03 märts 2016

Noorte emade tarbimiskultuur

Huvitav, kunas lõppeb see arvamus, mida tarbimisühiskond meile peale suruda üritab, et absoluutselt igaks tähtpäevaks on vaja kinkida karvaseid mõmme, kruuse, vilkuvaid südameid ja muid täiesti kasutuid asju? Ma saan aru, et kinkimisrõõm on ka üks vahva rõõm, aga leidub ju praktilisi asju ka, mida kinkida: maiustused, ilupaketid (ma oleks nende üle alati rõõmus), restoraniõhtud, kontserdipiletid, raamatud ... Aga ikka reklaamitakse iga naiste- sõbra- ja emadepäeva mingite nõmedustega, mis a) maksavad palju ja b) jäävad kusagile kapinurka seisma ja meenutavad (vähemalt mulle), milline karuteene keskkonnale tehtud on. Õnneks, tõesti õnneks, on Sten normaalne inimene ja ei kingi mulle kunagi sellist huinjaad, ta on piisavalt arukas, et enne salamisi uurida, mida ma soovin - viimati sain ma kingiks näiteks raamatupoe kinkekaardi. Ma ütleks, et see on parim kink, mida üldse teha saab. Jube kahju on poodides vaadata seda tarbetut saasta, sest no kes, KES seda ostab? Lihtsalt öelge mulle, kes?

Lisaks on mul kurb meel siis, kui ma vaatan laste sünnipäevatubade hindu. Ei, ärge arvake, et ma Ernsti esimest sünnipäeva kusagil mängutoas pidama hakkan, oh ei! Aastane laps ei saa veel sellistest asjadest aru ja pole mõtet ta närvisüsteemi sellise kisakäraga koormata - aga ütleme, et ma tahaksin hullu peo korraldada, klounid, piltidega tordid, batuudid, särgidvärgid: mängutubade hinnad algavad sadadest eurodest. Ja ma pole veel sööke sisse arvestanud! Üldine tava näeb veel ette, et tellitakse ka fotograaf, kes maksab omakorda sadu eurosid ... kas ma olen vahepeal paarikümneks aastaks magama jäänud ja pole märganud, et vahepeal on kõik teised peale minu nii rikkaks saanud? Ma ei kujuta ette ka, et mul oleks raha, et paarsada eurot oma aastase beebi sünnipäeva alla magama panna. Ja kui mul oleks see raha üle, siis ma teeksin midagi muud, avaks hoiuse vms. See on hullumeelne, kui lolliks lähevad noored emad lihtsalt sellepärast et ... ma ei teagi, miks peaks keegi tahtma üheaastase tite sünnat pidada nii suurelt. Igatahes tuleb Ernstil kolm päeva kestev sünnipäev, mis toimub meie kodus, kuhu tulevad vaid ilusad ja head inimesed ning mille kokk olen ainuisikuliselt mina. Mul on kuri kahtlus, et selline variant on talle parim, sest küll ta suuremaid ja uhkemaid bakhanaale nõudma hakkab, kui suuremaks saab. No ja mingem siis oma kibestumusega edasi - nii palju, kui ma oma lapsehoidmiskarjääri jooksul lasteaialapsi olen näinud, siis millegipärast on siis komme pidada sünnipäevi, kuhu on kutsutud terve rühm, ja otse loomulikult toimuvad ka need sünnipäevad hirmkallites mängutubades. Ma loomulikult ei saa keelata inimesi raha kulutamast, aga .... mida teevad need vanemad, kel pole selliseid võimalusi? Võtavad sünnipäevapeo jaoks laenu? Kui kõik teised nii uhkeid pidusid peavad, siis sunnib grupimentaliteet ju kaasa minema, et nende laps tõrjutuks ei jääks. Ah, ma ei tea ... ma saan aru, et oma lapsele tahetakse ikka kõige paremat, aga raha tuulde loopimine ei võrdu minu jaoks "kõige paremaga". Teeb lihtsalt kurvaks, et lapsed külvatakse üle kullakarraga, sest vähemalt minu arvates ei hinda ju siis lapsed seda, mis neil on. Liiga palju arendavaid mänguasju, igakuised peod mängutubades, kingitused iga saavutuse puhul ... nii ei õpi laps hindama igavust, õppimist, saavutusi. Pealegi, kui sellist eluviisi kultiveerida, siis kannatavad ju ikkagi need pered, kel pole nii suuri võimalusi. Nende lapsed näevad ju oma kaaslaste pealt sellist elu ja tahavad ka. Proovi siis u 3-aastasele rääkida keskkonnast ja tarbimisvaimustusest. 

Just eile viskasin ma ära kotitäie Ernsti mänguasju, mida ta kas ei kasutanud või siis lihtsalt edasi-tagasi loopis. Nüüd on tal järel üks pisike kastitäis asju ja siis veel mõned, mis ootavad, kuni ta suuremaks saab (täheklotsid jms). Sünnipäevaks ei saa ta samuti mingeid mänguasju, vaid hoopis ühe vahva fotosessiooni Tartus. Ka külalistele ütlen ma varakult ette, et pole mingeid mänguasju vaja, kui ta lemmikasjad on WC-paberi tühjad rullid, tühjad topsid ja sokid.

8 kommentaari:

Britt ütles ...

Mina pole veel ka mängutubade sünnipäevi läbi hammustanud ja neid "terve rühm kutsutud" omi ka mitte. No teatud vanuses laste puhul ehk isegi suudan mõista. Ma olin ka kuuesena selline, et kõiikkkk olid sõbrad ja oleks ema lubanud, siis oleksingi terve rühma kutsunud. Aga ei lubanud. Ja ilmselt oli mõistlikum ka.

Aga nt. kahe-kolmeste puhul .. tundub küll, et pigem vanemad tulevad selle peale, et kutsuks õige kõik. Eks ma saan aru kui enda koju puhtfüüsiliselt ei mahu või iga nurga peal on portselanserviis (mis ilmselt pole lastega majapidamises kuigi mõistlik), et ronitakse mängutuppa a samas võiks siis ikkagi kutsuda vähem inimesi ja üritada enda koju mahtuda?

Kui rahaga midagi muud teha pole, siis jah, miks mitte. Kui laps ise ütleb, et tahab batuuti ja klouni ja pallimerd, siis taaskord - miks mitte. Ma ise vähemalt leian, et mõned korrad võiks laps mõistlikkuse piirides küll ise valida kuidas oma sünnat pidada. Aga no see ongi see, et me räägime siin alates viieaastastest, eks.

Mänguasjade kohapealt olen küll natuke teise suhtumisega. Kõik lapsed eelistavad vist majapidamistarbeid mänguasjadena aga arvan, et päris mänguasjad on ikka ka toredad. Pusled, raamatud, motoorikakeskused, rollimänge võimaldavad asjad (nukud, mänguköögid) jms :)

Muidugi kui lapsel on kõik olemas, siis nui neljaks pole vaja oma pead lõhki ajada, et jumala eest leiaks mõne kingiidee. Meil see situatsioon Ellaga praegu, et ei teagi kas ja mida esimeseks sünnipäevaks. Ehk ostame lihtsalt turvatooli :)

Madli ütles ...

Jaa, päris nii meil ka pole, et ma kõik mänguasjad ära viskan ja susan ette mingid WC-paberi rullid ja karbid - Ernstil on ka näiteks motoorikakeskus, beebiraamatud, pealeistutav auto, klotsid ja mõned pehmed mänguasjad, aga ma olengi alles jätnud need, millega ta konkreetselt mängib. Aa, pallid on ka, sest ilmselt kasvatan ma siin tulevast jalgpallurit - ei ole ma näinud suuremat rõõmu kui see, mis on tal palle taga ajades :)

Selles ongi asi, et kuni viieaastastele lastele (suur üldistus praegu) on sellised suured sünnipäevad pigem koormaks, sest nii palju inimesi, kõigiga suhelda niikuinii ei jõua, nii palju asju, kõigega mängida niikuinii ei jõua ... paljud lapsed on veel pelglikud ka suures seltskonnas. Sellised peod ongi vist pigem vanematele endale. Ma olen olnud päris mitmele lapsele hoidja ja mul oli alati nii kurb vaadata hirmunud sünnipäevalast, keda aeti kõigiga suhtlema ja tordi pealt küünlaid puhuma ja mängima, kuigi ise oleks ta tahtnud hoopis emme süles olla. Lisaks veel see grupimentaliteediefekt, mida ma ka mainisin, et nii tahavad teised lapsed ka endale uhkeid sünnipäevi, aga äkki vanematel pole võimalusi.

