Sattusin veel Kaisaga paar päeva tagasi rääkima ja kurtsin talle, et üks, kes mu juures Ernsti riietel järel käis, oli liiga alandlik, ja see häiris mind, sest noh, ma andsin talle kõigest oma lapse riided, mitte AIDSivastase retsepti. Ja nagu ikka - parimad mõtted tulevad pärast seda, kui ma need välja ütlen - hakkasin ma mõtlema veel sellele, et mind tegelikult häirib väga liigne alandlikkus ja tänulikkus ning üleliigne kiitmine. Loen siin jälle üht Prantsuse kasvatusraamatut ning seal on kirjas, et prantslased ei kiida mõttetult oma lapsi, kui need näiteks viisist mööda laulavad või mingi kritselduse teevad. Kui juba kiita, siis asja eest. Ma ise arvan samamoodi ja lisaks veel, et ka tänulik tuleb olla siis, kui on põhjust. Näiteks ma pole absoluutselt tänulik oma töö, hariduse, pere ja elukoha eest, sest ma olen ise raske töö ja vaevaga need endale saanud ja - kellele ma peaksin siis veel tänulik olema? Kui ma oleksin istunud kodus ja need kõik oleks ukse taha ilmunud, siis ma ilmselt tänaks kedagi (või mõtleks pigem, kust keegi teab, kus ma elan), aga ei ole ju. Oma ametikõrgendused sain ma usinalt töötades, head hinded tänu heale mälule, vahva pere tänu suurepärasele iseloomule ja elukoha tänu sellele, et ma käin tööl ja suudan selle eest maksta. Mille üle mul on hea meel ja võib-olla olen ka veidi tänulik, on see, et a) mul on ilus, tark, hea ja terve laps, ning b) ma olen ise ka üpris terve, kui unetused ja depressioonid ja aneemiad välja arvata. Aga muu ... no ma ei tea. Ja kui keegi veel mind tänab näiteks selle eest, et ma olemas olen (jah, seda on juhtunud), siis ma tahaks äsjatekkinud suhkruhaigusest oksendada. See oleks põhimõtteliselt sama, kui keegi kiidaks mind selle eest, et ma lugeda oskan - iseenesest ju tänuväärt oskus, aga kas ka kiiduväärt?
Mõnede asjade eest olen ma siiski tänulik: et mul on võimalik elada vabas, tsensuurita riigis, kus mul on võimalik valida endale haridus, mees ja töö ise, et ma saan iga päev tarbida puhast vett ja sööki, et siinsed palgad tegelikult võimaldavad inimväärset elu (need, kes muud väidavad, mõtlevad pigem seda, et nad ei saagi iga päev H&Mist uusi riideid osta) ja et ma ei pea iga päev kartma oma elu pärast. Jah, need on need asjad, mille üle võiks igaüks meist vahel mõelda. Ja et kuskil leidub inimesi, kes saavad oma päevase veeannuse jaokaupa (kui sedagi), kes võitlevad iga päev, et oma lapsi toita, ja kes töötavad ebainimlikes ja eluohtlikes tingimustes, et meie siin saaksime kiirmoodi tarbida. Aga mitte sellest ei taha ma rääkida. Ühesõnaga - kui kõiki ja kõige eest kogu aeg tänada, kaotab see oma väärtuse.
Pealegi on see minu arust nii läila, et tekitab suhkruhaigust.
Miks ma seda üldse kirjutan? Esiteks selle Kaisaga peetud vestluse pärast. Teiseks oma uue lugemisvara pärast, mis räägib Prantsuse kasvatusstiilist. Ja kolmandaks .. ilmselt sellepärast, et igal pool naisteajakirjades ja mujal kultiveeritav roosanunnusuhkruvatitänulikkusekiidulaul ajab mul sõnaotseses mõttes südame pahaks.
12 kommentaari:
hea mälu ja töövõime on samuti asjad, mille eest võib tänulik olla. ega see ei pea käima mingi roosamannavahuga, aga üldiselt on lihtsalt olemine õnnelikum, kui endale aru anda, et rsk, mul on ikka hästi läinud. olgu mingite kaasasündinud omadustega või keskkonnaga, kus on võimalik neid rakendada. ja teised inimesed käivad siis vähem närvidele.
Tänulikkus kui elustiil on mu arvates äärmiselt tervitatav, aga just selline iga nurga taga kõige eest tänamine ("aitäh, et olemas oled" ja muu jama) on minu jaoks liig, mis liig. Ja selle korrutamine. Loomulikult on mul hea meel, et elan keskkonnas, mis soosib mu võimete rakendamist (tore oleks muidugi, kui ma neid rakendaks ka), aga ma ei leia, et ma peaks seda kogu aeg korrutama. Pigem siis juba väljendan oma heameelt käitumise ja tegudega.
Kas siis, kui sõnastus oleks "Mul on hea meel, et sa olemas oled," oleks parem? mõte on nagunii selles, et tahaks lihtsalt hästi öelda. "Ma armastan sind!" oleks vist veel pealetükkivam.
Ma olen veendunud, et leidub inimesi, kellele selline kompliment väga meeldib, aga mulle mitte. Ning tõesti, kui tahta kellelegi hästi öelda, siis see "Mul on hea meel ..." kõlab minu jaoks paremini, sest kedagi tänada olemasolemise eest on ... ma ei oskagi öelda, kuidagi kummaline.
Meenutasin just, et ma olen ju isegi öelnud inimestele "Sinuga on nii tore koos olla" või "Sinuga on vahva" ja sarnaseid asju ning mulle on samamoodi öeldud ja ma pole seda inimest vastutasuks sõimanud. Kellelegi hästi ütlemine on kahtlemata tore, aga mu point oli vist, et see üleliigne tänamine on veidi naljakas. Võikski siis ju öelda "Sa oled tore" vms.
OK, sõnastuse küsimus ühesõnaga.
Eks eri inimestel on erinev väljendimaitse. Mul on üks klient, kes saadab mulle tellimusi, lõpetades kirja "Päikest!" ja see teeb mulle, kellel on teistsugune keelepruuk, natuke nalja. Aga noh, vähemalt selle sõnumi saan ma sealt kätte, et ta tahab kirja millegi sõbralikuga lõpetada, mitte liiga formaalselt.
Kusjuures ma alati nikastan pead, kui kirja kenasti lõpetada tahan, aga "Lugupidamisega" oleks liiga ametlik, aga niisama "Tšau", "Ole tubli" vms oleks samas liiga familiaarne. "Päikest" kõlab, nagu oleksin just joogast või millestki sarnasest kirjutanud, nii et lõpuks ei tulegi mulle ühtegi head mõtet.
Ma panen ametlikumatel juhtudel "tervitades" ja kui juba sõbralikumaks läheb, lihtsalt "terv".
Ma vaatan, et sulle need Prantsuse kasvatusviisid tunduvad ikka huvi pakkuvat :D Ma olen ise pikalt juba mõelnud, et milles see fenomen on. Muudkui räägitakse kui hästi käituvad prantsuse lapsed ja kui imekaunid ning peenikesed on prantsuse naised.
Siis käin ise natuke lahtiste silmadega ringi ja näen eelkooliealisi, kel lutid suus ja mähkmed jalas. Vankrit lükkava ema puhul on pea kindel aksessuaar ka sigaret. Seda juhul kui ema tööl pole ja vankrit parasjagu hoopis nounou (lapsehoidja) ei lükka. Suitsetab ta seal vankri ees nagunii. Ja mänguväljakul ja kooli värava taga last hoides ja lapsega juttu rääkides jnejnejne.
Et siis samal ajal kui ülejäänud maailm räägib sellest kuidas prantslased nii hästi kasvatavad, tundub mulle keskkonnas eneses viibides nagu üldse ei kasvatataks..
Segased mõtted said :(
Ja kirju lõpetan mina tavaliselt kõike head soovides. Ma olen küll muidu see max.tänulik inimene ja roosamanna aga päikest ei taha mina ka kellelegi soovida :D
värava taga last oodates ikka* ilmselgelt on minu jaoks juba liiga hilise kellaajaga tegu. Ei mõista kirjutada ka enam :(
Kusjuures sellepärast ma olengi üritanud uurida Prantsusmaal elavatelt inimestelt, kas tõesti on ka nii ilus ja lilleline see lastekasvatamine, sest olen ju isegi Prantsusmaal käinud ja näinud ikka väga kasvatamatuid lapsi, peresid, kes käivad McDonaldsis söömas ning palju muud, mida neis raamatuis kirjeldatud prantslased eales ei tee ... Raamatutes kirjeldatud maailm on tõesti vahva: viisakad lapsed, kes söövad kõike, ja kõhnad prantslannad, aga skeptikuna ei taha ma seda eriti uskuda :)
"Kõike head" on hea fraas. Mind see pidev "Päikest!" soovimine ärritas eriti ühel megapalaval suvel, kus ma olin otsi andmas, tööl läks kondekas ka katki, ma viibisin oma töötoas pm alasti, et mitte surra, ja sain ühelt kaastööliselt kirja, mille lõpus ta mulle päikest soovis :)
ah, vat "kõike head" on teine hea neutraalne väljend.
Küllap prantsuse laste kasvatuse hindamine oleneb taustsüsteemist. Vbla anglosaksi maades on üleüldiselt kombeks - st ühiskondlikult heaks kiidetud kombeks - lapsele süüa anda, mida ta tahab ja millal tahab ja siis saab anglosaks Prantsusmaal kultuurišoki juba sellestki, kui näeb, kuidas osas peredes lapsi kasvatatakse. Paksuse-kõhnuse teemaga on vast samuti, nii UKs- kui ka USAs on rasvumine suht epideemiline.
Postita kommentaar