Tead, mis mind veidi kurjaks muudab? See, kui inimesed räägivad midagi sellist:
"Eesti keel on nii raske, et ega ma peagi seda oskama!"
"Ega ma mingi filoloog ole, et eesti keelt õigesti rääkima pean!"
"Pohhui see grammatika, peaasi, et aru saadakse!"
"Eesti keel on nii raske, et ega ma peagi seda oskama!"
"Ega ma mingi filoloog ole, et eesti keelt õigesti rääkima pean!"
"Pohhui see grammatika, peaasi, et aru saadakse!"
Ja mina mõtlen siis, et ma olen vist ainus inimene, kellel on piinlik, kui ta midagi oma emakeeles ei oska. Tõesti, eesti keel on keeruline, aga võiks ju vähemalt püüda seda õigesti rääkida-kirjutada, või mis? Mina näiteks üritan ja kuigi ma tean, et ma kirjutan siin blogis nii, nagu torust tuleb ja et ma oma tekste üle ei loe, võib siit igasuguseid vigu leida, siis ikkagi proovin ma anda endast igal pool parima. Kasvõi tavalises kõnekeeles.
Varsti kirjutatakse aga eesti keele riigieksamit ja selle tähistamiseks tegin ma SELLE TESTI. Kuigi enamik küsimustest oli ikka väga lihtne, siis mõne puhul sai veidi mõelda ka. Tehke ka! Ja andke siis teada mulle, kuidas oli.
Lõpetuseks pean mainima, et kui mu kunagine eesti keele õpetaja näeks, et ma pea iga lauset sõnaga "ja" alustan, saaks ta kreepsu, sest ta alati vihastas selliste lolluste peale.
9 kommentaari:
Sain 15 õiget, kehv tulemus, aga vead olid need:
6. "minu ajal" oli teose pealkiri kindlasti jutumärkides, meenub tõesti, et tänapäeval enam mitte, aga ise kasutan siiani jutumärke. Kaob ju teksti sisse ära ilma nendeta?
12. Loll viga. "Olgugi et" käib kokku väljendina. Samas komad ongi mu jaoks müsteerium, sest ma olen keelt puhtalt vaistu põhjal õppinud (ehk siis tegelikult üldse mitte õppinud) ning reeglitest ei tea midagi, enamasti on vaist reeglitega kattunud, aga komade osas alati mitte.
15. Vaistu järgi paneks ka koma (mida teha, kui-lause), aga kahtlustaja minus valis ilma komata variandi.
16. Jälle sama jama, mis eelmise küsimusega. Esimene valik oleks muidugi "teemandi", aga kuna see tundus "liiga normaalne", valisin vale variandi. Mingi teema mul vist eneseusaldusega? :)
20. Sinna dokumendi kirjastamise lausesse paneks mina oma vaistu järgi koma. Nagu ka näiteks ette tänades-lausesse, aga seda ma lihtsalt tean, et sinna ei käi, kuigi 99% inimestest lisab alati kirja lõppu just komaga variandi.
Ortograafiareeglid ju muutuvad ajas ning näiteks kõigi tähtpäevade väikese algustähega kirjutamine on uus asi, koolis õpetati meile, et see sõltub tähtpäevast. Mind häirivad rohkem lohakusvead tekstides (kui neid on märkimisväärsel hulgal) ja üldlevinud kõnekeelsuste kasutamine (asjasi, mõtetu, viite-kuute, mašaas jms).
Minu vead: 12 (kuigi ise kirjutades ma sinna koma ei paneks) ja 17 (ilmselt sellepärast, et ingliskeelsetes kirjades on seal koma ja ma lolli peaga kandsin selle eesti keelde üle - nüüd vähemalt tean).
Mind häirivad samuti need kõnekeelsused kirjalikus tekstis (eriti ametikirjades või muudes ametlikes tekstides), aga veel rohkem häirib mind see, kui täiesti suvalises kohas keset eestikeelset teksti on mingi ingliskeelne väljend. Miks? Eesti keeles on mu arvates palju ilusamaid väljendeid. Mu arvamus selle inimese intelligentsist langeb enamasti kõvasti.
Selle inglise keelega on nii ja naa. Mul on üks tuttav, kes on käinud Tallinna Inglise Kolledžis ja kelle tutvusringkond on üsna rahvusvaheline, tema kirjakeel on üsna inglise keelt täis, aga ma olen sellega ära harjunud. Vähemalt kasutab ta seda keelt õigesti ja inglise keele pikkimine jutu sisse on juba kuidagi tema stiiliks saanud. Muidu aga jah, hiilib see inglise keel kuidagi väga märkamatult jutu sisse. Mõnikord tuleb alles hiljem meelde, et eesti keeles on sellele sõnale täitsa vaste olemas, aga millegipärast kasutatakse ikka võõrkeelt. Kõik need OMG ja kamoon jms. Ahjaa, nõme on see, kui kasutatakse netikeele lühendeid ise teadmata, mida need tähendavad - LOL näiteks, päris paljud arvavad, et see on lihtsalt loll ilma ühe l-ta...
No kui inimese üldine jutt on intelligentne, siis mind ka ilmselt see inglise keele kasutamine nii väga ei häiriks, aga enamasti pole. Eks see ole ka minu kiiks, et ma eesti keelt kõigekõigemaks pean ja ingliskeelseid väljendeid ei salli.
Mul tuli kaks viga. Järele- järgi ja üks komaküsimus. Muidugi mu kehv mälu otsustas praeguseks hetkeks juba unustada milline :)
Mis puutub muukeelsetesse väljenditesse tekstis, siis tead .. ma olen jõudnud omadega punkti kus ma aeg-ajalt ei tea mõnda sõna inglise keeles vaid hoopis pr. keeles tuleb esimesena pähe. Rääkimata sellest, et teaks kuidas emakeeles antud asja öelda. See mitmekeelne keskkond hakkab vist vaikselt endale ka mõjuma. Kirjutades on veel asi enam-vähem kontrolli all, aga rääkides on juba korralik kompott :)
Ma sinu puhul saan täiesti aru - mul tarvitses vaid paar nädalat Berliinis olla, kui juba mõtlesin saksa keeles ja rääkisin mingis kummalises segakeeles :) Mu pahameel läheb nende pihta, kes kasutavad suvalises tekstis sõnu "whatever", "OMG", "for real" jne jne ... no et tunduks ikka ägedam.
Mina olen filoloog, seega õppinud natuke ka keelekorralduse ajalugu ja üldse keeleajalugu ja seepärast ei suhtu ma keelekorraldusse ise sugugi kriitikavabalt (täpselt nagu pidev juuratekstidega tegelemine on muutnud mu kriitilisemaks õigusnormide suhtes). See test on minu jaoks valvenäide sellest, mida tavainimene peab filoloogiaks - "filoloog on see, kes pisivigade kallal juuksekarva lõhki ajab". Samas kui õige mitu neist "vigadest" on puhtalt põlvkondlikud, nagu Marca juba mainis (kuigi selles variandis, mida mina tegin, oli jutumärkidega kõik nii, nagu mina omal ajal õppisin, see-eest komadega mitte). Ma keeldun kedagi halvaks keelekasutajaks pidamast, kui ta ei tea keelekorralduse viimase viie aasta trende. Ja eriti hästi ei taha ma seda teha isegi suvalise vähem kui saja-aastase trendi puhul (õieti-õigesti lahkulöömine) - ma saan küll aru, et praegu elavad inimesed ei saa enam kannatada mitmekümne aasta taguste muudatuste all, aga kõnekeeles võiks murdepärasusi või arhaisme siiski lubada.
Ja erilised mustad lambad on minu jaoks need, kes norivad selle testi kombel õieti-õigesti vahetegemise kallal, aga ise ütlevad "koheselt" ja "käesoleva noaga" ja...
Kusjuures isegi tsitaatsõnad on minu jaoks koššer ega ohusta minu arust keelt seni, kuni nad varjundirikkamaid omasõnu välja ei söö. Nende iks keelest võetud moesõnadega on nii, et emba-kumba, nad kas lähevad moest ära või muutuvad normaalseteks laensõnadeks. Palju ohtlikumad on (toor-)tõlkelaenud (minu teine must lammas "sotsiaalne", kui sellega kiputakse välja tõrjuma "seltskondlik" ja igasugused "suhtlemis-" tüvelised sõnad või topitakse seda lihtsalt kuhugi, kuhu pole üldse midagi vaja).
Jah, see test ei näita kindlasti üldist keeleoskust, seda ma ei väidagi. See oli ikkagi ju delfis, mitte EKIs, aga meelelahutuseks hea täita ikkagi.
Ja näiteks suure ja väikese algustähe kasutamises olen ma väga koba, sest nende trendid muutuvad pea iga aasta ja ei jõua mina nendega järge pidada. Selle "õigesti-õieti", "järgi-järele" ja "peale-pärast" tüüpi vead pole samuti minu jaoks nii hullud (ise parandan need tekstides loomulikult õigeks), kui sellised suuremad vead, kus inimesed kasutavad sõnu valesti ega tea üldse, mida mingi sõna tähendab.
Ma ei viitsinud siin rääkida ka sellest, mida ma arvan inglise keelest või mõnest muust keelest laenatud lausekonstruktsioonidest, valesse konteksti topitud otsetõlgetest ja liigsest võõrsõnakasutamisest, mis on minu arvates palju õudsemad kui üks pisike "kontserdite". Too testike oligi lihtsalt väikeseks meelelahutuseks, aga ma ei hinda inimesi selle põhjal nüüd headeks või halbadeks eesti keele kõnelejateks/kirjutajateks.
Otsetõlgete jutu peale kümme "jaad". Lausekonstruktsioonid ununesid mul endal ennist märkimata. Hirmus tüütu on ka see, et kiiruga tõlkides unustatakse teema-reema järjekord võõrapäraseks.
Ning jah, "kontserdite" või "taodeldakse" ei häiri ka mind. Viimane on õigupoolest tore näide sellest, kui loomulik on eesti keeles astmevaheldus - kui kohe ei ole, siis kasutamise käigus tekib varsti ikka. Vt ka "töödanud".
Postita kommentaar