Mõned harvad korrad on sellise suure sünnipäeva pidamine kindlasti vahva, sest ilmselt jääb sellest vahva mälestus terveks eluks.

Ma mõtlesin ise esimeseks sünnipäevaks pangas hoiuse avada ja näiteks koguda raha mõneks suuremaks sündmuseks, koolialguseks nt, aga ei ole veel otsustanud ... Pealegi oleks see ikkagi kink mulle endale :)

Anonüümne ütles ...

Minu arust on tobe see, et on rangelt soovitatud lapse sünnipäevale kutsuda terve klass/lasteaiarühm jne. Ma ei tea, mis ajast see komme selline on, aga pelgalt raha poolest tundub see juba hullumeelsus - mis teen iga klassi/spordirühma/laulugrupile/peresõpradele ja perekonnale eraldi lapse peo või?! Võib-olla on tänapäevalapsed tõesti kõigiga ühtselt sõber, aga kui rühmas on 26 last....seda on palju. Meie ajal ju kutsuti ka ikkagi mõned sõbrad, lähedasemad, kellega rohkem suhtlesid - ülejäänud said koolis/lasteaias/trennis kommi või kooki vms.
Aga võib-olla olen mina vanamoodne ja vanameelne.

SK ütles ...

See komme kõik peole kutsuda, on kiusamise vastu võitlevate lillade karukeste mõte. Kui lasteaiarühm osaleb kiusamise vastases kampaanias, oleks viisakas kutsuda sünnipäevale kõik rühmakaaslased. Ma ei harrasta, ei jõua 23x2 sünnipäeva aastas kohal käia viisakusest, rahaliselt ka tõenäoliselt mitte. 23 last ei taha ka koju, olles neid lapsi rühmas näinud, ei tahaks hästi isegi 4 neist näiteks :D

Madli ütles ...

No minu arvates see paaniline sünnipäevatamine küll kiusamise vastu ei aita, sest ikkagi hakkavad vanemad võistlema, kes suudab ägedama sünnipäeva pidada. Ja lapsed on julmad - pärast hakkab pihta rääkimine, miks sul nii mage sünnipäevapidu oli, mul oli hoopis vahvam ja rohkemate mängudega ja batuutidega ja klounidega. See on minu arvates hoopis halvem kui paari külalisega sünnipäevad. Kui tahta kiusamise vastu võidelda, siis võiks hoopis nt suurte sünnipäevade asemel lasteaias endas väikselt kommide ja lauluga sünnipäeva pidada.

SK ütles ...

Jah, see on sinu arvamus. Ei ole selliseid vanemaid kohanud veel oma 6-aastase kogemusega, aga küllap on sul õigus ;)

miiu ütles ...

ma pean ütlema, et vähemalt nelja-viieste rühmas ma küll sellist kiusamist ette ei kujuta :D nad on pigem sellised, et väike poiss hüüab rühmast koju minnes "kes tahab kalli teha?!" ja TERVE rühm jookseb grupikallile. :D nii et natukene oled vist radikaalne ja kategooriline - kuigi kiusamine on muidugi raske probleem, ei ole see vähemalt lasteaialaste seas nii suur probleem. teoorias olen sünnipäevade pidamise teemaga muidugi nõus - pole vaja hulluks minna, kui laps ei saa veel arugi, misasjad on näomaalingud ja kloun :D mis rahasse puutub - minu meelest on normaalne, et sõbrad ja sugulased panevad rahad kokku ja korraldavad lapsele ägeda peo selmet viia hunnikutes a s j u , mida laps tegelikult ei vaja. :)

Madli ütles ...

Eks ma kipun jah radikaalne olema :) Aga selle poolt olen ma igati, et asjade kinkimise asemel peo korraldamisse panustada. Kusjuures ilmselt on mu radikaalsus sellest tingitud, et ma olen viibinud sellistel uhketel pidudel, kus peokangelane a) ilmselgelt ei tahtnud nii suurt pidu ja istub kusagil nurgas või b) suhtub külalistesse ja kinkidesse üleolevalt. Ja ma olen kohanud selliseid peresid, kes ilmselgelt ei jõua majanduslikult sellist pidu korraldada ja ... korraldavad ikkagi, sest kõik teised ju korraldavad.