15 veebruar 2016

Ilust

Loen praegu oma veebruarikuu raamatut "Ausalt ilust". Ma siin soigusin ka vahepeal, kuidas ma seda endale tahan, aga kuna ma seda millegipärast oma postkastist ei leidnud, läksin eile poodi ja ostsin selle ise nagu üks iseseisev naine kunagi. Praeguseks olen poole läbi lugenud ja väga meeldib! Lisaks mõtlesin, et ma ei hakkagi kunagi oma depressioonist üle saama, kui ma iga päev nagu kaltsustunud hipi ringi käin - on aeg üleslöömiseks!

Esimese sammuna läksin hoogsalt oma meigikotti koristama ning viskasin sealt ära kümne aasta tagused erkroosad SÄDELEVAD lauvärvid, musta värvi lauvärvid, pärlmutterroosad pliiatsid, pruuni ja lillat värvi huulepulgad ja kõik need asjad, mida ma üles loetleda ei julge. Kahjuks olen ma eelpoolnimetatud asju nooruses kõvasti kasutanud ja oh jumal, kui hea, et toona pildistamine eriti moes polnud. Mu igapäevane koolimeik koosnes sädelevroosast lauvärvist ja mustast silmapliiatsist ning kui reedel peole vaja minna oli (ja seda oli vaja absoluutselt igal reedel), lisasin veel musta lauvärvi ja sädelevat ripsmetušši ... kindlasti oli veel midagi sädelevat. Rääkimata siis ohtrast päikesepuudrist, sest ma arvasin, et keegi ei saa aru, et ma polegi otse lõunamaareisilt tulnud. Aru ma ei taipa, miks mind sellisena uksest välja lasti, aga ilmselt mu ema leidis, et las ma ise saan oma vitsad. Ja kuna ma olin alaealine, siis lahkusin ma igal reedel kodust täismeigi ja soenguga ning teatasin uksel: "Ma lähen Kaisa juurde ööseks." Enda arvates olin hullult kaval. Mhmh.

Igatahes viskasin ma kogu selle kupatuse minema ja jätsin alles vaid ühe metalse roosa huulepulga, sest see on lihtsalt nii ilus. Nüüd on mu meigistiil, kui seda üldse eksisteerib, oluliselt konservatiivsemaks muutunud, nii et alles jäid vaid ripsmetušš, puuder, jumestuskreem ja mingisugune lauvärv. Ka neid kasutan ma viimasel ajal harvemini, kui tervislik oleks, aga ma loodan, et see raamat, mida loen, annab inspiratsiooni ennast rohkem üles lööma hakata, sest tegelikult see mulle ju meeldib. 

Paslik oleks vast mainida, et tegelikult ma ei arva, et ainult meigitud naised on ilusad ja need, kes ei meigi, koledad kui öö. Oh ei! Lihtsalt ma tean ja teised teavad ka, et mina ise olen oluliselt apetiitsema välimusega, kui ma kasvõi veidi ennast sättinud olen. Ma ei ole kunagi teab-mis kaunitar olnud ja kerge ripsmekas, väike põsepuna ja tsipa lauvärvi lisavad nii mu välimusele kui ka enesetundele suure hulga positiivset laengut. Ja noh, inimesed ütlevad ikka, et ma olen vaimukas, tark, hea huumorimeelega, tark, töökas, kiire ja tark (kas ma seda ikka mainisin?), aga et ilus - seda mitte. Noh, kui välja arvata Sten, kes on kohustatud seda ütlema, ja purjus mehed baarides ("Mis see ilus tüdruk siin üksi teeb?"). Ma ei kurvasta sellepärast, aga proovin ennast siis veidi kenamaks muuta, kui inimeste sekka lähen. Kasvõi iseenda pärast. 

Pealegi on see 15 minutit, mis ma peegli ees veedan, nii lõõgastav aeg ja põhimõtteliselt ainus aeg, mille ma 100% enesele pühendan. Kas on ilmas midagi tujutõstvamat kui näha, kuidas sa ilusamaks muutud?

Raamatust endast ma täpsemalt kirjutama ei hakka, aga ma soovitaks seda lugeda igal naisel, kes ennast kasvõi vähekene meigib. Saab huumorit, saab tarkuseteri, saab enesekindlust ja saab mõnusat lugemist.

Kommentaare ei ole: