07 veebruar 2016

Eksistentsiaalseid mõtteid

Ma olen 26. Kui ma seda siia kirjutan, tundub, et jube noor, aga samas ma ise tunnen vahel, et uute asjade alustamiseks on liiga hilja, kuigi ma tean, et tegelikult pole. Lihtsalt siin, kus mina elan, Tallinnas, on kõik selleks eaks vähemalt osakonnajuhatajad ja ettevõtjad ja korteriomanikud, aga mina ... pole. Mul on küll töö, mis mind pikisilmi ootab, aga elukutset mitte. Ausalt öeldes ma ei oskagi öelda, mis mind nii väga huvitab, et ma seda õppima sööstaks ja seega istungi siin hetkel, kui teised juba magavad, ja mõtlen eksistentsiaalseid mõtteid. Tegelikult pigem sellest, kuidas ma mitte midagi kasulikku ei tee.

Eestlastele on ju töötamine ja rassimine sissekodeeritud, nii et jõudeolek on äärmiselt taunimisväärne. Ma olen aga juba terve aasta siin jõude istunud. Laps? Mis töö see veel on, eksole! Puhas puhkus ja lullilöömine! Seetõttu olengi pidanud pea kogu aeg vastama küsimustele, ega ma juba tööd ei igatse ja kas ma juba tahan tagasi minna ja millal ma ometi lähen ja ega ma midagi õppima kavatse minna ja mida, kuradi pärast, ma päevad läbi siin teen. Ja ma tunnen häbi, sest kuigi mul on mahaistumishetki väga vähe, siis pole mul midagi grandioosset vastata. Eee ... olen kodus ja ... loen ja ... Reedel sattusin ühe sõbraga mälumängu vaatama ja kuna ma peaaegu kõiki vastuseid teadsin, ütles ta mulle ühel hetkel, et kaua ma ennast siin koduperenaisena raiskan, mingu ma hoopis ... Edasi ma ei mäleta, kuhu ma minema ja mida tegema pidin, aga ilmselt midagi Suurt ja Tarka. Sest noh, kogu aeg peab ju pingutama, ninast veri väljas. 

Kuigi tegelikult on mul vedanud, et mu tutvusringkonnas pole eriti selliseid inimesi, kes peaksid palganumbrit edukuse mõõdupuuks. Kui ka on, oskavad nad seda hästi varjata. 

Eksistentsiaalses kriisis olen ma ikkagi, aga selle asemel, et midagi ette võtta, istun ma lihtsalt siin ja mossitan ning ootan, et keegi tuleks lahedate ideedega ja korterite ja ettepanekutega. See on lihtsalt jube, kui midagi ise teha ei viitsi. Ma nüüd loodan, et keegi minuga töösuhtes olev inimene nüüd seda ei loe, aga no ... Ja siis mõtlen veel edasi, et raudselt ei arenda ma last ka piisavalt ja just seepärast, et ma talle klotsiämbreid ja laulvaid koeri ei osta, ei oska ta veel lugeda ega kirjutada, sest võistlevate emade lapsed ju kindlasti oskavad juba 10-kuuselt seda kõike. Oeh. Ma ei saa aru, miks on minusse endasse see edukusvõistlus nii sisse kodeeritud? Oleks ma hispaanlane, oleks ma rõõmus ja roosa, aga praegu mõtlen ma, et olen edutu ja kasutu.

***

Olgu, ma tegelikult pean ennast kokku võtma ja lõpetama vingumise. Millegipärast on mul tunne, et ma olen minevikus samateemalisi postitusi kümneid ja kümneid kirjutanud, aga näed, inimene ei õpi. 

Kommentaare ei ole: