01 veebruar 2016

Ärasaatmispidu

Juhtus nii, et Kaisa läheb nüüd pooleks aastaks Uruguaisse ja et teda korralikult ära saata ja et tal ikka kahju oleks ära minna, otsustasime talle üllatuspeo korraldada. Pärast pikki virtuaalseid kaklusi saime selgeks kontseptsiooni: tahame broneerida lauakese mingis kohas, kus oleks kas hea hinnaga lõiked või kaasavõtmisvõimalus, piisavalt rahulik ja normaalne valik jooke. Viimase tingimusena lisasin omalt poolt, et kindlasti peab lisaks veinidele midagi muud ka juua olema, sest alkoholi ma ei joo ja veini veel kohe eriti mitte. Nii sai meil valituks Veinipööning. Võib ju nime põhjal eeldada, et minu viimasele tingimusele koht ei vasta, aga mul oli siseinfot, et seal korraldatakse õllekoolitusi, sii et loogilise jätkuna arvasin, et ilmselt on neil ka õlut. Põhiliselt oli aga hea see, et meil lubati tulla oma söögiga (koha peal vist ei saagi midagi süüa) ja laua broneerimise eest ei pidanud samuti midagi tasuma. See tähendas aga seda, et kogu see kaasavõetav söögikraam oli vaja kusagil ette valmistada ja kuna just mina olen see kesklinnatšikk, sai ettevalmistuskohaks minu kodu. Teatasin kõigile, et kuna mul on üllatuspeo päeval lauluproov ja laps ja veel asju, ei jõua ma kohe kindlasti kõike ise hakkida, keegi peaks ikka appi tulema, Jaa, oldi nõus. Laupäeval ehk peopäeval mõtlesin siiski, et ma igaks juhuks sätin ennast varakult valmis, mine sa tea. Kell 18 tõi Kaidi mulle suure koti köögivilju. Tegin kiired rehkendused, et kui me tahame kell 21 Veinipööningul olla, peaksin ma suht kohe hakkima hakkama, muidu jääb aega väga napiks. Hea et varem alustasin, sest suured appitulijad jõudsid kohale selleks ajaks, kui ma kodust suurte kottidega välja astusin, nii et mul jäigi vaid üle neile kotid näppu suruda. Veinipööningule jõudsime aga õigeks ajaks ja kui olime jõudnud laua katta, tuli ka üllatunud Kaisa. Kaidi oli talle enne rääkinud, et nad lähevad Smilersi kontserdile ja kuigi Kaisa oli guugeldanud ja avastanud, et mitte ühtegi Smilersi kontserti pole sel päeval, et tekkinud tal ikka kahtlust, et midagi valesti oleks, Õnneks leidis Kaisa, et meie üllatuspidu on ägedam kui Smilers, kuigi mine sa tea, äkki on ta lihtsalt väga viisakas inimene ja tegelikult nurkrutses terve õhtu, miks Sal-Sallerit kusagil pole (nagu mina ilmselt teinud oleksin).

Veinipööning on üks vahva koht ürituste pidamiseks, sest seal on kena interjöör ja see pole ülerahvastatud. Viimase põhjuseks võib olla see, et tänaval pole mingit juhatavat silti ja kuna see asub ühe stripiklubi kohal, võivad mõned potentsiaalsed kliendid teelt eksida. Lisaks juhatavale sildile puudub seal ka veininimekiri, sest igale tellimusele lähenetakse personaalselt. Sommeljee uuris meilt eelistatud maitseid ja maid ning selle põhjal valis välja umbes kolm veini, mille seast siis koos see õige valiti. Kuigi ma veini ei joo, jälgisin ma huviga sellist soovitamist ja valimist, sest mulle lihtsalt meeldib selline intiimne klienditeenindus, Ma ise võtsin õlut ja selle tellimine oli palju igavam: "Andke see ... no mis seal paistab .. jah, see IPA!". Veinivalimine oli aga tõeline elamus, mis õigustab ka koha nime. Nii me siis seal istusime ja jutustasime ja sõime ning olime niisama vahvad. Vahepeal avastas sommeljee (kelleks oli muide kunagine Musta Q üks lauljatest), et meie lauas on ka õllejoojaid (mina ja Kaidi) ning seetõttu tuli ta meile tutvustama Õllenaudi uut õlu. Oli teine päris hää, aga kui sommeljee iseloomustust ootava näoga otsa vaatas, et osanud ma muud öelda kui "Sobib hästi jalgpallivaatamise kõrvale!" Sest ta sobis, õlu ikkagi ju. Ma pole kunagi osanud õllesid ja eriti veine niiviisi ilusalt ja trendikalt kirjeldada ja samamoodi ei saa ma ka aru, kui nende iseloomustamiseks kasutatakse sõnu, nagu "puuviljane, suvine, šokolaadine, tsitruseline, karamelline, kohvine" jne jne. Ma eelistan ikka prostamaid iseloomustusi: magus, mõru, lahja, kange - ongi kõik! Aga õlu mulle maitseb. Õnneks sommeljee jäi mu äärmiselt asjatundliku iseloomustusega rahule või siis oli ta lihtsalt rõõmus, et keegi ka õlut joob, ning suure heameele väljendamiseks tõi ta maja poolt veel ühe õlle prooviks. Belgia õlle. Too oli mulle isegi rohkem mokkamööda, aga paraku ma ei mäleta, mis õlu see täpselt oli. Tasuta joogid on head joogid - naersin mõtteis selle üle, et tarvitseb mul vaid abielluda ja laps saada ning siis korra aastas välja minna ning tasuta joogid tulevad. Vanasti, kui ma ... noh, tasuta jooke rohkem hinnata oleks osanud, tuli neid oluliselt harvem. 

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid ikka ärasaatmispeost. Vahva oli, väga vahva. Kahju muidugi, et Kaisa ära läheb, aga pool aastat on tegelikult päris lühike aeg. 


Pilte me loomulikult ei teinud, sest meil oli nii tore, et keegi ei tahtnud seda lakkamatu pildistamisega rikkuda.

Kommentaare ei ole: