"Võib-olla homseks ära õitseb kastaniallee,
võib-olla homme ootab mind siin keegi teine,
võib-olla homseks hoopis tühi trepiesine,
võib-olla homme olen ise hoopis teine mees?"
***
võib-olla homme ootab mind siin keegi teine,
võib-olla homseks hoopis tühi trepiesine,
võib-olla homme olen ise hoopis teine mees?"
***
Täna jalutasin Kadriorus ja kuulasin seda laulu. Hiljem leerist tagasi koju jalutades kuulasin seda uuesti ja sain võib-olla isegi sõnastatud enda jaoks oma kibestumuse põhjuse. Või no mis kibestumuse - pigem võiks seda nimetada nukruseks, rahulolematuseks ... heal lapsel mitu nime. Kibestunud ma ju veel olla ei saa? Nüüd hakkan ma taas oma tarbimisvastast iba ajama, aga mind muudab nii kurvaks, et pea kõik taandub siin materiaalsusele. Et inimesed leiavad õnne uues kleidis või spaakülastuses, et ainus viis perepäeva veeta on kaubanduskeskuses, et tõesti leidub mehi, kes märkavad oma naise äraminekut paar nädalat hiljem, sest enne oli vaja palju-palju tööd teha "pere heaks" .... et emade kvaliteeti näitavad popikad riided ja legod, et peast teatakse Facebooki logo, aga mitte oma ema silmavärvi ja et oma peikade armsust hinnatakse selle põhjal, mitu korda ta lilli on toonud. See kõik on tekitanud minus veidi pidetu tunde, sest ma ise olen suhteliselt ükskõikne kõige materiaalse suhtes (kui see pole just eluvajalik, söök, eluase jne), aga ma olen oma suhtumisega ... üksi. Ma veedan oma lapsega päevi lauldes ja tantsides, mitte legosid kokku pannes, ma tahan rääkida oma sõpradega tassi kohvi taga juttu, mitte karjuda üle kõrvulukustava muusika ja ma eelistan lugemist iga kell poodides kolamisele. Ma ei ütle, et ma olen nüüd see ainus, kes õigesti elab ja kõik teised on tarbimishoorad, ma usun, et on palju inimesi, kes tahaksid sest raiskamisrattast välja saada, aga see tundub jube raske. Tundub.
Jaan Tammsalu (kes on minu arvates üks äärmiselt tark ja sümpaatne mees), rääkis meile täpselt sedasama juttu, aga ilusamalt loomulikult. Mina pole ju mingi sõnasepp. Ta rääkis, et kohtab pea iga päev inimesi, kes räägivad, et on aru saanud, mis neil oli ja kui õnnelikud nad tegelikult olid, alles nüüd, kui neil seda pole. Sest alati oli vaja ju millegi parema ja uhkema poole püüelda - parema töö, ägedamate pidude, trendikamate telefonide, kallimate reiside ... kuni tõesti juhtub nii, et see, mis tõesti loeb, laguneb ja õnn niriseb käest nagu liiv. Isegi nii tänamatu, kui ma ka olen, tean ma, et õnn on nii habras ja see tõesti võib juhtuda, et on homseks tühi trepiesine. Seega oleks ju hea, kui mõnel päeval ei torma me pärast tööd kohe Facebooki, sest äkki on mõni ülitähtis kiri tulnud, vaid lülitame telefonid välja ja naudime oma lähedaste seltskonda.
Pärast pere tekkimist olen ikka vahel mõelnud traditsioonidele ja täna mõtlesin ka, et ma tahaksin luua selliseid vahvaid pisikesi traditsioone ja üldse luua Ernstile sellise lapsepõlve, et kui talt koolis küsitakse, kuidas tema pere oma pühapäeva veedab, siis saaks ta rääkida vahvatest väljasõitudest, mitte tõdeda kurvalt, et kõik istuvad arvutites või passivad telekat. See on ka põhjus, miks ma enam nii kiindunud öö läbi kestvatesse pidudesse pole: järgmine päev läheb raisku ja aeg on väärtuslik. Eriti lastega veedetud aeg. No ja kui lapsi pole, siis ükskõik, milline aeg, mille sa saaksid pühendada mõnusatele tegevustele, aga pead kulutama pohmellile.
4 kommentaari:
jahh. samas vahepeal ikka kohe väga ei taha täiskasvanuks saada. rohkem meeste probleem vist. naistel on suurem vastutustunne. enda pealt räägin ainult muidugi.
Ma alati imestan, miks inimesed ei taha täiskasvanuks saada. Okei, kohustused ja vastutustunne, aga kas mitte vabadus ei kaalu seda üles?
Kuulasin seda saadet Jaan Tammsaluga: http://r2.err.ee/v/hallokosmos/archive/54686382-f859-47e8-9b1d-bfd69771ce64/hallo-kosmos-jaan-tammsalu ja mulle jäi mulje, et see on üks kibestunud, vinguv ja hädaldav inimene. Seda FB logo ja ema silmade värvi näidet toob ta muidugi seal saates ka. Ma ei ütle, et selles otseselt midagi valet oleks, aga miks peab seda nii tigedalt ohkides ja üledramatiseeritult väljendama? Ja oh millise pateetilise rõhuga kõlas seal saates iga natukese aja tagant "Tule taevas appi!"! Ma ei vaidle Madlikesega, kindlasti on Jaan Tammsalu tark inimene ja eraelus võib-olla ka sümpaatne, aga miks need kirikuõpetajad ometi kõik nii kibestunud on? Harjunud inimesi kantslist hurjutama? "Mina tean, kus on tõde, ja vaadake te mul...!" Ilmselt seepärast mind kirikusse ei tõmbagi, ehkki Jumalaga on mul soe ja südamlik suhe. Keegi ütles kuskil kenasti, et kirik on äriorganisatsioon, ja ma olen temaga nõus. Minu usk ei ole kellegi asi, Jumalaga rääkimiseks ma kogudust ei vaja. Kogudus vajab mind, mitte mina kogudust.
Ma seda saadet pole kuulanud, mina kuulsin tema juttu silmast silma ning seal jättis ta küll sümpaatse mulje. Ma olen kiriku suhtes samal meelel, et see on organisatsioon - ka mina eelistan seal mitte käia, sest kirik tundub mulle kammitsev. Ka ühe usu piirides elamine tundub mulle kammitsev, aga samas see leerikool, kus ma käin (ja milles peab loenguid Tammsalu), räägib, mulle tundub, üldisest moraalsest elamisest, mitte usu rangest järgimisest. Võimalik muidugi, et sellest veel hakatakse rääkima, aga siiani on vähemalt mulle jäänud sisse tunne, et ma ei tee midagi valesti. St kirikust ja usutalitustest räägitakse ka, aga kui see kõrvale jätta, on teemaks siiski üldised moraalinormid või kuidas lihtsalt parem inimene olla. Ja selle kirikuosa lasen ma kõrvust mööda.
Kirikuõpetajate kibestumusest ei oska ma paraku kõnelda, sest ma pole lihtsalt nendega varem kokku puutunud. Ma olen üsna kirikukauge inimene tegelikult.
Üledramatiseerimine võib aga tihti mõtete tähenduse kaotsi viia ja sellest on muidugi kahju.
Postita kommentaar