07 aprill 2016

Hüpohondriku päevikud

Mõtlesin, et ma ei kirjuta oma hüpohondrilistest muredest, aga kuhu siis veel kui mitte siia ja millal siis veel, kui mitte praegu. Pealegi avastasin ma varasemaid postitusi üle vaadates, et mulle on ikka väga meeldinud oma tervisest halada, nii et miks praegu erandit teha? Igatahes, ma ei tea, kas asi on kevades, hormoonides või hingehädades, aga kuidagi jube kehv on olla viimasel ajal. Kohe nii kehv, et pean pärast väikest jalutuskäiku (ja mitte nii väikest vankritassimist) kodus uinaku tegema, sest lihtsalt kuidagi ei jaksa muidu. See toob kaasa öise unetuse ja see omakorda peavalud ja ... surnud ring. Lisaks on mul a) terve külg valus, b) pea valus ja c) kael valus. Aga need on vist endiselt sellest vankrist - ma võin ju füüsiliselt üsna tugev olla, aga iga päev u 25-kilose vankri tassimine pole vist naisele kohane. Immuunsüsteem mängib ka mäkra, sest varem pole sellist asja ette tulnud, et mu nohu mitu nädalat kestaks. Nohu on, muide, üks rõvedamaid talvega kaasasolevaid nähtusi ja ma ei saa aru, miks peetakse normaalseks nohuga töölkäimist - mina ei suuda näiteks oma nimegi meelde tuletada, kui mul nohu on.

Nii, sain ennast välja elatud. Muide, pruukis mul vaid mainida, kuidas ma endast pilte teha ei lase, kui Epp tuli külla naisteajakirjaga, milles oli minu pilt. Õnneks mitte esikaanel, aga üsna suurelt ikkagi. See on see mööda üritusi ringijõlkumine. Samas, ega ma seda kleiti vaid nurgaskopitamiseks selga pannud. 

***

Kevad on aga kohale jõudnud ja see tähendab loomulikult pikki jalutuskäike Kadriorus ja mujal kesklinnas. Eile oli suisa nii soe, et sai suveriietes promeneerida. Lisaks tundsin ma ennast varikuulsusena, kui igasugused tuntud inimesed mind tervitasid. Otse loomulikult olin ma välja läinud meigita ja poolpesemata juustega (plaan oli enne õhtust leeritundi pesta ja enne korraks välja lipata), aga no eks see ole kesklinnas elamise võlu. Peab ikka igasse poeskäiku suhtuma kui peoleminekusse. Ja õhtul oli mul esimene leeritund, kuhu ma läksin pestud juuste ja segaste mõtetega, aga lahkusin mõneti selgema peaga. Ma ei hakanud usklikuks, aga kirikus mulle meeldis - sellest täpsemalt räägin pärast järgmisi leeritunde. Kui need tulevad muidugi, sest toolil istudes avastasin, et selg valutab ja pea käib ringi ja ... 

Uue raamatu ostsin ka vahepeal, taas midagi Traadi loomingust.

Kommentaare ei ole: