui need näiteks viisist mööda laulavad või mingi kritselduse teevad. Kui juba kiita, siis asja eest. Ma ise arvan samamoodi ja lisaks veel, et ka tänulik tuleb olla siis, kui on põhjust. Näiteks ma pole absoluutselt tänulik oma töö, hariduse, pere ja elukoha eest, sest ma olen ise raske töö ja vaevaga need endale saanud ja - kellele ma peaksin siis veel tänulik olema? Kui ma oleksin istunud kodus ja need kõik oleks ukse taha ilmunud, siis ma ilmselt tänaks kedagi (või mõtleks pigem, kust keegi teab, kus ma elan), aga ei ole ju. Oma ametikõrgendused sain ma usinalt töötades, head hinded tänu heale mälule, vahva pere tänu suurepärasele iseloomule ja elukoha tänu sellele, et ma käin tööl ja suudan selle eest maksta. Mille üle mul on hea meel ja võib-olla olen ka veidi tänulik, on see, et a) mul on ilus, tark, hea ja terve laps, ning b) ma olen ise ka üpris terve, kui unetused ja depressioonid ja aneemiad välja arvata. Aga muu ... no ma ei tea. Ja kui keegi veel mind tänab näiteks selle eest, et ma olemas olen (jah, seda on juhtunud), siis ma tahaks äsjatekkinud suhkruhaigusest oksendada. See oleks põhimõtteliselt sama, kui keegi kiidaks mind selle eest, et ma lugeda oskan - iseenesest ju tänuväärt oskus, aga kas ka kiiduväärt?

Mõnede asjade eest olen ma siiski tänulik: et mul on võimalik elada vabas, tsensuurita riigis, kus mul on võimalik valida endale haridus, mees ja töö ise, et ma saan iga päev tarbida puhast vett ja sööki, et siinsed palgad tegelikult võimaldavad inimväärset elu (need, kes muud väidavad, mõtlevad pigem seda, et nad ei saagi iga päev H&Mist uusi riideid osta) ja et ma ei pea iga päev kartma oma elu pärast. Jah, need on need asjad, mille üle võiks igaüks meist vahel mõelda. Ja et kuskil leidub inimesi, kes saavad oma päevase veeannuse jaokaupa (kui sedagi), kes võitlevad iga päev, et oma lapsi toita, ja kes töötavad ebainimlikes ja eluohtlikes tingimustes, et meie siin saaksime kiirmoodi tarbida. Aga mitte sellest ei taha ma rääkida. Ühesõnaga - kui kõiki ja kõige eest kogu aeg tänada, kaotab see oma väärtuse. 

Pealegi on see minu arust nii läila, et tekitab suhkruhaigust.

Miks ma seda üldse kirjutan? Esiteks selle Kaisaga peetud vestluse pärast. Teiseks oma uue lugemisvara pärast, mis räägib Prantsuse kasvatusstiilist. Ja kolmandaks .. ilmselt sellepärast, et igal pool naisteajakirjades ja mujal kultiveeritav roosanunnusuhkruvatitänulikkusekiidulaul ajab mul sõnaotseses mõttes südame pahaks.

Veel moest

Pärast seda, kui Kaisa Uruguaisse läks, olen talt ikka uurinud sealse eluolu kohta ning muuhulgas ka seda, kuidas seal inimesed riides käivad ja millised nad on. Alguses ei osanud Kaisa midagi erilist välja tuua, aga eile teatas ta mulle võidurõõmsalt. et naised kannavad seal suures osas platvormkingi ja rannas stringe. Seda viimast oli märganud Erik. See tuletas mulle meelde, et Sten kurtis siin üks päev, miks ma rannas põlvini ja küünarnukkideni ulatuvates bikiinides käin ja mitte stringides, kui ometi iga viimne kui tselluliidipomm rannas just stringides on. Mis ma selle peale ikka kosta oskan, ütlesin, et mul pole tahtmist oma pekkidega lehvitada ja olgugi, et mul tselluliiti pole, ei hakka ma ikkagi stringidega käima. Rannas. Pealegi on see hirmus ebamugav ka ning ma olen ikka ja alati mugavust ilule eelistanud (iseasi, kas stringides mina just ilus vaatepilt on). Küll aga leidsin ma, et pean siiski uued bikiinid ostma, sest eelmiste püksid on mulle nii suureks jäänud, et viimati Tervise Paradiisis käies lendasid need mul jalast ära. Viimasel hetkel sain need küll kätte, aga ma ei taha õnnega mängida ja mõni teine kord need hoopis ära kaotada. 

Mul on üldse suvemeeleolu peale tulnud, sest täna paistis nii ere päike, et ma pidin päikeseprillid välja kraamima. Ma loodan vägaväga, et nüüd tulebki kevad, sest no kaua seda talve siin ikka kannatada võib. Suure entusiasmiga hakkasin ka oma riidekappi koristama, aga mu jõud rauges poole peal, nii et nüüd ootan uut entusiasmihoogu. Pole üldse kerge mu elu siin. Peaksin oma riietest vähemalt pooled ära andma, aga kuidagi käsi ei tõuse. 

Moest veel. Ma sain oma iluraamatu läbi loetud ja olen hirmus rahul, et ma selle ostsin. Küll aga mõtlesin, et ma tahaks sarnast moe- ja riieteraamatut ka lugeda, kas sellist on olemas? Mis oleks naljakas, piltideta ja ei sunniks peale iganenud arusaamu? Kui pole, siis ma peaks selle ise kirjutama, moespetsialist, nagu ma olen. Ja kuigi ma olen igati moeuuenduste poolt ja vaatan huviga uusi stiile, siis on mõned asjad, mida ma ei salli või millest aru ei saa. Näiteks spordijalatsite kandmine kleitide-seelikute juurde. Miks? See olevat Skandinaavias nii suur mood, et kui keegi julgeb öelda, et see on maitsetu, on ta nii moekauge ega saa millestki aru. Aga kuidas, palun seletage mulle, kuidas on see ilus, kui kanda spordijalatseid ilusa suvekleidi juurde? Ei ole ju! Skandinaaviast on pärit ka vabakasvatus ja juba see peaks ettevaatlikuks muutma ja mitte kõike puhta kullana võtma panna, mis sealt tuleb. Mis veel ... üleüldse sprdiriiete igal pool mujal kui trennisaalis või jooksurajal kandmine ei meeldi mulle. Eriti need hallid trikotaažist püksid ... fuhh. Muidugi on need mugavad, aga kohe kindlasti mitte ilusad.  Ma tean, et ma mainisin, et eelistan mugavust ilule, aga no nii mugavalt nüüd ka ei tasu. Mul on näiteks kõige mugavam olla hommikumantlis, aga ometi ei lähe ma nii tänavale.

Ilust

Loen praegu oma veebruarikuu raamatut "Ausalt ilust". Ma siin soigusin ka vahepeal, kuidas ma seda endale tahan, aga kuna ma seda millegipärast oma postkastist ei leidnud, läksin eile poodi ja ostsin selle ise nagu üks iseseisev naine kunagi. Praeguseks olen poole läbi lugenud ja väga meeldib! Lisaks mõtlesin, et ma ei hakkagi kunagi oma depressioonist üle saama, kui ma iga päev nagu kaltsustunud hipi ringi käin - on aeg üleslöömiseks!

Esimese sammuna läksin hoogsalt oma meigikotti koristama ning viskasin sealt ära kümne aasta tagused erkroosad SÄDELEVAD lauvärvid, musta värvi lauvärvid, pärlmutterroosad pliiatsid, pruuni ja lillat värvi huulepulgad ja kõik need asjad, mida ma üles loetleda ei julge. Kahjuks olen ma eelpoolnimetatud asju nooruses kõvasti kasutanud ja oh jumal, kui hea, et toona pildistamine eriti moes polnud. Mu igapäevane koolimeik koosnes sädelevroosast lauvärvist ja mustast silmapliiatsist ning kui reedel peole vaja minna oli (ja seda oli vaja absoluutselt igal reedel), lisasin veel musta lauvärvi ja sädelevat ripsmetušši ... kindlasti oli veel midagi sädelevat. Rääkimata siis ohtrast päikesepuudrist, sest ma arvasin, et keegi ei saa aru, et ma polegi otse lõunamaareisilt tulnud. Aru ma ei taipa, miks mind sellisena uksest välja lasti, aga ilmselt mu ema leidis, et las ma ise saan oma vitsad. Ja kuna ma olin alaealine, siis lahkusin ma igal reedel kodust täismeigi ja soenguga ning teatasin uksel: "Ma lähen Kaisa juurde ööseks." Enda arvates olin hullult kaval. Mhmh.

Igatahes viskasin ma kogu selle kupatuse minema ja jätsin alles vaid ühe metalse roosa huulepulga, sest see on lihtsalt nii ilus. Nüüd on mu meigistiil, kui seda üldse eksisteerib, oluliselt konservatiivsemaks muutunud, nii et alles jäid vaid ripsmetušš, puuder, jumestuskreem ja mingisugune lauvärv. Ka neid kasutan ma viimasel ajal harvemini, kui tervislik oleks, aga ma loodan, et see raamat, mida loen, annab inspiratsiooni ennast rohkem üles lööma hakata, sest tegelikult see mulle ju meeldib. 

Paslik oleks vast mainida, et tegelikult ma ei arva, et ainult meigitud naised on ilusad ja need, kes ei meigi, koledad kui öö. Oh ei! Lihtsalt ma tean ja teised teavad ka, et mina ise olen oluliselt apetiitsema välimusega, kui ma kasvõi veidi ennast sättinud olen. Ma ei ole kunagi teab-mis kaunitar olnud ja kerge ripsmekas, väike põsepuna ja tsipa lauvärvi lisavad nii mu välimusele kui ka enesetundele suure hulga positiivset laengut. Ja noh, inimesed ütlevad ikka, et ma olen vaimukas, tark, hea huumorimeelega, tark, töökas, kiire ja tark (kas ma seda ikka mainisin?), aga et ilus - seda mitte. Noh, kui välja arvata Sten, kes on kohustatud seda ütlema, ja purjus mehed baarides ("Mis see ilus tüdruk siin üksi teeb?"). Ma ei kurvasta sellepärast, aga proovin ennast siis veidi kenamaks muuta, kui inimeste sekka lähen. Kasvõi iseenda pärast. 

Pealegi on see 15 minutit, mis ma peegli ees veedan, nii lõõgastav aeg ja põhimõtteliselt ainus aeg, mille ma 100% enesele pühendan. Kas on ilmas midagi tujutõstvamat kui näha, kuidas sa ilusamaks muutud?

Raamatust endast ma täpsemalt kirjutama ei hakka, aga ma soovitaks seda lugeda igal naisel, kes ennast kasvõi vähekene meigib. Saab huumorit, saab tarkuseteri, saab enesekindlust ja saab mõnusat lugemist.

Igapäevast

Sel ajal, kui kõik teised teevad trenni, söövad hästi tervislikult, elavad hästi tervislikult ja on niisama hästi ... tervislikud, unustan mina päev läbi süüa ning imestan, miks mul keset väikest bussisõitu silme eest virvendama hakkab ja süda pahaks läheb. Ei kõla ju hästi? Pean vist endale meeldetuletusi panema, kuhu on kirjutatud "Söö!" Ikka avastan ennast muidu õhtul külmkapi eest, millest ma mitte midagi võtnud pole. Aa, kohvi joon ma ikka, aga selle toiteväärtus pole just parim.

Hea on aga see, et ma olen peaaegu jagu saamas oma unetusest. Tähendab: olin jagu saamas kuni tänase ööni, mil Ernst avastas, et tal on vist nohu, ja et mitte üksi kannatada, ajas ta minu üles. Nii umbes korra iga 10 minuti tagant. See selleks - unetuse vastu aitavad mul võidelda ühed hiinakeelsed tabletid ja kuigi ma aru ei saa, mis tabletikarbil kirjas on, võtan ma neid usinalt igal õhtul. Aitavad küll! Kolme tunni asemel vähkren nüüd voodis kõigest kaks tundi, nii et progress missugune! Aga tervise eest peaksin vist hakkama veel rohkem hoolt kandma, sest see mittesöömine ja -magamine on viinud mu kaalu veidi liiga madalale. Ma ei saa nüüd öelda, et ma ei naudiks kõhnust, aga no 51 kilo on mu pikkuse juures natuke vähe. Mu vend vaidleks küll vastu, aga kes siis mehi kuulab. 

***

Aga aitab vahelduseks minust. Aknast maistab mõnusalt vihmahall kesklinn ja mul on selle üle ainult hea meel, sest ainus asi, mis mulle talve juures ei meeldi, on lumi. Loodan vaid, et seda enam tagasi ei tule sel aastal ning igaks juhuks olen välja otsinud kõik oma seksikad kevadkleidid, et neid kohekohe kandma saaks hakata. Isegi uued saapad ostsin selleks puhuks. Arvestades seda, et kõik mu kapis resideeruvad püksid on mulle suureks jäänud, peangi nüüd vaid kleitide ja seelikutega käima ning õnneks on tuleval nädalavahetusel selleks ka põhjust: reedel läheme Steniga Estoniasse Pariisi muusikat kuulama ning laupäeval on Linnateatri juubelipidu. Ma parem ei ütle, kuidas ma sellele viimasele minna saan, aga no on hea, kui perekonnas on kuulsusi, kellelt igale poole kutseid nuruda. Olgu, kas nüüd kuulsusi, aga vähemalt inimesi, keda tunnevad kuulsused. Oeh, ma kõlan nagu viimane staarinäljas beib, aga mis teha ... Peod mulle aga meeldivad, sest mulle meeldib ennast vahel üles lüüa ja vaadata teisi üleslöödud inimesi. Ja juua šampust ja olla ilus. Seda viimast tahaksin ma olla ka tavapäevadel, aga kuidagi ei õnnestu viimasel ajal. Mitte, et ma üritaks.

Ja siis veel tahaksin minna Lyoni kohvikusse ja enne ära õppida, kuidas hääldatakse mille-feuille. Ma pole siiani julgenud seda tellida, sest mu hääldus ajaks ilmselt kogu Prantsusmaa korraga suitsiidi äärele.

Eksistentsiaalseid mõtteid

Ma olen 26. Kui ma seda siia kirjutan, tundub, et jube noor, aga samas ma ise tunnen vahel, et uute asjade alustamiseks on liiga hilja, kuigi ma tean, et tegelikult pole. Lihtsalt siin, kus mina elan, Tallinnas, on kõik selleks eaks vähemalt osakonnajuhatajad ja ettevõtjad ja korteriomanikud, aga mina ... pole. Mul on küll töö, mis mind pikisilmi ootab, aga elukutset mitte. Ausalt öeldes ma ei oskagi öelda, mis mind nii väga huvitab, et ma seda õppima sööstaks ja seega istungi siin hetkel, kui teised juba magavad, ja mõtlen eksistentsiaalseid mõtteid. Tegelikult pigem sellest, kuidas ma mitte midagi kasulikku ei tee.

Eestlastele on ju töötamine ja rassimine sissekodeeritud, nii et jõudeolek on äärmiselt taunimisväärne. Ma olen aga juba terve aasta siin jõude istunud. Laps? Mis töö see veel on, eksole! Puhas puhkus ja lullilöömine! Seetõttu olengi pidanud pea kogu aeg vastama küsimustele, ega ma juba tööd ei igatse ja kas ma juba tahan tagasi minna ja millal ma ometi lähen ja ega ma midagi õppima kavatse minna ja mida, kuradi pärast, ma päevad läbi siin teen. Ja ma tunnen häbi, sest kuigi mul on mahaistumishetki väga vähe, siis pole mul midagi grandioosset vastata. Eee ... olen kodus ja ... loen ja ... Reedel sattusin ühe sõbraga mälumängu vaatama ja kuna ma peaaegu kõiki vastuseid teadsin, ütles ta mulle ühel hetkel, et kaua ma ennast siin koduperenaisena raiskan, mingu ma hoopis ... Edasi ma ei mäleta, kuhu ma minema ja mida tegema pidin, aga ilmselt midagi Suurt ja Tarka. Sest noh, kogu aeg peab ju pingutama, ninast veri väljas. 

Kuigi tegelikult on mul vedanud, et mu tutvusringkonnas pole eriti selliseid inimesi, kes peaksid palganumbrit edukuse mõõdupuuks. Kui ka on, oskavad nad seda hästi varjata. 

Eksistentsiaalses kriisis olen ma ikkagi, aga selle asemel, et midagi ette võtta, istun ma lihtsalt siin ja mossitan ning ootan, et keegi tuleks lahedate ideedega ja korterite ja ettepanekutega. See on lihtsalt jube, kui midagi ise teha ei viitsi. Ma nüüd loodan, et keegi minuga töösuhtes olev inimene nüüd seda ei loe, aga no ... Ja siis mõtlen veel edasi, et raudselt ei arenda ma last ka piisavalt ja just seepärast, et ma talle klotsiämbreid ja laulvaid koeri ei osta, ei oska ta veel lugeda ega kirjutada, sest võistlevate emade lapsed ju kindlasti oskavad juba 10-kuuselt seda kõike. Oeh. Ma ei saa aru, miks on minusse endasse see edukusvõistlus nii sisse kodeeritud? Oleks ma hispaanlane, oleks ma rõõmus ja roosa, aga praegu mõtlen ma, et olen edutu ja kasutu.

***

Olgu, ma tegelikult pean ennast kokku võtma ja lõpetama vingumise. Millegipärast on mul tunne, et ma olen minevikus samateemalisi postitusi kümneid ja kümneid kirjutanud, aga näed, inimene ei õpi. 

Juuksemodelli päevaraamat

Umbes eelmise aasta aprillist alates olen püüdlikult oma juuksevärvi välja kasvatanud ja lubanud endale, et ma enam ei värvi oma juukseid. Paraku aga unustasin seda lubadust andes fakti, et mu loomulik juuksevärv on hall kartulikoor ja seega üsna jube ning kuigi ma lohutasin ennast, et suvel läheb olukord paremaks (loe: heledamaks), oli igapäevane peeglieeskäik aina masendavam. Nii avastasingi ennast aina tihemini flirtimas ideega, äkki prooviks siiski midagi uut. Mis see aga olema peaks, ei osanud ma välja mõelda ja ega ma väga palju soengukatalooge lapanud - lihtsalt vahel vilksatas pähe mõte, mis siis kui ...

Siin olen oma eelmise juuksevärvi (ja alkovaba vahuveiniga) aastavahetust veetmas. Võib-olla pildil tundub, et nii hull lugu pole, aga tegelikult on ikka suhteliselt sorakas. 

Nii juhtuski, et kui ma möödunud nädala lõpus nägin kuulutust, et otsitakse juuksemodelle, kirjutasin ma pikemalt mõtlemata, et mina, MINA! Viimasest korrast ongi juba liiga kaua möödas. Esmaspäevaks kutsuti mind siis ilusasti Solarise Duglase salongi ülevaatusele. Kahjuks olin samal hommikul käinud hambaarstil ja saanud seal megatuimestuse, nii et ma ei suutnud juuksuris enam normaalselt küsimustele vastata, pudistasin seal midagi ja mul on kahtlane tunne, et mingil hetkel voolas mul suunurgast ila - ma lihtsalt ei tundnud oma üht näopoolt. Sellegipoolest oldi minuga väga viisakad ja isegi ei minestatud, kui mu juukseid nähti. Uuriti hoopis, millega ma nõus olen ja kuna ma siiski ei saanud rääkida, noogutasin lihtsalt kõigele vastuseks. Nii lõigati mul suur osa otstes valitsevast heinast maha, lisati väike järk ja pikk tukk. Ma pole eriti peentes salongides käinud ja seega pole väga kursis, kuidas neis asjad käivad, aga Duglases avaldas mulle väga muljet personaalne lähenemine: kui juuksurit ootasin, toodi mulle kohvi ja ajakirju, ning peapesu ajal istsun mugavas massaažitoolis ja sain ise puldist tooli värisemiskiirust valida. Sellise luksusega võib suisa ära harjuda! Uus lõikus peas, paluti mul järgmisel päeval uuesti tulla, sest siis pidi olema värvimine. Järgmisel päeval olingi kohal ja hakkasin värvikoolituse modelliks. Esmalt määrati mu värvitüüp ja siis uuriti, mis värvi ma tahan. Mõtlesin, et kui juba, siis juba, ning võtsin kuldse karamellblondi - selline ma ju polegi veel enne olnud. Juuksuriõpilased värvisid mu pead usinalt kahe erineva värviga (üks juurtele, teine otstele) ning kui tulemust nägin, olin ülirõõmus. Juuksed tundusid nii ilusad ja terved ja ägedat värvi! Kohapeal kiideti ka, et nii ilus ja et ma nii julge olin sellist värvi valides - tavaliselt tahetakse võimalikult tuhmi ja heledat. Ma aga suhtun oma juustesse kui taastuvasse loodusvarasse ega põe seetõttu ka siis, kui midagi nihu läheb. Seekord aga ei läinud ja nüüd olengi vahvalt punaka peaga.

Mul eestvaatest pilti pole, sest ma pole viimastel päevadel viitsinud ennast üles lüüa. Igatahes olen ma rahul, ainult tuka lasin veel lühemaks lõigata, sest enne oli see mu maitse jaoks liiga pikk. Nüüd aga loodan, et värv püsib suveni, sest siis peaksid mulle näkku ilmuma tedrekad ja pole olemas paremat kombot kui punane juus ja tedrekad. 

Ärasaatmispidu

Juhtus nii, et Kaisa läheb nüüd pooleks aastaks Uruguaisse ja et teda korralikult ära saata ja et tal ikka kahju oleks ära minna, otsustasime talle üllatuspeo korraldada. Pärast pikki virtuaalseid kaklusi saime selgeks kontseptsiooni: tahame broneerida lauakese mingis kohas, kus oleks kas hea hinnaga lõiked või kaasavõtmisvõimalus, piisavalt rahulik ja normaalne valik jooke. Viimase tingimusena lisasin omalt poolt, et kindlasti peab lisaks veinidele midagi muud ka juua olema, sest alkoholi ma ei joo ja veini veel kohe eriti mitte. Nii sai meil valituks Veinipööning. Võib ju nime põhjal eeldada, et minu viimasele tingimusele koht ei vasta, aga mul oli siseinfot, et seal korraldatakse õllekoolitusi, sii et loogilise jätkuna arvasin, et ilmselt on neil ka õlut. Põhiliselt oli aga hea see, et meil lubati tulla oma söögiga (koha peal vist ei saagi midagi süüa) ja laua broneerimise eest ei pidanud samuti midagi tasuma. See tähendas aga seda, et kogu see kaasavõetav söögikraam oli vaja kusagil ette valmistada ja kuna just mina olen see kesklinnatšikk, sai ettevalmistuskohaks minu kodu. Teatasin kõigile, et kuna mul on üllatuspeo päeval lauluproov ja laps ja veel asju, ei jõua ma kohe kindlasti kõike ise hakkida, keegi peaks ikka appi tulema, Jaa, oldi nõus. Laupäeval ehk peopäeval mõtlesin siiski, et ma igaks juhuks sätin ennast varakult valmis, mine sa tea. Kell 18 tõi Kaidi mulle suure koti köögivilju. Tegin kiired rehkendused, et kui me tahame kell 21 Veinipööningul olla, peaksin ma suht kohe hakkima hakkama, muidu jääb aega väga napiks. Hea et varem alustasin, sest suured appitulijad jõudsid kohale selleks ajaks, kui ma kodust suurte kottidega välja astusin, nii et mul jäigi vaid üle neile kotid näppu suruda. Veinipööningule jõudsime aga õigeks ajaks ja kui olime jõudnud laua katta, tuli ka üllatunud Kaisa. Kaidi oli talle enne rääkinud, et nad lähevad Smilersi kontserdile ja kuigi Kaisa oli guugeldanud ja avastanud, et mitte ühtegi Smilersi kontserti pole sel päeval, et tekkinud tal ikka kahtlust, et midagi valesti oleks, Õnneks leidis Kaisa, et meie üllatuspidu on ägedam kui Smilers, kuigi mine sa tea, äkki on ta lihtsalt väga viisakas inimene ja tegelikult nurkrutses terve õhtu, miks Sal-Sallerit kusagil pole (nagu mina ilmselt teinud oleksin).

Veinipööning on üks vahva koht ürituste pidamiseks, sest seal on kena interjöör ja see pole ülerahvastatud. Viimase põhjuseks võib olla see, et tänaval pole mingit juhatavat silti ja kuna see asub ühe stripiklubi kohal, võivad mõned potentsiaalsed kliendid teelt eksida. Lisaks juhatavale sildile puudub seal ka veininimekiri, sest igale tellimusele lähenetakse personaalselt. Sommeljee uuris meilt eelistatud maitseid ja maid ning selle põhjal valis välja umbes kolm veini, mille seast siis koos see õige valiti. Kuigi ma veini ei joo, jälgisin ma huviga sellist soovitamist ja valimist, sest mulle lihtsalt meeldib selline intiimne klienditeenindus, Ma ise võtsin õlut ja selle tellimine oli palju igavam: "Andke see ... no mis seal paistab .. jah, see IPA!". Veinivalimine oli aga tõeline elamus, mis õigustab ka koha nime. Nii me siis seal istusime ja jutustasime ja sõime ning olime niisama vahvad. Vahepeal avastas sommeljee (kelleks oli muide kunagine Musta Q üks lauljatest), et meie lauas on ka õllejoojaid (mina ja Kaidi) ning seetõttu tuli ta meile tutvustama Õllenaudi uut õlu. Oli teine päris hää, aga kui sommeljee iseloomustust ootava näoga otsa vaatas, et osanud ma muud öelda kui "Sobib hästi jalgpallivaatamise kõrvale!" Sest ta sobis, õlu ikkagi ju. Ma pole kunagi osanud õllesid ja eriti veine niiviisi ilusalt ja trendikalt kirjeldada ja samamoodi ei saa ma ka aru, kui nende iseloomustamiseks kasutatakse sõnu, nagu "puuviljane, suvine, šokolaadine, tsitruseline, karamelline, kohvine" jne jne. Ma eelistan ikka prostamaid iseloomustusi: magus, mõru, lahja, kange - ongi kõik! Aga õlu mulle maitseb. Õnneks sommeljee jäi mu äärmiselt asjatundliku iseloomustusega rahule või siis oli ta lihtsalt rõõmus, et keegi ka õlut joob, ning suure heameele väljendamiseks tõi ta maja poolt veel ühe õlle prooviks. Belgia õlle. Too oli mulle isegi rohkem mokkamööda, aga paraku ma ei mäleta, mis õlu see täpselt oli. Tasuta joogid on head joogid - naersin mõtteis selle üle, et tarvitseb mul vaid abielluda ja laps saada ning siis korra aastas välja minna ning tasuta joogid tulevad. Vanasti, kui ma ... noh, tasuta jooke rohkem hinnata oleks osanud, tuli neid oluliselt harvem. 

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid ikka ärasaatmispeost. Vahva oli, väga vahva. Kahju muidugi, et Kaisa ära läheb, aga pool aastat on tegelikult päris lühike aeg. 

Pilte me loomulikult ei teinud, sest meil oli nii tore, et keegi ei tahtnud seda lakkamatu pildistamisega rikkuda.