11 veebruar 2016

Igapäevast

Sel ajal, kui kõik teised teevad trenni, söövad hästi tervislikult, elavad hästi tervislikult ja on niisama hästi ... tervislikud, unustan mina päev läbi süüa ning imestan, miks mul keset väikest bussisõitu silme eest virvendama hakkab ja süda pahaks läheb. Ei kõla ju hästi? Pean vist endale meeldetuletusi panema, kuhu on kirjutatud "Söö!" Ikka avastan ennast muidu õhtul külmkapi eest, millest ma mitte midagi võtnud pole. Aa, kohvi joon ma ikka, aga selle toiteväärtus pole just parim.

Hea on aga see, et ma olen peaaegu jagu saamas oma unetusest. Tähendab: olin jagu saamas kuni tänase ööni, mil Ernst avastas, et tal on vist nohu, ja et mitte üksi kannatada, ajas ta minu üles. Nii umbes korra iga 10 minuti tagant. See selleks - unetuse vastu aitavad mul võidelda ühed hiinakeelsed tabletid ja kuigi ma aru ei saa, mis tabletikarbil kirjas on, võtan ma neid usinalt igal õhtul. Aitavad küll! Kolme tunni asemel vähkren nüüd voodis kõigest kaks tundi, nii et progress missugune! Aga tervise eest peaksin vist hakkama veel rohkem hoolt kandma, sest see mittesöömine ja -magamine on viinud mu kaalu veidi liiga madalale. Ma ei saa nüüd öelda, et ma ei naudiks kõhnust, aga no 51 kilo on mu pikkuse juures natuke vähe. Mu vend vaidleks küll vastu, aga kes siis mehi kuulab. 

***

Aga aitab vahelduseks minust. Aknast maistab mõnusalt vihmahall kesklinn ja mul on selle üle ainult hea meel, sest ainus asi, mis mulle talve juures ei meeldi, on lumi. Loodan vaid, et seda enam tagasi ei tule sel aastal ning igaks juhuks olen välja otsinud kõik oma seksikad kevadkleidid, et neid kohekohe kandma saaks hakata. Isegi uued saapad ostsin selleks puhuks. Arvestades seda, et kõik mu kapis resideeruvad püksid on mulle suureks jäänud, peangi nüüd vaid kleitide ja seelikutega käima ning õnneks on tuleval nädalavahetusel selleks ka põhjust: reedel läheme Steniga Estoniasse Pariisi muusikat kuulama ning laupäeval on Linnateatri juubelipidu. Ma parem ei ütle, kuidas ma sellele viimasele minna saan, aga no on hea, kui perekonnas on kuulsusi, kellelt igale poole kutseid nuruda. Olgu, kas nüüd kuulsusi, aga vähemalt inimesi, keda tunnevad kuulsused. Oeh, ma kõlan nagu viimane staarinäljas beib, aga mis teha ... Peod mulle aga meeldivad, sest mulle meeldib ennast vahel üles lüüa ja vaadata teisi üleslöödud inimesi. Ja juua šampust ja olla ilus. Seda viimast tahaksin ma olla ka tavapäevadel, aga kuidagi ei õnnestu viimasel ajal. Mitte, et ma üritaks.

Ja siis veel tahaksin minna Lyoni kohvikusse ja enne ära õppida, kuidas hääldatakse mille-feuille. Ma pole siiani julgenud seda tellida, sest mu hääldus ajaks ilmselt kogu Prantsusmaa korraga suitsiidi äärele.


Kommentaare ei ole: