07 aprill 2016

Naised ja välimus

Kui ma keset kõige sügavamat majanduskriisi Tartus elasin ja usinalt koolis käisin, imestas meile üks sakslasest õppejõud (kellel olid stiilitajuga üpris kummalised lood), et ükskõik, kui vähe raha Eesti naistel on, oma välimuse peale jagub neil seda alati. Ilusalongid ja riidepoed on ikkagi naisi täis - kui imelik! Justkui polekski majanduskriisi. Veidi hiljem lugesin kusagilt, et just kriiside ajal tahavadki naised - ja miks mitte ka mehed, aga nemad sellest vist väga palju ei räägi - pöörata rohkem tähelepanu oma välimusele, sest kui kõik muu on ebakindel, aitab just uus huulepulk või kleit ennast vee peal hoida. Eks see pole ka põhjus, miks pärast lahkuminekuid, töökaotusi või muid elumuutusi paljud oma välimust muutma sööstavad: see on kõige lihtsam ja kiirem lahendus ning moodus mõtted eemale saada.

Aga ka kriisiväliselt meeldib naistele välimusest rääkida. Kohe, kui ilmub mõni jutt, milles räägitakse kellegi/enda välimusest, järgneb suur arutelu. Eks välimus ole tõesti kirgiküttev teema - mulle endale meeldib ka lugeda uutest stiilidest, moest, poesolevatest riietest, mis selga ei sobi, erinevate ajastute riietest, soengutest, iluprobleemidest ... ja kõigest muust ka. Enne suuremaid üritusi, suve, pulmi jne on ikka põhiteemaks see, mida kanda, mida panna selga, kust saaks ilusaid suveriideid, bikiine, jalatseid ja miks, oh miks ei müüda poodides riideid normaalse kehaga inimestele. Selle viimase probleemiga olen ma ise pistnud rinda pea kogu oma täiskasvanuelu ja seepärast olengi kaltsukausku, sest sealt enamasti siiski midagi leiab. Igatahes, mitte endast ei tahtnud ma rääkida (aga natuke siiski) - igasugused välimuseteemad on ägedad, sest igaüks saab kaasa rääkida ja kas kurta oma nõrkade külgede üle või rõõmustada oma tugevate külgede üle. Ja no riideid peame me ju kõik kandma, las nad siis olle parem ilusad!

Aga niipalju, kui mulle ka välimusest lugeda meeldib, ei tunne ma mingit huvi piltide vastu ja eriti just selliste, kus keegi on pildistanud üles, mis tal tol või teisel päeval seljas oli. Eks selles huvipuuduses on süüdi mu töökoht, kus ma päevast päeva riideid vaatan ja valin, aga ikkagi ei saa ma aru selliste piltide mõttest. Miks? Muidugi, kui ma ostaks endale mingi üliägeda rockabilly-kleidi, siis ma ilmselt ka pildistaks selle üles ja uhkustaks, aga et teha pilte pärast H&M-is ostlemist ... See tundub mulle a) täiesti mõttetu ja b) kiituse norimisena: "Kiitke nüüd mind, kui ilus ma olen!" Üleüldse pole ma eriline pildiinimene, sest ennast ma eriti pildistada ei lase ja teiste pilte ka eriti vaadata ei viitsi, kui need just väga ilusad pole või rockabilly-kleitidest ja noid viimaseid ei viitsi ma samuti lõputult vaadata. See on ka põhjus, miks moeblogid minust suure kaarega mööda lähevad, sest vähemalt Eesti omad on kõik ühte auku - enesepildistamise auku - ja no ei ole huvitav. Kas ma olen ainus, kes nii arvab? 

Kommentaare ei ole: