Tööjaotus

Nädalavahetusel käis mul külas üks vana klassivend, kes on ka vahepeal pere loonud. Ühel hetkel, täpsemalt siis, kui ära minema hakkas, avastas ta oma mütsist augu. Mina lahke inimesena soovitasin tal see kinni õmmelda, mille peale ta resoluutselt teatas, et õmblemine on naistetöö.

Kõik, kes mind tunnevad, võivad nüüd eeldada, kuidas ma reageerisin ja mida ma sellest mõtteavaldusest arvasin. Et aga külalistega (ja üldse teiste inimestega) ollakse viisakas, siis ma mahendasin oma reaktsiooni ja ütlesin lihtsalt, et selline šovinist ei tasu olla + naistele ei öelda nii, omavahel arutagu meestega, mida tahavad. Tegelikult aga solvusin hingepõhjani - just nagu oleks ta minu ukse taha tulnud nõela ja niidiga. Kusjuures sellisel juhul oleksin ma isegi aidanud (ma olen ju siiski lahke inimene, nagu mainisin), aga kui mulle ikka visatakse ette kuhi nõusid, riideid ja tolmuseid kappe ja käratatakse: "Säh, naistetööd!" siis muutun ma vihaseks ja minus tärkab feminist. Isegi, kui see etteviskamine on vaid verbaalne.

Ma ei ole kunagi eeldanud, et mehed maksavad arveid, teevad jooke välja, tassivad poekotte või teevad remonti. Ikka olen ma kõike seda ise oma jõududega teinud ja kui mõni mees vahel abistada soovib, siis pole ma loomulikult teda kõrvale lükanud, sest "ma saan ju ise hakkama", vaid abi vastu võtnud - aga mitte eeldanud, et ta peabki seda tegema, sest ta on Mees. Samamoodi ei leia ma, et naised oleksid kohustatud nn traditsioonilisteks naistetöödeks, nagu koristamine, söögitegemine, õmblemine, lastekasvatamine jne jne  - ma ei tea, mis kõik traditsioonilised naistetööd on, sest ma olen kõike muud kui traditsiooniline naine. Või no kui keegi tahab nii elada, et mees töötab ja naine koristab - palun väga! Kuigi ka siinkohal olen ma veidi liiga suur feminist, sest ma usun, et iga liigtraditsiooniline kooslus mõjutab veidi ka ühiskonnas valitsevat sugude ebavõrdsust - aga see selleks. Minu perekonnas ei tuleks aga selline tööjaotus kõne allagi.

Nii ma siis kurtsin Stenile, et nii jube, kui mehed on šovinistid ja pagendavad naised õmblustubadesse. Et Sten on asjadest õigesti aru saanud ja vähemasti seda elu jooksul taibanud, et šovinistlikud naljad/arvamused tuleb naisteseltskonnas endale hoida, oli ta loomulikult minuga nõus ja lisas veel juurde, et sõdurid peavad küll ise õmblema. Sain sellest indu juurde ja kirjutasin ka Kaisale kaugele maale, et uurida, mida tema arvab - äkki on tõesti viga minus ja kõik teised leiavad, et õmblemine on naistetöö. Kaisa, kui moodne Euroopa naine, aga ütles mulle seda, mida ma terve elu arvanud olin:

ei ole olemas meeste- ja naistetöid.

Igaüks teeb ikka seda, mis tal paremini välja tuleb ja mida ta rohkem teha soovib. No ja kompromissid ka loomulikult, sest kui kumbki ei soovi koristada ega süüa teha, siis ei saa nälgida prügihunniku otsas, vaid tuleb kuidagi ikka need tööd ära teha (või siis tellida koristaja ja kokk). Meie perekonnas ei minesta kumbki, kui näeb põrandaharja või kruvikeerajat. See, et mina rohkem süüa teen, tuleneb ikka sellest, et ma a) tahan ja b) olen rohkem kodus ja oleks ebaviisakas Sten õhtul pärast väsitavat tööpäeva pliidi äärde kamandada. See muidugi muutub, kui ma tööle tagasi lähen.

Nii et kuni ma ei kasuta töötegemiseks oma suguelundeid, ei leia ma ka, et need oleks naistetööd. Loomulikult palun ma abi, kui mul on vaja kõrgelt midagi kätte saada või midagi rasket tassida, aga seda mitte sellepärast, et ma oleks nõrk ja lühike naine, vaid sellepärast, et Sten on minust pikem ja tugevam ning oleks äärmiselt kilplaslik minul hakata nt lae alt vankrit alla tõstma, kui tema kõrval on. Kui ma aga kohtan meest, kellest mina olen pikem ja tugevam, teen ma need toimingud loomulikult ise. 

Nii et lepime kokku: Kinder-Kirche-Küche jäi ikka minevikku, eks.

Aasta lapsevanemana

Ma usun, et kõige-kõige tihemini korratud ütlus, mis ma lapseootuse ajal ja selle järel kuulsin (enne ka, aga siis ma lasin selle kõrvust mööda), oli see, et lapsesaamine muudab elu. Klišee? Kindlasti, aga samas ka mitte, sest see muudab tõesti paljut, aga samas on minu elu muutnud sama palju, kui mitte rohkem ka ülikool, Tartus elamine, kolimised, töökohad ja suhted ning ma ei saa öelda, et Ernst neist kõige suurem muutus on. Ma ei olnud enne ülikooli sama inimene, kes pärast; enne Tartus elamist ei olnud ma kindlasti sama iseseisev, kui pärast; pika kooselu järel suutsin ma vaadata suhteid hoopis teise pilguga; enne töötamist klienditeenindajana olin ma kindlasti palju enesekesksem. Nii et jah, kui lahtiste silmade ja meeltega ilmas elada, muutub inimene ikka väikestviisi. Samas võin ma öelda, et Ernst on neist kõige armsamalt mu elu muutnud, sest see teadmine, et oled ilma uue inimese loonud, on midagi, mida lastetule inimesele seletada ei saa. Või Mihkel Mutile, sest kuigi ta raamatud mulle väga meeldivad, on minu jaoks veidi häiriv see, et ta oma loomet tähtsamaks allesjäävaks väärtuseks peab kui lapsi - kuigi ma ei tea, mida ma ise mõtleksin, kui ma nii hea kirjanik oleksin.

Nüüd kõlasin ma eriti külma ja tundetu inimesena, sest noortelt emadelt oodatakse, et nad oma lapsi ülistaksid ja räägiksid, et maailmas pole parimat tunnet kui olla ema. Ma võib-olla analüüsin kõike üle, aga ma ei suuda ka seda väita, sest on ju olemas ka teisi häid tundeid - iseseisvus, tunne, et oled millegi tähtsaga hakkama saanud, tunnustus ... ja taas mainin ma juurde, et emaks olemine on neist kõige sügavam tunne, sest näiteks mina võin ka pärast rasket ja väsitavat päeva istuda ja vaadata magavat Ernsti ning mõelda, kuidas küll nii läks, et kõige ilusam ja armsam laps ju minule anti. Olla ema on täiesti teises skaalas. See on midagi ürgset ja lastearmastusega pole sellel mingit seost - ilmselt seetõttu avastavad ka kõige suuremad lapsepelgurid, et armastavad ikka oma last. Enda veri on ikka enda veri, midagi pole teha. 

Kas lapsekasvatamine on olnud raske? Kindlasti! Mul pole olnud elu jooksul nii palju unetuid öid, stressi, kurbust, viha ja oskamatustunnet kui viimase aasta jooksul, aga samas pole ma enne tundnud nii suurt rõõmu väikeste asjade üle, nagu esimesed sammud, naeratus, kallistamine, terve söögiportsu ärasöömine jne jne. See on ju Armastus. Kui tunned Armastust, siis ei tundu raskused nii ebameeldivad. Kui enne lapsesaamist võid mõelda, et küll see mähkmevahetus on rõve, magamata ööd jubedad, lapsekisa häiriv, siis enda lapse puhul sa peaaegu ei märkagi et need ebameeldivad on. Ja kuigi lapsevanker koos Ernstiga kaalub üle 25 kg, tassin ma seda ikkagi mitu korda nädalas kolmandalt korruselt alla-üles, sest Armastus. Nii on ka teiste tegevustega - mu vend on näiteks ornitoloog ja kui minu jaoks tundub varahommikul ärkamine, kuhugi pärapõrgusse sõitmine ja mudas roomamine lihtsalt sellepärast, et mingit lindu näha täiesti mõttetu ja ebamugav, siis tema jaoks on see tore, sest Armastus. See on samuti asi, mida ei saa lastetule inimesele seletada, sest tema näeb ikka karjuvaid tittesid ja täislastud mähkmeid. Võimalik, et ma olin enne samasugune, aga võimalik ka, et mitte, sest ma olen see kummaline inimene, kes on lapsepõlvest saati kõiki lapsi armastanud ja kohe, kui sugulased lapsi saama hakkasid, neid ka hoidma sööstnud. Lükkan ümber ka järgmise levinud arusaama, et lapsehoidjatel on enda lapsega kergem - ei ole, sest enda laps ja teiste lapsed on hoopis teised asjad. Mingid tegevused on kindlasti lihtsamad, kui oled neid enne teinud, aga mitte kõik.

See aastake on mind kindlasti õpetanud ja ilmselt just Armastust. Ma olen terve elu selline emotsioonivaene inimene olnud ja pole ka eriline teistesse inimestesse kiinduja olnud, aga Ernstiga muudmoodi ei saa, kui lihtsalt pead temasse kiinduma. Nii võingi päevad läbi klotsiämbriga mängida, raamatuid vaadata või lihtsalt mingeid kummalisi tantse tantsida, et lõbus oleks. Või tusatujusid lauluga peletada, juba tund pärast väljasolemist Ernsti igatseda ning õhtu jooksul mitmeid sõnumeid saata, lihtsalt et välja uurida, mida Ernst teeb. Näete, ka minusugused võivad pehmeneda.

Blogiauhinnad ja enese paremaks pidamine

Mind häirib nii tohutult, et mingi osa inimestest arvab, et nad on kuidagiviisi paremad ja targemad, kui nad mingeid asju ei tee/loe/tea. Nt kui nad ei tea, kes on Strippar Marco, siis see tähendab, et nad on intelligentsemad, kui need "teised". Loomulikult ei väsi nad igal pool korrutamast, kuidas nemad küll selliste asjade vastu huvi ei tunne, sest fui, nemad loevad vabal ajal Shakespeare'i ja Kanti ning filosofeerivad elu mõtte üle. Ma nüüd ei mäleta, kas IQ testis oli küsimusi elu24-valdkonnast, sest ma tegin seda viimati paar aastat tagasi, aga seda ma mäletan, et ma sain seal 140 punkti ja - oh õudust - ma teadsin ka siis igasuguseid ebaintelligentseid fakte. Ma tõesti ei veeda päevi, nina Õhtulehes või elu24-s, aga kui avatud silmadega ringi käia, siis kogunevad mällu ju igasugused faktid, ka kasutud. Ei? Rääkimata siis sellest, et normaalne inimene vajab lõõgastust ja mina kui normaalne inimene lõõgastun näiteks telekast mõnd vahvat seltskonnasaadet vaadates, mitte Schopenhauerit lugedes. 

Ma kirjutasin ka, et blogiauhinnad tulevad, ja kuna eelmise aasta võistlus oli kuidagi üheülbaline, siis oli üks mu kirjutamise eesmärke reklaam selliste blogide seas, kes võib-olla kusagilt mujalt selle kohta infot ei saa. Jah, ma tean, et ma kõlasin praegu nagu mingi underground-väljaanne, mida kõik ägedad blogijad loevad - tegelikult see nii ei ole. Aga äkki siiski satub siia keegi, kellel on juhtumisi lahe blogi ja kes siis mõtleb, miks mitte kandideerida. Ilmselt olen ma aga naiivne, sest täna lugesin, et normaalsed blogijad (ma tõesti ei tea, kes need on) ju ennast sellisesse kohta üldse üles ei anna ja fuhh, sellise üritusega enese sidumine on tõeline sotsiaalne fopaa. Nii, mina, kui võrdsust pooldav inimene vihastusin, sest no kuidas saab ennast pidada paremaks, kui need, kes kandideerivad? See üks väike klikk muudab kellegi automaatselt halvemaks, sest ta - oh issand küll - reklaamib ennast? Mulle ei meeldi see suhtumine, et tõelised, ägedad, diibid ja targad blogid on need, kes võimalikult varju hoiavad. Ma saan aru, kui inimesed ei kandideeri sellepärast, et a) nad ei oska ennast kuhugi kategoriseerida, b) nad ei saa tulla auhinnajagamisele, c) nad unustavad, d) nad ei pea ennast blogijaks, vaid lihtsalt kirjutavad vahel midagi, d) nad ei taha ennast reklaamida jne jne, aga mitte kandideerida ja sealjuures pröögata, et mul on küll blogi, aga ma ei kandideeri, sest ma olen teistest parem ... no ma ei tea. Keegi ei sunni ju kedagi millekski. Mul on kahju vaid, et Mihhail Lotman ilmselt ennast üles ei anna, aga no tema puhul on ka mõistetav, sest ta kuuluks täiesti omaette kategooriasse ja ma ei oskakski sellele nime anda. Ma ei kujutaks teda ka selfitavate moeblogijate keskel hästi ette, aga kuna ta on siiski intelligentne inimene ja loengutes ilmselt palju selfitegemist näinud, siis küll ta hakkama saaks. 

Blogiauhindade lehel saavad blogijad ennast soovi korral reklaamida ehk väikese jutu ja pildi saata. Praegu on seal üsna väike valik, aga ma loodan, et need, kelle poolt ma hääletada tahaksin, annavad ennast siis lihtsalt ilma selle reklaamikeseta üles. Tutvustuse väljamõtlemine võib tõesti keeruline olla, ma just veetsin veidi aega, püüdes iseloomustada nii oma lemmikblogisid. Ei õnnestunud. Ennast õnnestuks mul veel vähem iseloomustada: tallinlanna, kes armastab jalgpalli, raamatuid ja ägedaid riideid, kes ei salli karjuvat rumalust, silmaklappidega inimesi ning on veel kõikide meeste ja koduperenaiste hirm - feminist? Ei kõla eriti kutsuvalt. Vaatasin, et paljud identifitseerivad ennast neis tutvustustes selle läbi, mis neil on: mehed, lapsed, majad, meigikotid. Kui nii, siis peaks mu iseloomustus olema selline: mul on seinatäis raamatuid, 45 kleiti ja tedretähnid - vaata ühe feministi seiklusi pealinnas! Ei? Ma lihtsalt ei leia, et mind iseloomustavad mu laps ja mees ja korter, ma olen mina ise ka ilma nendeta.

Igatahes - ma kordan ennast, aga ma siiski loodan, et sel aastal annab end üles rohkem erinevaid blogijaid ja et üritus on seetõttu ka põnevam. Palun?

Reisimine tekitab küsimusi

Epp on Tenerifel. Ma ei tea, millega ta seal tegeleb ja tegelikult ma ei tea, kas tahangi teada, sest kaks õhtut järjest on ta mulle saatnud selliseid sõnumeid:

"Mida viia külakostiks itaallannale, kui see pole peet või lõiked?"

"Mida kinkida itaallannale siis, kui tal on just kassipoeg kaduma läinud?"

Ma ei osanud kummalegi küsimusele vastata, eriti sellele viimasele. Ma ei oska üldse inimestele kinke teha, saati veel siis, kui neil loom kadunud on. Uus kassipoeg? Nii et kui keegi neile küsimustele vastuseid teab, võib mulle ja öelda. Epp on küll kohe tagasi, aga ei või iial teada, kunas taas selliseid teadmisi vaja läheb.

Blogiauhinnad tulevad

Mulle meeldib väga blogisid lugeda, aga kui ma nüüd mõtlema hakkasin, siis blogide arv, millel ma silma peal hoian, nii suur ei olegi. Alla kümne kindlasti. Mulle meeldib ... ilmselt loen ma selliseid blogisid, millel ma leian mingi ühisosa endaga või siis hoopis midagi sellist, mis ma olla tahaksin. Ja loomulikult huumor! Kuiva juttu ei suuda ma ka surmaähvardusel lugeda. Sellepärast jätavad mind üsna külmaks igasugused moe-, ilu-, kokandus- ja remondiblogid, sest noh ... igavad on! Kui ma vahel mõnd kindlat infot guugeldades mõnda sellisesse blogisse satun, siis loen, aga muidu mitte. Mulle meeldib mõelda neist blogiomanikest, kelle jutte ma loen kui virtuaalsetest sõpradest, olgugi, et ma neist vaid ühega teadlikult suhelnud olen. 

Ma vist ei hakkagi neid üles lugema, sest kardetavasti ma unustaks kellegi ära ja siis on piinlik. Aga kuhu ma oma jutuga jõuda tahtsin, on see, et alanud on parimate blogijate valimine ning blogijad, ühinege - enda blogi saab üles anda SIIN. Ma loodan, et kõik mu lemmikblogid unustavad ehteestlasliku tagasihoidlikkuse ja annavad end ikka üles. Muidu äkki ongi auhindade jagamisel vaid ilu- ja beebiblogijad ning see oleks ju igav.

Natuke veel ilust

Ma olen natuke uudishimulik naine ja igasugused uued ja põnevad ilutooted pakuvad ka mulle huvi. "Uued ja põnevad" on muidugi siinkohal väga suhteline mõiste, sest need, mis on uued minu jaoks, on tõeliste ilugurmaanide jaoks juba ammu moest läinud. Nii avastasin ma alles paar nädalat tagasi kuivšampoonid ja aluskreemid. Eks ma teadsin nende eksistentsist varem ka, aga kuna ma veetsin oma meigivaba suve/sügist/talve, ei tundnud ma nende vastu huvi. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Et endast on ikka ja alati tore rääkida ja kõige parem on oma nooruspõlvest heietada, siis meenutasin ma enne, missugust jura ma endale näkki olen toppinud. Ja mujale ka. Millegipärast arvasin ma 16-aastasena, et koorivad maskid ja vananemisvastased kreemid on just need õiged mu nahale. Juustel kasutasin ma ainult ja AINULT kõige kahjustunumatele juustele mõeldud kraami ega hoolinud sellest, et a) mu nahk ei olnud vana, b) mu juuksed olid täiesti normaalsed. Seda kõike tegin ma seni, kuni Epp teatas, et mida enam ma sellist saasta endale peale määrin, seda enam harjub mu nahk sellega ära ega lepi enam vähemaga. Vanemaid õdesid peab kuulama, nii et mingil hetkel lõpetasin ma koorijate, seerumite, öökreemide ja muude sarnaste toodete kasutamise ära. Hästi tegin! Nahk lõpetas samuti igasuguse kuivamise ja punnidega pommitamise ja oli rahul. Küll veidi tedretähnilisem kui enne, aga rahul. Eelmisel kevadel lõpetasin ma absoluutselt igasugused iluprotseduurid (välja arvatud kõige vajalikuma ehk pesemise) ja avastasin, et mul on vist tõeline maanaise nahk, sest mul polnud enne mitte kunagi nii vähe probleeme nahaga olnud. Päriselt. Ei mingeid kreeme, ainult väike õhtune loputus puhta veega - nahk õitses. 

Aga vahel satun ma ikka mõne tootearvustuse peale, milles väidetakse, et juhul kui, sa seda toodet ei kasuta, siis näed 30-aastaselt välja nagu 50-aastane .... ja siis ma mõtlen, et äkki ikka peaks. Tahaks ju ikkagi noor olla. Vahel allun ka provokatsioonidele ja ostan midagi, aga kõik, isegi kõige ökomad tooted ei tee midagi paremaks, heal juhul säilitavad lihtsalt status quo. Kas siis on üldse vaja möllama hakata? Tundub, et mitte. Seega olen rakendanud idamaade meditsiini põhimõtet ja kuulanud oma keha. Ja mu keha ütleb, et pole vaja teda kreemide ja muude asjadega harjutada, ta saab ise ka väga ilusti hakkama.

Äkki tegelikult tahaksid kõikide inimeste nahad väikest puhkust ilutoodetest? Mulle tundub veidi kummaline, kui kasutatakse tugevaid puhastajaid, mis viivad ära ka kõik kasulikud ained, ja seejärel hakatakse neid kasulikke aineid tagasi määrima. Jah, ma tean, et see oli praegu hästi professionaalne ilublogilause. Või kas ikka on vaja igasuguseid erinevaid maske ja seerumeid? Mul on muidugi maanaise nahk, nagu enne mainisin, nii et võib-olla ei saa linnapreilisid minuga võrrelda, aga ma siiski kahtlen natuke tänapäeva ilutööstuses. Hästi natuke.

Vahva Tallinna liiklus

Sten avastas eile sõidutunni ajal ühe narkomaani mööda Mustamäed sõitmas, ja korraliku kodanikuna hakkas teda jälitama. Jälitamise käigus selgus veel, et kõrvalistmel oli nuttev viieaastane laps. Olukord lõppes küll kenasti, politsei tuli kohale ja võttis narkomaani kinni, keegi viga ei saanud (peale mersu akna), aga ... Täna rääkisin Jannoga, kes täiesti juhtumisi sattus olema see politseinik, kes kohale tuli ja narkari ära viis, ja Janno ütles, et narkaritega on paraku nii, et enne neid kongi panna ei saa, kui analüüsid on kohal, analüüsidega läheb aga paraku aega. Seni aga ja loomulikult ka pärast karistuse saamist on nad liikluses tagasi. Küsisin veel, kui tihti selliseid juhuseid ette tuleb (ise naiivse ja seaduskuuleka kodanikuna eeldades, et no paar korda nädalas) ja sain vastuseks, et iga jumalama päev.

Ja siis veel küsitakse mult, miks ma lube ei tee.

Mul on hea meel, et mind ümbritsevad sellised inimesed, kes valvavad korda ja kaitsevad inimesi, mitte ... need teised, kes lastega liikluses tuigerdavad. Jube mõeldagi. Lisaks mõtlesin täna sellele, et mina vingun vahel, et tööd on palju ja nõme on, aga mida elavad läbi politseinikud iga päev? Ma igaks juhuks ei küsinud Jannolt.

Tutvumisnõuandla

Martin käis reedel külas ja pärast seda, kui ma olin talle rääkinud sellest, kuidas ma igal pool Tallinna ja Tartu baarides oksendavaid naisi näinud olen, leidsin ma, et mu kohus on talle soovitada, kus tutvuda kenade tütarlastega. Baare ma pärast oma eelmist ja väga daamilikku juttu ilmselgelt ei soovitanud, kuigi Martin viisaka inimesena leidis, et kuna ta ise on ka oma elu jooksul oksendanud, oleks temast äärmiselt silmakirjalik mõni näitsik lihtsalt sellepärast maha kanda, et too veidi liiga palju joonud on. Mina aga jäin endale kindlaks  ja teavitasin, et baaridest ei leia normaalseid inimesi (unustades selle, et ma ise põhiliselt baarides tutvunud olengi), ja hakkasin mõtlema, millised on siis head kohad tutvumiseks.

Hmm. Nagu mainitud, olen mina oma sebitavatega tutvunud baarides, sest seal pole inimestel enamasti kiire, alkohol on tõkkeid langetanud (mõnel suisa liiga palju) ja inimesed tunnevad ennast üldse mõnusamalt. Teine igipõline hea tutvumisviis on ühiste tuttavate kaudu - niiviisi olen vist saanud üle poole oma sebitavatest. Selle viisi halvad küljed on aga just need ühised tuttavad, sest kui sebimine nurjub, on suur oht seda nurjunud sebitavat tutvusringkonnas ikka edasi näha - see on asi, millega ma alati pange panin. Paraku on aga Eesti nii väike, et kui kellegagi, kellega esmapilgul ühiseid tuttavaid pole, ühel trajektooril liikuda, ilmnevad ikkagi mingil hetkel inimesed, keda mõlemad teavad. Ei mingit privaatsust ühesõnaga. Huvitavamatest tutvumiskohtadest meenub mulle aga näiteks ühistransport: 14-aastasena sain ühe vahva kutiga tuttavaks rongis, kui ma arusaamatutel põhjustel paariks tunniks Tamsallu sõitsin. Oma vanusele kohaselt veetsin ma rongis aega kihistamise ja edvistamisega ning kuna see kena noormees oli mulle juba silma jäänud, läksin ma sebimiseks tema lähedale vagunite vahele suitsetama. Hästi normaalne käitumine, ma tean. Jutule me igatahes saime ja suhtlesime täitsa paar kuud. Ka trollibussis olen toredate inimestega tuttavaks saanud: 15-aastasena sõitsin pärast tööd väsinu ja veits loppis olemisega koju ja kui kodu poole jalutasin, jooksis mulle järele üks viisakas noormees, kes ütles, et oli mind trollis märganud ja et ma olen ikka nii kena. Ma ei hakanud talle vastu vaidlema ja see tore tutvus kestis suisa kaks kuud. Aga ega ühistranpordile lootma saa jääda, sest need korrad, kus ma seal kellegagi jutule olen saanud ja seda ka tahtnud, on olnud ikkagi väga harvad - enamasti mööduvad mu sõidud vaikuses või siis mõnd pervarit visalt ignoreerides. Üks hästi armas tutvumine toimus mul bussipeatuses: oli soe suvepäev ja ma ootasin bussi, et tööle minna. Et igavust peletada, lugesin  "Läänerindel muutustetat". Mingil hetkel istus mu kõrvale üks noormees, kes alustas vestlust igati intelligentselt: ütles, et see raamat on ülihea ja talle väga meeldis. Paraku oli see ka ainus lause, mida ta eesti keeles öelda oskas, nii et see tutvus kaugele areneda ei saanudki. Armas oli see siiski.

Nüüd jäi mulje, et ma ainult trollides ja rongides ja bussipeatustes tutvunud olengi, aga tegelikult see nii ei ole. Tööpost on ka üks vahva koht tutvumiseks, aga samas, kui töötad avalikus kohas, jäätiseputkas näiteks, ei saa sa ignoreerida neid, kellega enam suhelda ei taha, sest nad ilmuvad ühel hetkel su jäätiseputka juurde ja pärivad aru. Nii pidin ma mõtlema välja kõige suurejoonelisemaid vabandusi, miks ma oma telefonile ei vasta ja kui kiire mul ikka on. See viimane oli ka tõsi, sest proovi sa koolis käia ja töötada samal ajal ning lisaks veel pidudel käia ja puhata ja muid toredaid asju teha. Sebitavad seda millegipärast ei mõistnud ja leidsid, et ikkagi peavad nemad need nr. ühed olema. On inimestel alles jultumust, ma ütlen.

Nii et oma kogemustest ma häid tutvumiskohti soovitada ei osanud paraku, aga siiski ragistasin veidi ajusid, sest ligimest tuleb ju aidata. Ja kuigi Martin üritas vahele mainida, et tegelikult ta ei otsigi kedagi, ignoreerisin ma seda väidet. Nii et - kus siis tutvuda? Äkki raamatukogus? Minu arvates väga hea koht, sest enamasti päris tolbajoobid raamatukogudes ei käi, lisaks on inimestel vaba aega ja sa näed kohe, kas oleks perspektiivikas tutvus - kui ikka eneseabiraamatute kuhja tagant inimest vaevalt näha on, siis pole vist mõtet vaeva näha. Ka pole jututeemat kaugelt otsida, sest lugemissoovitused ja ühised lemmikud liidavad alati. Kontserdid on ka üks hea koht, sest siis võib vähemalt kindel olla, et muusikamaitse on sarnane. Samas olen ma leidnud ennast ka JMKE kontserdilt ja kuigi tegemist on kahtlemata ühe hea Eesti bändiga, siis nende fännidega ma lähemaid sidemeid ei looks.

Teise ringi rõõmud

Et ma olen viimasel ajal kaltsukatest hulga väärt kraami saanud, otsustasin tulla siia ja oma õnne ka veidi jagada. Pildistama ma ofc ei hakanud midagi, sest kohe kuidagi ei viitsinud ennast üles lüüa, aga eks ma siis kirjeldan niisama, kogemust peaks ju jaguma. Igatahes - ma tõesti ei saa aru, kuidas inimesed viitsivad tellida Hiinast mittemidagiütlevaid igavaid katkisi riideid, kui nad saaksid minna mõnda kaltsu ja saada oluliselt odavamalt ja kiiremini palju ägedamad asjad. Näiteks nagu mina täna: astusin korraks ühte kaltsukasse ja väljusin sealt küll kaheksa eurtsi võrra vaesemana, aga seevastu kleidi, teksade, särgi, beebikampsuni ja beebisärgi võrra rikkamana. See kleit on veel eriti ilus, sest see on sädelev ja mõnusalt lühike, nii et normaalsed inimesed kannaksid selle all retuuse, aga mina ... ilmselt mitte. Eks need normaalsed inimesed ei kannaks ka nii palju sädelevaid asju kui mina.

Ja paar nädalat tagasi skoorisin kuue eurtsa eest Ernstile hunniku triiksärke ja pükse. Jaanuari alguses leidsin endale kaks (sädelevat) kleiti, vesti ja käekoti. Alati tekib mul oma ostutuuride järel küsimus, miks käivad inimesed tavapoodides? Et saada uusi asju? Ma olen, muide, tavapoodides näinud oluliselt rohkem katkisi ja määrdunud asju kui kaltsukates. Hind on vaid kõrgem. Lasteasju pole veel üldse mõtet tavapoodidest osta - minu kaltsukakraam oli ilus, puhas ja korralik. Pealegi usaldan ma läbipestud asju veidi rohkem, sest sealt on vähemalt osa mürgistest värvainetest välja pestud. 

Nii et kõik kaltsukaisse! 

Tänastest leidudest ma küll pilte ei teinud (veel), aga näiteks siin pildil olen ma ka täielikult teise ringi rõivais.

Noorte emade tarbimiskultuur

Huvitav, kunas lõppeb see arvamus, mida tarbimisühiskond meile peale suruda üritab, et absoluutselt igaks tähtpäevaks on vaja kinkida karvaseid mõmme, kruuse, vilkuvaid südameid ja muid täiesti kasutuid asju? Ma saan aru, et kinkimisrõõm on ka üks vahva rõõm, aga leidub ju praktilisi asju ka, mida kinkida: maiustused, ilupaketid (ma oleks nende üle alati rõõmus), restoraniõhtud, kontserdipiletid, raamatud ... Aga ikka reklaamitakse iga naiste- sõbra- ja emadepäeva mingite nõmedustega, mis a) maksavad palju ja b) jäävad kusagile kapinurka seisma ja meenutavad (vähemalt mulle), milline karuteene keskkonnale tehtud on. Õnneks, tõesti õnneks, on Sten normaalne inimene ja ei kingi mulle kunagi sellist huinjaad, ta on piisavalt arukas, et enne salamisi uurida, mida ma soovin - viimati sain ma kingiks näiteks raamatupoe kinkekaardi. Ma ütleks, et see on parim kink, mida üldse teha saab. Jube kahju on poodides vaadata seda tarbetut saasta, sest no kes, KES seda ostab? Lihtsalt öelge mulle, kes?

Lisaks on mul kurb meel siis, kui ma vaatan laste sünnipäevatubade hindu. Ei, ärge arvake, et ma Ernsti esimest sünnipäeva kusagil mängutoas pidama hakkan, oh ei! Aastane laps ei saa veel sellistest asjadest aru ja pole mõtet ta närvisüsteemi sellise kisakäraga koormata - aga ütleme, et ma tahaksin hullu peo korraldada, klounid, piltidega tordid, batuudid, särgidvärgid: mängutubade hinnad algavad sadadest eurodest. Ja ma pole veel sööke sisse arvestanud! Üldine tava näeb veel ette, et tellitakse ka fotograaf, kes maksab omakorda sadu eurosid ... kas ma olen vahepeal paarikümneks aastaks magama jäänud ja pole märganud, et vahepeal on kõik teised peale minu nii rikkaks saanud? Ma ei kujuta ette ka, et mul oleks raha, et paarsada eurot oma aastase beebi sünnipäeva alla magama panna. Ja kui mul oleks see raha üle, siis ma teeksin midagi muud, avaks hoiuse vms. See on hullumeelne, kui lolliks lähevad noored emad lihtsalt sellepärast et ... ma ei teagi, miks peaks keegi tahtma üheaastase tite sünnat pidada nii suurelt. Igatahes tuleb Ernstil kolm päeva kestev sünnipäev, mis toimub meie kodus, kuhu tulevad vaid ilusad ja head inimesed ning mille kokk olen ainuisikuliselt mina. Mul on kuri kahtlus, et selline variant on talle parim, sest küll ta suuremaid ja uhkemaid bakhanaale nõudma hakkab, kui suuremaks saab. No ja mingem siis oma kibestumusega edasi - nii palju, kui ma oma lapsehoidmiskarjääri jooksul lasteaialapsi olen näinud, siis millegipärast on siis komme pidada sünnipäevi, kuhu on kutsutud terve rühm, ja otse loomulikult toimuvad ka need sünnipäevad hirmkallites mängutubades. Ma loomulikult ei saa keelata inimesi raha kulutamast, aga .... mida teevad need vanemad, kel pole selliseid võimalusi? Võtavad sünnipäevapeo jaoks laenu? Kui kõik teised nii uhkeid pidusid peavad, siis sunnib grupimentaliteet ju kaasa minema, et nende laps tõrjutuks ei jääks. Ah, ma ei tea ... ma saan aru, et oma lapsele tahetakse ikka kõige paremat, aga raha tuulde loopimine ei võrdu minu jaoks "kõige paremaga". Teeb lihtsalt kurvaks, et lapsed külvatakse üle kullakarraga, sest vähemalt minu arvates ei hinda ju siis lapsed seda, mis neil on. Liiga palju arendavaid mänguasju, igakuised peod mängutubades, kingitused iga saavutuse puhul ... nii ei õpi laps hindama igavust, õppimist, saavutusi. Pealegi, kui sellist eluviisi kultiveerida, siis kannatavad ju ikkagi need pered, kel pole nii suuri võimalusi. Nende lapsed näevad ju oma kaaslaste pealt sellist elu ja tahavad ka. Proovi siis u 3-aastasele rääkida keskkonnast ja tarbimisvaimustusest. 

Just eile viskasin ma ära kotitäie Ernsti mänguasju, mida ta kas ei kasutanud või siis lihtsalt edasi-tagasi loopis. Nüüd on tal järel üks pisike kastitäis asju ja siis veel mõned, mis ootavad, kuni ta suuremaks saab (täheklotsid jms). Sünnipäevaks ei saa ta samuti mingeid mänguasju, vaid hoopis ühe vahva fotosessiooni Tartus. Ka külalistele ütlen ma varakult ette, et pole mingeid mänguasju vaja, kui ta lemmikasjad on WC-paberi tühjad rullid, tühjad topsid ja sokid.

Suveplaanid

Pärast lapsesaamist on nii unistused kui ka plaanid muutunud palju ratsionaalsemaks - enam ei saa nii, et sõidan kuhugi nii, et majutusele ei mõtle või siis hääletan kuhugi suvalisse kohta keset ööd või ... no ja need kõik muud reisivariandid, mis mulle vanasti väga meeldisid. Nüüd on vaja ikka pool aastat ette mõelda ja planeerida ning majutusasutuste puhul vaadata, et need ikka lapsesõbralikud oleksid. Täna siis tegelesingi vaikselt suveks puhkuste ettevalmistamisega ja olen praegu ülirõõmus, sest sain juulikuuks Pärnusse megalt hea pakkumise. Juulikuuks! Suvel on Pärnu viimane koht, kus soodsalt puhata ning pärast seda, kui meil seal enam korterit pole, ei ole ka mina suviti sinna eriti sattunud. Nüüd aga on meil esimene suvine puhkuseplaan paigas: juulikuus oleme nädalavahetusekese Pärnus.

Ilmselt millalgi veedame nädala või paar Tartus ka, sest seal on piisavalt inimesi, kellelt ööbimiskohta nõuda või kelle sugulussidemeid ära kasutada. Tartu on üleüldse selline koht, kus ma veedaks oluliselt rohkem aega, kui ma seda teen, aga - nagu mainisin, siis pärast lapsesaamist muutub nii mõndagi ja nende muutuste seas on ka see, et bussisõit pole enam mõnus tukastamine. Oi ei! Nii et kui võimalik, siis ma üritan bussisõite vältida ja valida hoopis rongi. No ja lisaks Tartule võiks ju Lõuna-Eestis ka ringi vaadata, aga kus täpsemalt, see nõuab veel väljaselgitamist. Eelmisel aastal käisime nii ilusates kohtades, et siiani hea meenutada, aga nüüd võiks uusi kohti avastada. Samas ma vist ei pea mainima, kellega ma siin reisiplaane tehes arvestama pean.

Lihtsalt tahaks seda viimast vaba suve korralikult ära kasutada. Sügisel pean ju juba tööle minema ja siis pole puhkusest enam midagi järel. Lasteaiakohtade peale ei taha ma veel mõeldagi.

Komplimentidest

Sattusin mõni aeg tagasi lugema mõtteavaldust, et rassitunnuste kohta käivad komplimendid on ebaviisakad, sest viitavad otseselt rassile ja inimene võib solvuda. Mõeldud oli siis peamiselt asiaatidele ja mustanahalistele tehtud nahavärvi või silmade kohta tehtud komplimente. Ja ... ma ilmselt ei oska hästi mõista, mis elu on kogu aeg komplimentide all kannatada, aga minu arvates pole komplimentide tegemises midagi halba. Siis võiks ju keelata üleüldse kõik komplimendid, mis käivad millegi kohta, mida inimene muuta ei saa, kasv näiteks. Mulle on tehtud ka tedrekate kohta komplimente, aga ma pole siiani end solvatuna tundnud, mine tea, äkki oleks pidanud. 

Kuigi samas ...  näiteks juhus, kus komplimendiga tahetakse kuidagi kedagi alavääristada, on küll nõmedad. Seda kasutavad näiteks mõned šovinistlikud mehed, kui nad täiesti kontekstiväliselt naistele nende välimust meelde tuletavad, näiteks poliitikasaates ilusatest silmadest rääkides. Või siis "sa oled nii ilus, et ei peagi mõtlema" stiilis kommentaarid, mida ka liiga tihti ette tuleb. Need pole muidugi enamasti rassistlikud, vaid lihtsalt šovinistlikud. 

Ma ise solvun muidugi pigem siis, kui tehakse blondiininalju või siis "keldris uputab, katus roostetab" nalju, kuigi solvumiseks on seda tunnet vist palju nimetada, pigem "näed, jälle üks inimene, kellega mitte suhelda" stiilis tunne. Mulle meenus kohe mu legendaarne šovinistist meestuttav, kes arvas tõsimeeli, et mu puudulik autojuhtimisoskus on tingitud mu heledast juuksevärvist ja ometi mitte sellest, et ma autokoolis pole käinud. Olgu lisatud, et enam ma selle inimesega ei suhtle, sest mis mõte on suhelda inimesega, kes ise suhtleb vaid mu juustega. Kummaline. 

Aga rassistlike komplimentide kohapealt olen ma kuidagi kahevahel. Ühest küljest saan ma aru, et võib päris nõme olla, kui kogu aeg su pilusilmi kiidetakse, aga samal ajal olen ma nii suur komplimentide pooldaja, et mind need ilmselt ei häiriks. Ei teagi ...