07 märts 2016

Tutvumisnõuandla

Martin käis reedel külas ja pärast seda, kui ma olin talle rääkinud sellest, kuidas ma igal pool Tallinna ja Tartu baarides oksendavaid naisi näinud olen, leidsin ma, et mu kohus on talle soovitada, kus tutvuda kenade tütarlastega. Baare ma pärast oma eelmist ja väga daamilikku juttu ilmselgelt ei soovitanud, kuigi Martin viisaka inimesena leidis, et kuna ta ise on ka oma elu jooksul oksendanud, oleks temast äärmiselt silmakirjalik mõni näitsik lihtsalt sellepärast maha kanda, et too veidi liiga palju joonud on. Mina aga jäin endale kindlaks  ja teavitasin, et baaridest ei leia normaalseid inimesi (unustades selle, et ma ise põhiliselt baarides tutvunud olengi), ja hakkasin mõtlema, millised on siis head kohad tutvumiseks.

Hmm. Nagu mainitud, olen mina oma sebitavatega tutvunud baarides, sest seal pole inimestel enamasti kiire, alkohol on tõkkeid langetanud (mõnel suisa liiga palju) ja inimesed tunnevad ennast üldse mõnusamalt. Teine igipõline hea tutvumisviis on ühiste tuttavate kaudu - niiviisi olen vist saanud üle poole oma sebitavatest. Selle viisi halvad küljed on aga just need ühised tuttavad, sest kui sebimine nurjub, on suur oht seda nurjunud sebitavat tutvusringkonnas ikka edasi näha - see on asi, millega ma alati pange panin. Paraku on aga Eesti nii väike, et kui kellegagi, kellega esmapilgul ühiseid tuttavaid pole, ühel trajektooril liikuda, ilmnevad ikkagi mingil hetkel inimesed, keda mõlemad teavad. Ei mingit privaatsust ühesõnaga. Huvitavamatest tutvumiskohtadest meenub mulle aga näiteks ühistransport: 14-aastasena sain ühe vahva kutiga tuttavaks rongis, kui ma arusaamatutel põhjustel paariks tunniks Tamsallu sõitsin. Oma vanusele kohaselt veetsin ma rongis aega kihistamise ja edvistamisega ning kuna see kena noormees oli mulle juba silma jäänud, läksin ma sebimiseks tema lähedale vagunite vahele suitsetama. Hästi normaalne käitumine, ma tean. Jutule me igatahes saime ja suhtlesime täitsa paar kuud. Ka trollibussis olen toredate inimestega tuttavaks saanud: 15-aastasena sõitsin pärast tööd väsinu ja veits loppis olemisega koju ja kui kodu poole jalutasin, jooksis mulle järele üks viisakas noormees, kes ütles, et oli mind trollis märganud ja et ma olen ikka nii kena. Ma ei hakanud talle vastu vaidlema ja see tore tutvus kestis suisa kaks kuud. Aga ega ühistranpordile lootma saa jääda, sest need korrad, kus ma seal kellegagi jutule olen saanud ja seda ka tahtnud, on olnud ikkagi väga harvad - enamasti mööduvad mu sõidud vaikuses või siis mõnd pervarit visalt ignoreerides. Üks hästi armas tutvumine toimus mul bussipeatuses: oli soe suvepäev ja ma ootasin bussi, et tööle minna. Et igavust peletada, lugesin  "Läänerindel muutustetat". Mingil hetkel istus mu kõrvale üks noormees, kes alustas vestlust igati intelligentselt: ütles, et see raamat on ülihea ja talle väga meeldis. Paraku oli see ka ainus lause, mida ta eesti keeles öelda oskas, nii et see tutvus kaugele areneda ei saanudki. Armas oli see siiski.

Nüüd jäi mulje, et ma ainult trollides ja rongides ja bussipeatustes tutvunud olengi, aga tegelikult see nii ei ole. Tööpost on ka üks vahva koht tutvumiseks, aga samas, kui töötad avalikus kohas, jäätiseputkas näiteks, ei saa sa ignoreerida neid, kellega enam suhelda ei taha, sest nad ilmuvad ühel hetkel su jäätiseputka juurde ja pärivad aru. Nii pidin ma mõtlema välja kõige suurejoonelisemaid vabandusi, miks ma oma telefonile ei vasta ja kui kiire mul ikka on. See viimane oli ka tõsi, sest proovi sa koolis käia ja töötada samal ajal ning lisaks veel pidudel käia ja puhata ja muid toredaid asju teha. Sebitavad seda millegipärast ei mõistnud ja leidsid, et ikkagi peavad nemad need nr. ühed olema. On inimestel alles jultumust, ma ütlen.

Nii et oma kogemustest ma häid tutvumiskohti soovitada ei osanud paraku, aga siiski ragistasin veidi ajusid, sest ligimest tuleb ju aidata. Ja kuigi Martin üritas vahele mainida, et tegelikult ta ei otsigi kedagi, ignoreerisin ma seda väidet. Nii et - kus siis tutvuda? Äkki raamatukogus? Minu arvates väga hea koht, sest enamasti päris tolbajoobid raamatukogudes ei käi, lisaks on inimestel vaba aega ja sa näed kohe, kas oleks perspektiivikas tutvus - kui ikka eneseabiraamatute kuhja tagant inimest vaevalt näha on, siis pole vist mõtet vaeva näha. Ka pole jututeemat kaugelt otsida, sest lugemissoovitused ja ühised lemmikud liidavad alati. Kontserdid on ka üks hea koht, sest siis võib vähemalt kindel olla, et muusikamaitse on sarnane. Samas olen ma leidnud ennast ka JMKE kontserdilt ja kuigi tegemist on kahtlemata ühe hea Eesti bändiga, siis nende fännidega ma lähemaid sidemeid ei looks.

Kommentaare ei ole: