Umbes eelmise aasta aprillist alates olen püüdlikult oma juuksevärvi välja kasvatanud ja lubanud endale, et ma enam ei värvi oma juukseid. Paraku aga unustasin seda lubadust andes fakti, et mu loomulik juuksevärv on hall kartulikoor ja seega üsna jube ning kuigi ma lohutasin ennast, et suvel läheb olukord paremaks (loe: heledamaks), oli igapäevane peeglieeskäik aina masendavam. Nii avastasingi ennast aina tihemini flirtimas ideega, äkki prooviks siiski midagi uut. Mis see aga olema peaks, ei osanud ma välja mõelda ja ega ma väga palju soengukatalooge lapanud - lihtsalt vahel vilksatas pähe mõte, mis siis kui ...
Siin olen oma eelmise juuksevärvi (ja alkovaba vahuveiniga) aastavahetust veetmas. Võib-olla pildil tundub, et nii hull lugu pole, aga tegelikult on ikka suhteliselt sorakas.
Nii juhtuski, et kui ma möödunud nädala lõpus nägin kuulutust, et otsitakse juuksemodelle, kirjutasin ma pikemalt mõtlemata, et mina, MINA! Viimasest korrast ongi juba liiga kaua möödas. Esmaspäevaks kutsuti mind siis ilusasti Solarise Duglase salongi ülevaatusele. Kahjuks olin samal hommikul käinud hambaarstil ja saanud seal megatuimestuse, nii et ma ei suutnud juuksuris enam normaalselt küsimustele vastata, pudistasin seal midagi ja mul on kahtlane tunne, et mingil hetkel voolas mul suunurgast ila - ma lihtsalt ei tundnud oma üht näopoolt. Sellegipoolest oldi minuga väga viisakad ja isegi ei minestatud, kui mu juukseid nähti. Uuriti hoopis, millega ma nõus olen ja kuna ma siiski ei saanud rääkida, noogutasin lihtsalt kõigele vastuseks. Nii lõigati mul suur osa otstes valitsevast heinast maha, lisati väike järk ja pikk tukk. Ma pole eriti peentes salongides käinud ja seega pole väga kursis, kuidas neis asjad käivad, aga Duglases avaldas mulle väga muljet personaalne lähenemine: kui juuksurit ootasin, toodi mulle kohvi ja ajakirju, ning peapesu ajal istsun mugavas massaažitoolis ja sain ise puldist tooli värisemiskiirust valida. Sellise luksusega võib suisa ära harjuda! Uus lõikus peas, paluti mul järgmisel päeval uuesti tulla, sest siis pidi olema värvimine. Järgmisel päeval olingi kohal ja hakkasin värvikoolituse modelliks. Esmalt määrati mu värvitüüp ja siis uuriti, mis värvi ma tahan. Mõtlesin, et kui juba, siis juba, ning võtsin kuldse karamellblondi - selline ma ju polegi veel enne olnud. Juuksuriõpilased värvisid mu pead usinalt kahe erineva värviga (üks juurtele, teine otstele) ning kui tulemust nägin, olin ülirõõmus. Juuksed tundusid nii ilusad ja terved ja ägedat värvi! Kohapeal kiideti ka, et nii ilus ja et ma nii julge olin sellist värvi valides - tavaliselt tahetakse võimalikult tuhmi ja heledat. Ma aga suhtun oma juustesse kui taastuvasse loodusvarasse ega põe seetõttu ka siis, kui midagi nihu läheb. Seekord aga ei läinud ja nüüd olengi vahvalt punaka peaga.
Mul eestvaatest pilti pole, sest ma pole viimastel päevadel viitsinud ennast üles lüüa. Igatahes olen ma rahul, ainult tuka lasin veel lühemaks lõigata, sest enne oli see mu maitse jaoks liiga pikk. Nüüd aga loodan, et värv püsib suveni, sest siis peaksid mulle näkku ilmuma tedrekad ja pole olemas paremat kombot kui punane juus ja tedrekad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar