Tööjaotus

Nädalavahetusel käis mul külas üks vana klassivend, kes on ka vahepeal pere loonud. Ühel hetkel, täpsemalt siis, kui ära minema hakkas, avastas ta oma mütsist augu. Mina lahke inimesena soovitasin tal see kinni õmmelda, mille peale ta resoluutselt teatas, et õmblemine on naistetöö.

Kõik, kes mind tunnevad, võivad nüüd eeldada, kuidas ma reageerisin ja mida ma sellest mõtteavaldusest arvasin. Et aga külalistega (ja üldse teiste inimestega) ollakse viisakas, siis ma mahendasin oma reaktsiooni ja ütlesin lihtsalt, et selline šovinist ei tasu olla + naistele ei öelda nii, omavahel arutagu meestega, mida tahavad. Tegelikult aga solvusin hingepõhjani - just nagu oleks ta minu ukse taha tulnud nõela ja niidiga. Kusjuures sellisel juhul oleksin ma isegi aidanud (ma olen ju siiski lahke inimene, nagu mainisin), aga kui mulle ikka visatakse ette kuhi nõusid, riideid ja tolmuseid kappe ja käratatakse: "Säh, naistetööd!" siis muutun ma vihaseks ja minus tärkab feminist. Isegi, kui see etteviskamine on vaid verbaalne.

Ma ei ole kunagi eeldanud, et mehed maksavad arveid, teevad jooke välja, tassivad poekotte või teevad remonti. Ikka olen ma kõike seda ise oma jõududega teinud ja kui mõni mees vahel abistada soovib, siis pole ma loomulikult teda kõrvale lükanud, sest "ma saan ju ise hakkama", vaid abi vastu võtnud - aga mitte eeldanud, et ta peabki seda tegema, sest ta on Mees. Samamoodi ei leia ma, et naised oleksid kohustatud nn traditsioonilisteks naistetöödeks, nagu koristamine, söögitegemine, õmblemine, lastekasvatamine jne jne  - ma ei tea, mis kõik traditsioonilised naistetööd on, sest ma olen kõike muud kui traditsiooniline naine. Või no kui keegi tahab nii elada, et mees töötab ja naine koristab - palun väga! Kuigi ka siinkohal olen ma veidi liiga suur feminist, sest ma usun, et iga liigtraditsiooniline kooslus mõjutab veidi ka ühiskonnas valitsevat sugude ebavõrdsust - aga see selleks. Minu perekonnas ei tuleks aga selline tööjaotus kõne allagi.

Nii ma siis kurtsin Stenile, et nii jube, kui mehed on šovinistid ja pagendavad naised õmblustubadesse. Et Sten on asjadest õigesti aru saanud ja vähemasti seda elu jooksul taibanud, et šovinistlikud naljad/arvamused tuleb naisteseltskonnas endale hoida, oli ta loomulikult minuga nõus ja lisas veel juurde, et sõdurid peavad küll ise õmblema. Sain sellest indu juurde ja kirjutasin ka Kaisale kaugele maale, et uurida, mida tema arvab - äkki on tõesti viga minus ja kõik teised leiavad, et õmblemine on naistetöö. Kaisa, kui moodne Euroopa naine, aga ütles mulle seda, mida ma terve elu arvanud olin:

ei ole olemas meeste- ja naistetöid.

Igaüks teeb ikka seda, mis tal paremini välja tuleb ja mida ta rohkem teha soovib. No ja kompromissid ka loomulikult, sest kui kumbki ei soovi koristada ega süüa teha, siis ei saa nälgida prügihunniku otsas, vaid tuleb kuidagi ikka need tööd ära teha (või siis tellida koristaja ja kokk). Meie perekonnas ei minesta kumbki, kui näeb põrandaharja või kruvikeerajat. See, et mina rohkem süüa teen, tuleneb ikka sellest, et ma a) tahan ja b) olen rohkem kodus ja oleks ebaviisakas Sten õhtul pärast väsitavat tööpäeva pliidi äärde kamandada. See muidugi muutub, kui ma tööle tagasi lähen.

Nii et kuni ma ei kasuta töötegemiseks oma suguelundeid, ei leia ma ka, et need oleks naistetööd. Loomulikult palun ma abi, kui mul on vaja kõrgelt midagi kätte saada või midagi rasket tassida, aga seda mitte sellepärast, et ma oleks nõrk ja lühike naine, vaid sellepärast, et Sten on minust pikem ja tugevam ning oleks äärmiselt kilplaslik minul hakata nt lae alt vankrit alla tõstma, kui tema kõrval on. Kui ma aga kohtan meest, kellest mina olen pikem ja tugevam, teen ma need toimingud loomulikult ise. 

Nii et lepime kokku: Kinder-Kirche-Küche jäi ikka minevikku, eks.