Ühistranspordirõõmud

Mul seisab ees üks väike Tartureis ja et on teada, kui keeruline on aastase lapsega reisimine, olen ma püüdnud mitu päeva välja mõelda kõige optimaalsemat reisivarianti. Kindel on see, et laps peab olema rongis, aga kes temaga seal veel on, on hetkel lahtine. Minu pakkumine oli, et üks meist läheks bussiga ja teine Ernstiga rongiga, sest nii tuleb kokkuvõttes odavam - me kõik ju teame ometi, milline ihnur ma olen. Sten aga leidis, et rongis on kahekesi raske ja peaks ikka kolmekesi minema, et oleks rohkem lõbustajaid Ernstil. Seepeale tegin ma uue plaani, et mina lähen Ernstiga kahekesi rongiga ja Sten bussiga. Uusi lahendusi pole veel Steni poolt tulnud, aga ma loodan siin salamisi, et äkki ta ohverdab ennast ja ma saan siiski üksi bussiga minna - ma pole sellist luksust juba üle aasta nautida saanud.

Eile sattusin ma aga lugema, et tegelikult ei tohiks üldse väikeste lastega rongis sõita, sest kärud ja kotid võtavad nii palju ruumi ja lapsed on üleüldse üks lärmakas nähtus. Ma muutusin kohe veidi kurvaks, sest kui ma selle nõuande järgi talitaksin, peaksin ma järgmised 18 aastat Tallinnas passima - autot mul ju pole. Siiani olin pidanud just rongi kõige lapsesõbralikumaks variandiks (kui see rõlge uksepiiksumine välja arvata), sest seal saab lasta lapsel kärus magada ja vajaduse korral veidi ringi jalutada. Aga tutkit. 

Äkki ma seletaksin siis lastetutele inimestele, kuidas mina reisin? Siiani olen sõitnud päris palju rongiga ja võin kinnitada, et Ernst ei ole selle aja jooksul kordagi röökinud või teisi seganud. Kui ta on veidi rahutumaks muutunud, on ta sülle võetud ja lauldud või söödetud. Sellist asja, et ma laseks oma lapsel üksi ringi joosta või karjuda, siin majas ei aktsepteerita. Ma ise ei salli kisavaid pärdikuid ja otse loomulikult ei lase ma seda teha ka enda omal. Kuidagi olen ma saanud alati ta tähelepanu kõrvale juhtida: söögiga, jalutuskäiguga, lauluga, aknavaadete või mänguasjadega. Nende rongisõitude jooksul olen aga näinud rohkem kui vaja selliseid lapsi, kelle vanemad aga minuga samu seisukohti ei jaga, ja pidanud nt maid jagama tittedega, kes on lastud rongi peale hullama ja kes selle käigus nt Ernsti asju näperdavad või jalus koperdavad või karjuvad. Vanemaid pole kunagi läheduses näha olnud ja kui ma olen tuvastanud kusagilt teisest rongi otsast vanemad, siis on nood elavas omavahelises vestluses ja unustanud hoopis, et neil ka laps on. See on jube ja seega ma täiesti mõistan neid inimesi, kes on tulnud rongi lootusega rahus sõita ja magada, aga peavad taluma kasvatamatuid tittesid, ja kes pärast kõiki rongilapsi vihkavad. Ma ise olin/olen samasugune, kui see kõikide rongilaste vihkamine välja jätta. Teine asi: kompsud ja kärud. Ma proovin alati võimalikult vähe ruumi võtta ja suruda pakid pagasiriiulile ning käru selleks ettenähtud kohta, kuid ikka võtan ma lisaks enda kohale vähemalt ühe istme veel enda alla, sest uutes rongides pole lihtsalt piisavalt ruumi kärudele. Need rongid on ilmselgelt mõeldud inimestele, kes vaid hommikul tööle ja õhtul töölt tagasi sõidavad ning äärmisel juhul portfelliga reisivad. Mida teen aga mina, kes ma olen kohvri, käru ja lapsega? Lähen jalgsi Tartusse?

Ühistranspordist ka. Ma eelistan üldiselt Tallinnas jalgsi liigelda, aga igale poole ei saa ka. Näiteks arsti juurde Pelguranda ja ema juurde Õikale lähen ikka bussiga ning kui Ernst on kaasas, siis ka käruga. Üldiselt on mu kogemused neutraalsed - inimesed küll eriti ei aita, aga samas nad ka ei vingu, nii et plusspunkt neile sellegi eest. Ma pargin ka linnaliinides käru alati ettenähtud kohta ning proovin meid kõiki märkamatuks muuta, sest äkki satub bussi mõni selline, kes lapsi nähes minestab, aga õhtul anonüümsetes foorumites teeb naistele selgeks, et nende kohus on sünnitada. Viimasel ajal on Ernst avastanud bussis magamise õndsa maailma, aga ka enne, kui ta magamist ei sallinud, ei jätnud ma teda vankrisse karjuma, vaid võtsin sülle ja lõbustasin, nii et võin praegu 100% kindlusega öelda, et mitte ükski inimene, keda Ernst on bussis kohanud, pole teda kisamas kuulnud. Ma vist juba mainisin, et ma ei salli kisavaid lapsi? Veel enam aga ei salli ma selliseid lapsevanemaid, kes jätavad oma lapsed kisama või lasevad neil üksi ringi joosta. Igatahes - kui see kõik kõrvale jätta, siis on vankriga linnaliikluses käimine ikka äärmiselt ebameeldiv, sest bussid on tihti kõrged, inimesed ebaviisakad, tänavad liiga inimtäis, et mööda mahtuda ja ... kui lisada juurde veel need pilgud, mis ütlevad otsesõnu, et kui sa juba lapse oled suvatsenud saada, siis peaks sul olema auto, soovitatavalt veel eralennuk ja isiklikud tänavad, siis vähemalt mina muutun küll veidi kurvaks. Mina ju omalt poolt teen kõik, et kõik, nii lastega kui lasteta inimesed saaksid mugavalt olla, miks siis ei võiks see vastastikune olla?

Ah, me siin niisama

Tegelikult olen ma päris heatahtlik ega vingugi iga päev erinevate asjade üle - vahel käime nt Ernstiga mööda Tallinnat ringi. Ilm oleks küll võinud veidi vastutulelikum olla, aga elasime üle.

Eesti keelest

Tead, mis mind veidi kurjaks muudab? See, kui inimesed räägivad midagi sellist:

"Eesti keel on nii raske, et ega ma peagi seda oskama!"
"Ega ma mingi filoloog ole, et eesti keelt õigesti rääkima pean!"
"Pohhui see grammatika, peaasi, et aru saadakse!"

Ja mina mõtlen siis, et ma olen vist ainus inimene, kellel on piinlik, kui ta midagi oma emakeeles ei oska. Tõesti, eesti keel on keeruline, aga võiks ju vähemalt püüda seda õigesti rääkida-kirjutada, või mis? Mina näiteks üritan ja kuigi ma tean, et ma kirjutan siin blogis nii, nagu torust tuleb ja et ma oma tekste üle ei loe, võib siit igasuguseid vigu leida, siis ikkagi proovin ma anda endast igal pool parima. Kasvõi tavalises kõnekeeles.

Varsti kirjutatakse aga eesti keele riigieksamit ja selle tähistamiseks tegin ma SELLE TESTI. Kuigi enamik küsimustest oli ikka väga lihtne, siis mõne puhul sai veidi mõelda ka. Tehke ka! Ja andke siis teada mulle, kuidas oli.

Lõpetuseks pean mainima, et kui mu kunagine eesti keele õpetaja näeks, et ma pea iga lauset sõnaga "ja" alustan, saaks ta kreepsu, sest ta alati vihastas selliste lolluste peale.

Need ideaalsed mehed

Viimastel päevadel on siin internetimaailmas palju juttu olnud Andres Sõbrast ja tema antud intervjuust, milles ta oma naise vastu just kõige suuremat austust üles ei näidanud. No minu arvamus Sõbra kohta muidugi kriitikat ei kannata, aga kogu see kisakära tõi mulle meelde need ajad, kui ma veel baarides-pubides liikusin, kus keskmisest enam alkoholi tarbiti. Ma ei ole kunagi käinud neis kohtades eesmärgiga leida endale üheöösuhteid või niisama sebitavaid, aga tundub, et ma olin vähemuses, sest liigagi tihti ristusid mu teed mõne mehehakatisega, kes julgustuseks oli paar klaasi üleliia võtnud ja leidis siis, et on õige aeg sebima tulla. Alguses üritasin ma viisakalt minema hajuda, aga vahel viskas kopa ette ja ütlesin üsna otsekoheselt, aga ka viisakalt, et ma ei ole edasisest suhtlemisest huvitatud - see on ikkagi minu aeg, mida ma siin purjus ibale raiskan, ja ma saaksin seda kasutada targemalt, tantsides või aknast välja vaadates näiteks. Arvate, et sebija selle peale viisakalt vabandades lahkus? Oh ei! Sain kuulda, et ma olen "pipar ja nõme" - sest otse loomulikult ei saa mu äraütlemise põhjuseks olla see, et ligitikkuja ise on paks, rõve ja purjus vanamees. Selliseid juhtumeid oli nii minul kui ka mu ilusatel sõbrannadel rohkem kui üks ja ma imestasin alati siiralt, kas need pervarid peeglisse või passi ei taibanud enne vaadata? Või siis seda, kas nad oma varbaid üldse näevad. Ausalt, ma ei hinda inimesi nende kehakaalu järgi, aga kui inimene veel lisaks sellele nõme ka on ja bravuuritseb, milline pealiskaudne vuhva ma olen ja AINULT välimust vaatan ... no andke andeks, vaevalt see pervargi minuga filosoofilisi traktaate arutada tahab. Ja millegipärast arvasid just need kõige ilasemad vanamehed, et neil on õigus kommenteerida kauneid noori tütarlapsi ja nende juures vigu otsida.

Vot säänsed mõtted tulid mulle pähe, kui igasuguseid järelkajasid Sõbra intekale lugesin ja lisaks ta pilti vaatasin, millel ta nägi välja nagu tiine ninasarvik. Endine sportlane peaks ikka teadma, kuidas ennast vormis hoida, või mis?

Tegelikult saan ma aru, et kui inimesed on olnud aastaid abielus, siis tekivad igasugused omavahelised naljad, mida teised mõista ei pruugi, aga ma ei hakkaks elu sees kaamera ees või suures seltskonnas rääkima, et näe, elaks ma Saksas, oleks ma hoopis Neueriga abielus või et ah, Steni parim omadus on see, et ta talub mu idiootsusi. Ja kui Sten üritaks mainida, et ta parema meelega oleks abielus hoopis mõne modelliga, lendaks ta aknast kiiremini, kui ta lause lõpetatud saaks. Ma võin olla küll igav koduperenaine, aga eneseaustust mul on ja sellist käitumist ei salliks. Ükski naine ei tohiks sallida. Minu arvates pole kooselu selline eksisteerimisvorm, kui üks pool hullab ringi, teeb tööd ja vabadel päevadel viskab jalad seinale (mees) ja teine pool ootab kodus pliidi ääres (naine). Ma ei suudaks üle paari kuu isegi kaugsuhtes olla, kui just äärmiselt suurt vajadust pole, sest minu jaoks ei kompenseeri teenitav raha üksiolekut. Kooselu peaks ju olema mõlemale poolele nauditav ja kes taluks kogu aeg allasurutust? Muide, inimesed, kes siiralt arvavad, et naine peabki kodus see särav ingel olema, kes kõik ära kannatab ja vinguda ei tohi, peaasi, et abielu püsib, võiksid ennast siit ühiskonnast kuidagiviisi eemaldada, sest vot nende pärast eksisteerivadki palgalõhe ja sooline diskrimineerimine.

Täiesti tavaline laupäev

Mõtlesin täna hommikul, et oh, paneks ka kirja oma tavalise nädalavahetuse, hea aastate pärast lugeda, kui igavat/põnevat elu ma elasin. Jätkem kõrvale fakti, et sellist asja, nagu "tavaline nädalavahetus" siin majapidamises ei eksisteeri, aga ... läksin siis hommikul suure rõõmuga Ernstiga jalutama, lõin ukse enda selja taga kinni ja avastasin, et kõik asjad jäid sisse, kaasa arvatud võti. Uks läks loomulikult snepprisse. Olin siis Ernstiga ukse taga ja mõtlesin, millised on šansid, et magav Sten mu koputamist kuuleb või et ma ise ukse maha murda suudan. Toda viimast ma ei proovinud, esimest aga küll, kuid tulutult. Hindasin siis olukorra ümber ja leidsin, et pole häda midagi - mul olid kaasas laps, vanker, telefon, peotäis kamapalle ja liivakastimänguasjad, ning sellise varandusega võib õues päris kaua hakkama saada. Igaks juhuks helistasin emale, äkki on ta juhuslikult linnas. Oligi. Ilm oli ka ilus, nii et pärast mõningast mänguväljakul viibimist ja niisama vankerdamist läksime kohvikusse, kus ma ema sõnutsi sain hakkama seltskondliku fopaaga. Ernst hullas seal ringi ja nagu ikka, tuli temaga suhtlema üks sama vana tüdruk, kelle ema siis viisakalt uuris, kui vana mu beebs on. Vastasin, et aastane ja EI KÜSINUD MIDAGI VASTU. Ema ütles pärast piinlikkust tundes, et alati tuleb vastu küsida, sest noortele emmedele see nii meeldib, kui neilt küsitakse midagi nende tite kohta. Mina aga olen jube halb small talk'is ja seega ma lihtsalt ei küsi asju, mis mind ei huvita. See suhtumine on mulle muidugi ka varem kätte maksnud, aga kui mind ikka ei huvita, siis ma ka ei vestle sel teemal. No vot, aga see olevat suur eksimus noorte emade reeglistiku vastu.

Ma vist pole siis see õige noor ema, sest kuigi ma mänguväljakutel ei poe üksinda nurka ega jookse eest ära, kui keegi rääkima tuleb, siis ma ei ole ka vaimustusest minestamas, kui keegi Ernsti kohta küsima tuleb. Teised lapsed mind ka nii palju ei huvita, et ma nende eluloo vastu huvi tunneks - tore, kui nad mängivad ja veel toredam, kui nad väga lärmakad ja vägivaldsed pole. Olen ma siis ebaviisakas? Vist küll, aga vähemalt siis aus. 

Pärast kohvikut mõtlesin, et äkki nüüd saan koju sisse. Steni telefon oli otse loomulikult välja lülitatud, nii et ma igaks juhuks läksin veel ühele mänguväljakule. Seal sain ma rahumeeli oma ebaviisakust praktiseerida, sest me olime seal ainukesed, kui mitte arvestada üht jääknähtudega meesterahvast, kes trenni teha üritas ja ausalt, tema ilmselt poleks mu viisakaid suhtlemispüüdlusi hinnata osanud. Ja kui koju läksime, siis saimegi sisse, oh seda rõõmu! Olgu õnnistatud kõik töötavad sisetelefonid!

Ma astun tõttamata mööda kastanialleed

"Võib-olla homseks ära õitseb kastaniallee,
võib-olla homme ootab mind siin keegi teine,
võib-olla homseks hoopis tühi trepiesine,
võib-olla homme olen ise hoopis teine mees?"

***

Täna jalutasin Kadriorus ja kuulasin seda laulu. Hiljem leerist tagasi koju jalutades kuulasin seda uuesti ja sain võib-olla isegi sõnastatud enda jaoks oma kibestumuse põhjuse. Või no mis kibestumuse - pigem võiks seda nimetada nukruseks, rahulolematuseks ... heal lapsel mitu nime. Kibestunud ma ju veel olla ei saa? Nüüd hakkan ma taas oma tarbimisvastast iba ajama, aga mind muudab nii kurvaks, et pea kõik taandub siin materiaalsusele. Et inimesed leiavad õnne uues kleidis või spaakülastuses, et ainus viis perepäeva veeta on kaubanduskeskuses, et tõesti leidub mehi, kes märkavad oma naise äraminekut paar nädalat hiljem, sest enne oli vaja palju-palju tööd teha "pere heaks" .... et emade kvaliteeti näitavad popikad riided ja legod, et peast teatakse Facebooki logo, aga mitte oma ema silmavärvi ja et oma peikade armsust hinnatakse selle põhjal, mitu korda ta lilli on toonud. See kõik on tekitanud minus veidi pidetu tunde, sest ma ise olen suhteliselt ükskõikne kõige materiaalse suhtes (kui see pole just eluvajalik, söök, eluase jne), aga ma olen oma suhtumisega ... üksi. Ma veedan oma lapsega päevi lauldes ja tantsides, mitte legosid kokku pannes, ma tahan rääkida oma sõpradega tassi kohvi taga juttu, mitte karjuda üle kõrvulukustava muusika ja ma eelistan lugemist iga kell poodides kolamisele. Ma ei ütle, et ma olen nüüd see ainus, kes õigesti elab ja kõik teised on tarbimishoorad, ma usun, et on palju inimesi, kes tahaksid sest raiskamisrattast välja saada, aga see tundub jube raske. Tundub. 

Jaan Tammsalu (kes on minu arvates üks äärmiselt tark ja sümpaatne mees), rääkis meile täpselt sedasama juttu, aga ilusamalt loomulikult. Mina pole ju mingi sõnasepp. Ta rääkis, et kohtab pea iga päev inimesi, kes räägivad, et on aru saanud, mis neil oli ja kui õnnelikud nad tegelikult olid, alles nüüd, kui neil seda pole. Sest alati oli vaja ju millegi parema ja uhkema poole püüelda - parema töö, ägedamate pidude, trendikamate telefonide, kallimate reiside ... kuni tõesti juhtub nii, et see, mis tõesti loeb, laguneb ja õnn niriseb käest nagu liiv. Isegi nii tänamatu, kui ma ka olen, tean ma, et õnn on nii habras ja see tõesti võib juhtuda, et on homseks tühi trepiesine. Seega oleks ju hea, kui mõnel päeval ei torma me pärast tööd kohe Facebooki, sest äkki on mõni ülitähtis kiri tulnud, vaid lülitame telefonid välja ja naudime oma lähedaste seltskonda.

Pärast pere tekkimist olen ikka vahel mõelnud traditsioonidele ja täna mõtlesin ka, et ma tahaksin luua selliseid vahvaid pisikesi traditsioone ja üldse luua Ernstile sellise lapsepõlve, et kui talt koolis küsitakse, kuidas tema pere oma pühapäeva veedab, siis saaks ta rääkida vahvatest väljasõitudest, mitte tõdeda kurvalt, et kõik istuvad arvutites või passivad telekat. See on ka põhjus, miks ma enam nii kiindunud öö läbi kestvatesse pidudesse pole: järgmine päev läheb raisku ja aeg on väärtuslik. Eriti lastega veedetud aeg. No ja kui lapsi pole, siis ükskõik, milline aeg, mille sa saaksid pühendada mõnusatele tegevustele, aga pead kulutama pohmellile. 

Laupäev Protestis

Laupäeval suutsin Protestis viibivatele välismaalastele jätta mulje, et Eesti naised on kained ja jalgpallihuvilised - sest seda kõike ma tol õhtul olin. Jalgpallilembusega läksin vist küll vähe liiale, kui ühele itaallasele mainisin, et Buffon on küll väga hea, aga Neuer on parem. See on nimelt lause, mille eest kõik itaalia keele vestmikud hoiatavad, et MITTE KUNAGI ei tohi seda ühelegi enesest lugupidavale (loe: jalgpalli vaatavale) itaallasele öelda. Õnneks oli tegemist aga äärmiselt viisaka itaallasega, kes reageeris tagasihoidlikult ja lisas vaid, et Buffon on kenam. Paraku pidin ka sellele vastu vaidlema, aga kuna ka mina olen viisakas inimene, ütlesin, et kui Neuerit poleks, siis oleks Buffon mu lemmik, aga no mis teha, faktide vastu ei saa.

Alkoholita on oluliselt lõbusam pidutseda, sest pole pinget peal - äkki on homme jõle sitt olla. Pealegi on vestlused samuti oluliselt intelligentsemad. Lisaks eelpoolmainitud jalgpalliteemale rääkisin ka sellest, et tegelikult on Eesti muusika väga hea (Igor oli tol hetkel Protestis DJ ning mängis 90ndate päkapikudiskot) ja et eestlased on ka üldiselt väga toredad, aga vajavad tihti avanemiseks alkoholi. Ma ise polnud paraku piisav tõestus, sest ma olin a) kaine ja b) jutukas. Seda esimest olen ma kogu aeg, aga teist päris harva, nii et mine sa tea, ilmselt oli tegu lihtsalt heade asjade kokkulangevusega.

Kõik laupäeval kohatud välismaalased aga väga normaalsed ei olnud. Jõudsime just Epuga rõõmustada, et näe perverte polegi, kui üks soomlane küsis mult, kas mu arvates on Jeesus seksikas. Kui ma vastasin, et ma pole sellele kunagi mõelnud, aga üldiselt ma ristilöödud mehi seksikaks ei pea, tundis ta ennast isiklikult solvatuna. Solvumine oli ilmselt tingitud ka sellest, et ta oli ilmselgelt üritanud oma juukseid ja habet Jeesusele sarnaseks kasvatada. Selleks hetkeks olin ma aga oma viisakuse minetanud, nii et kui ta hakkas edasi soiguma sel teemal, saatsin ma ta pikema jututa väga pimedasse kohta. Ma tulin ju siiski välja ennast hästi tundma ja et ma niikuinii aastas umbes korra peol käin, pole mul vaja seda väärtuslikku aega idikatele kulutada. 

***

Ja täna on mul tõepoolest hea olla! Ei mingeid pohmakaid ega muid järelnähte. Kohe nii hää oli, et veetsin pea terve päeva mänguväljakul ja muidu mööda Tallinnast kruiisides. 

Hüpohondriku päevikud

Mõtlesin, et ma ei kirjuta oma hüpohondrilistest muredest, aga kuhu siis veel kui mitte siia ja millal siis veel, kui mitte praegu. Pealegi avastasin ma varasemaid postitusi üle vaadates, et mulle on ikka väga meeldinud oma tervisest halada, nii et miks praegu erandit teha? Igatahes, ma ei tea, kas asi on kevades, hormoonides või hingehädades, aga kuidagi jube kehv on olla viimasel ajal. Kohe nii kehv, et pean pärast väikest jalutuskäiku (ja mitte nii väikest vankritassimist) kodus uinaku tegema, sest lihtsalt kuidagi ei jaksa muidu. See toob kaasa öise unetuse ja see omakorda peavalud ja ... surnud ring. Lisaks on mul a) terve külg valus, b) pea valus ja c) kael valus. Aga need on vist endiselt sellest vankrist - ma võin ju füüsiliselt üsna tugev olla, aga iga päev u 25-kilose vankri tassimine pole vist naisele kohane. Immuunsüsteem mängib ka mäkra, sest varem pole sellist asja ette tulnud, et mu nohu mitu nädalat kestaks. Nohu on, muide, üks rõvedamaid talvega kaasasolevaid nähtusi ja ma ei saa aru, miks peetakse normaalseks nohuga töölkäimist - mina ei suuda näiteks oma nimegi meelde tuletada, kui mul nohu on.

Nii, sain ennast välja elatud. Muide, pruukis mul vaid mainida, kuidas ma endast pilte teha ei lase, kui Epp tuli külla naisteajakirjaga, milles oli minu pilt. Õnneks mitte esikaanel, aga üsna suurelt ikkagi. See on see mööda üritusi ringijõlkumine. Samas, ega ma seda kleiti vaid nurgaskopitamiseks selga pannud. 

***

Kevad on aga kohale jõudnud ja see tähendab loomulikult pikki jalutuskäike Kadriorus ja mujal kesklinnas. Eile oli suisa nii soe, et sai suveriietes promeneerida. Lisaks tundsin ma ennast varikuulsusena, kui igasugused tuntud inimesed mind tervitasid. Otse loomulikult olin ma välja läinud meigita ja poolpesemata juustega (plaan oli enne õhtust leeritundi pesta ja enne korraks välja lipata), aga no eks see ole kesklinnas elamise võlu. Peab ikka igasse poeskäiku suhtuma kui peoleminekusse. Ja õhtul oli mul esimene leeritund, kuhu ma läksin pestud juuste ja segaste mõtetega, aga lahkusin mõneti selgema peaga. Ma ei hakanud usklikuks, aga kirikus mulle meeldis - sellest täpsemalt räägin pärast järgmisi leeritunde. Kui need tulevad muidugi, sest toolil istudes avastasin, et selg valutab ja pea käib ringi ja ... 

Uue raamatu ostsin ka vahepeal, taas midagi Traadi loomingust.

Naised ja välimus

Kui ma keset kõige sügavamat majanduskriisi Tartus elasin ja usinalt koolis käisin, imestas meile üks sakslasest õppejõud (kellel olid stiilitajuga üpris kummalised lood), et ükskõik, kui vähe raha Eesti naistel on, oma välimuse peale jagub neil seda alati. Ilusalongid ja riidepoed on ikkagi naisi täis - kui imelik! Justkui polekski majanduskriisi. Veidi hiljem lugesin kusagilt, et just kriiside ajal tahavadki naised - ja miks mitte ka mehed, aga nemad sellest vist väga palju ei räägi - pöörata rohkem tähelepanu oma välimusele, sest kui kõik muu on ebakindel, aitab just uus huulepulk või kleit ennast vee peal hoida. Eks see pole ka põhjus, miks pärast lahkuminekuid, töökaotusi või muid elumuutusi paljud oma välimust muutma sööstavad: see on kõige lihtsam ja kiirem lahendus ning moodus mõtted eemale saada.

Aga ka kriisiväliselt meeldib naistele välimusest rääkida. Kohe, kui ilmub mõni jutt, milles räägitakse kellegi/enda välimusest, järgneb suur arutelu. Eks välimus ole tõesti kirgiküttev teema - mulle endale meeldib ka lugeda uutest stiilidest, moest, poesolevatest riietest, mis selga ei sobi, erinevate ajastute riietest, soengutest, iluprobleemidest ... ja kõigest muust ka. Enne suuremaid üritusi, suve, pulmi jne on ikka põhiteemaks see, mida kanda, mida panna selga, kust saaks ilusaid suveriideid, bikiine, jalatseid ja miks, oh miks ei müüda poodides riideid normaalse kehaga inimestele. Selle viimase probleemiga olen ma ise pistnud rinda pea kogu oma täiskasvanuelu ja seepärast olengi kaltsukausku, sest sealt enamasti siiski midagi leiab. Igatahes, mitte endast ei tahtnud ma rääkida (aga natuke siiski) - igasugused välimuseteemad on ägedad, sest igaüks saab kaasa rääkida ja kas kurta oma nõrkade külgede üle või rõõmustada oma tugevate külgede üle. Ja no riideid peame me ju kõik kandma, las nad siis olle parem ilusad!

Aga niipalju, kui mulle ka välimusest lugeda meeldib, ei tunne ma mingit huvi piltide vastu ja eriti just selliste, kus keegi on pildistanud üles, mis tal tol või teisel päeval seljas oli. Eks selles huvipuuduses on süüdi mu töökoht, kus ma päevast päeva riideid vaatan ja valin, aga ikkagi ei saa ma aru selliste piltide mõttest. Miks? Muidugi, kui ma ostaks endale mingi üliägeda rockabilly-kleidi, siis ma ilmselt ka pildistaks selle üles ja uhkustaks, aga et teha pilte pärast H&M-is ostlemist ... See tundub mulle a) täiesti mõttetu ja b) kiituse norimisena: "Kiitke nüüd mind, kui ilus ma olen!" Üleüldse pole ma eriline pildiinimene, sest ennast ma eriti pildistada ei lase ja teiste pilte ka eriti vaadata ei viitsi, kui need just väga ilusad pole või rockabilly-kleitidest ja noid viimaseid ei viitsi ma samuti lõputult vaadata. See on ka põhjus, miks moeblogid minust suure kaarega mööda lähevad, sest vähemalt Eesti omad on kõik ühte auku - enesepildistamise auku - ja no ei ole huvitav. Kas ma olen ainus, kes nii arvab? 

Tõeline filoloog

Ma olen ehtne näide sellest, et filoloogid ei oska arvutada: eelmises postituses kirjutasin, et olin 97. aastal 10-aastane, aga tegelikult olin ... kõigest seitse. Täna päeval alles tulin selle peale, et midagi oli vist valesti. Ei ole kerge see eluke, kui arvutada ei oska. Nii et kõik, kes mõtlesid (raudselt oli neid sadu), et olen vahepeal müstiliselt kolm aastat vanemaks saanud, võivad nüüd kergendatult hingata.

Ega ma tegelikult imesta, et arvutamisoskus vahepeal lahkunud on. Pärast laupäevast pidu on mu peast lahkunud ka viitsimine koristada ja üldse midagi koduperenaiselikku teha ning asendunud sooviga lugeda ja kirjutada ja jalutada. Nii olengi hoopis lugenud läbi Mats Traadi "Ingeri", käinud Kaisaga kaltsukates (jah, ta on tagasi, jee) ning jalutanud niisama mööda Tallinna tänavaid. Täna korraks koristasin ka, aga siis tuli uni ja ma vandusin alla. Mis teha, minus pole ikka veel seda koduperenaisegeeni.

Tallinna tänavad

Sten on meil teadupoolest tartlane ja seega olen võtnud oma südameasjaks talle Tallinna põnevate kohtade tutvustamise. Täpsemalt siis selliste kohtade, kus ma olen a) elanud, b) pidutsenud ja c) töötanud. Häbi tunnistada, aga esimene on neist kõige arvukamalt esindatud. Ka ilma minuta teeb Sten ristiretki mööda Tallinnat ja nii saabus ta paar päeva tagasi koju ja rääkis õhinal, et sattus kogemata Magasini tänavale, milline vahva kant! Mulle aga meenus kohe, et ammustel aegadel, kui ma noor pubipiff olin, sattusin ka mina Magasini tänavale ja seda üldse mitte liiga harva. Nimelt suhtlesin ma siis ühtede toredate noormeestega, kes olid kahepeale seal korteri üürinud ning kuigi see korter oli pisike ja suhteliselt räämas, oli selle ülihea asukoht põhjuseks, miks inimesed ikka ja jälle ennast enne ja pärast pidusid sealt avastasid. Lisaks sai seal ka ohtralt väga kummalisi filmiõhtuid peetud: ühel neist vaatasime järjest ära filmid "Saag 1", "Saag 2", "28 päeva hiljem" ja "28 nädalat hiljem". Võis juhtuda, et järgnes veel mõni õudukas, ma enam nii täpselt ei mäleta. Korteri üks huvitavamaid aspekte oli aga kõrvalkorteriga ühine tualettruum, mis võib-olla poleks üldse nii häiriv olnud, kui naabrid oleks aga normaalsed olnud. Aga nad polnud. Vähemalt pooltel kordadel, kui mina seal korteris käisin, kostis nende juurest karjumist ja asjade loopimist, ülejäänud pooltel kordadel oli seal tavaline laaberlung. Samas pean ma neile ka tänulik olema, sest kui ma ühel korral tollesama tualettruumi ukse taha kinni jäin (sissepoole ikka), olid just nemad need, kes mind välja aitasid - küll ukse hinnaga, aga daamide elu on ikka tähtsam. Eks see mu sõprade korter oligi selline mõnus peatuspaik, kus enne pubirallit paar jooki teha või kuhu pärast pidusid uimerdama maanduda. Peaksin vist mainima, et mina kui korralik naisterahvas väga tihti seda viimast võimalust ei kasutanud, teised aga küll. Nii oligi tavaline reede õhtul kellelegi helistades avastada, et oi, ta on ju Magasinis. Ükskord, kui mu juures üks sakslane elas, tahtsin talle ka näidata, kuidas eestlased pidutsevad, ning viisin ta sinna. Paraku olin valinud kehva aja, sest kohale jõudes avastasime korterist pudelikorkide-krõpsude-seletamatu prahi alt paar mu sõpra, kes olid paar päeva juba pidutsenud ja koos sellega ka oma värskuse minetanud. Ei pea vist mainima, et sakslane, väga korralik ja minust noorem neiu, oli šokeeritud.

Siis aga lõpetasin ma keskkooli, kolisin Tartusse ning Magasini korteriga juhtus see, mis juhtub alati kohtadega, kust ma ära kolin: see mandus ja lõpuks kolisid mu sõbrad sealt üldse ära. Eile jalutasin sealt aga uuesti mööda ja tore oli vaadata, et ajal, mil Tallinnat kenasti üles vuntsitakse ja maju korrastatakse, on selle maja peal ikka legendaarne appihüüe kirjutatud, lause, mille järgi me ka ööpimeduses selle maja ära tundsime: "I want do die!"